Mitmekesi maailmas (Murphyst rääkimata)

(Marsruut Sabang-El Nido) See algab veega. Vesi on igal pool. Öine torm pole just palju vaibunud ning vihma sajab endiselt. Õue katuse alla kuivama jäetud riietest tilgub vett. Seljakott on seal olevast veest raske nagu esiisade patud ja lootust kuivamiseks ei paista kusagilt, sest päike ilmselgelt on läinud kusagile mujale rannapuhkust veetma. Kõik see niiskus on hävitavalt mõjunud riietele, mis on kas mustad, haisevad kopitanult või katki, või enamasti kõike seda kolme korraga. Leida selles tsivilisatsiooni algetega täidetud segapuntrast selga midagi, millega kannataks inimeste ette ilmuda, on hommikuti tõsine töö ja vaev. Suurim takistus backpackeri-elule on endiselt säilinud esteetikameel ja lõhnataju, kuid raul tunneb, et ta on neid mõlemat vaikselt kaotamas. Sabangi hallist rannast mööda mudast rannateed küla keskossa vantsides tunneb raul suisa rõõmu, et sellest praegusel perioodil üsna masendavast mülkast minema saab. Buss El Nidosse sai broneeritud juba ee

(Marsruut Puerto Princesa - Sabang) See algab ootamisega. Kuna eelmisel päeval vere ja valega väljavõideldud maa-aluse jõe külastamisluba algab kell 8.30, siis on nad ettenägelikult tellinud kohalikust turismibüroost omale transfeeri Puerto-Princesast Sabangi - maa-aluse jõe asukohta - hommikul kella kuueks. Kell kuus on hotelli väravate juures paar nälginud muljega koera, transfeeribussist pole seal haisugi. Paar närvilist telefonikõnet hiljem selgub, et transfeer tuleb kell kaheksa - vaatamata sellele, et kohal peab olema täpselt ja Sabangi sõidab kaks tundi, pole kellelgi kiiret kuhugi. Bussi saabudes tekitavad natuke probleeme rauli ja H suured seljakotid - nagu ikka, on buss inimesi tuugalt täis topitud ja punase juukseharja ning mustaks värvitud sõrme- ja varbaküüntega poiss on natuke hädas, kuid lahendab asja filipiinolikult - mõned inimesed jäetakse maha ja mõned topitakse natuke koomale kokku ja mahuvad autosse ka kaks suurt seljakotti. Sabangi viiv tee on si

(Asukoht: Puerto Princesa) See algab varahommikuse telefonikõnega mis ütleb, et transfer on kohal. H ja raul põrnitsevad natuke aega üksteisele uimaselt otsa ja siis uurivad, et mis transfer. Tuleb välja, et keegi on tellinud nende toa nimel paadituuri mööda lahte ja teisel pool telefoni ollakse väga hämmeldunud, kui neile selgitatakse, et ei, aitäh, antud hetkel eelistab nimetatud tuba edasi magada. Kuna Palawanil algab reisi rannapuhkuse-etapp, siis on mõneti üllatav näha paksude pilvedega kaetud taevast. Õhuniiskus on samas metsik - iga väiksemgi jalutuskäik või liigutus lõpeb märgade riietega ja neid kuivatada on sisuliselt võimatu. Niiskus on muutumas vaikselt reisi lahutamatuks osaks - niisked on kõik seljas olevad riided, kõik seljakotis olevad riided, seljakott, selg ja kõik muu ka. H mõtleb riiete kuivatamiseks välja erinevaid põnevaid mooduseid, riputades neid konditsioneeri ette, samas kui raul eksperimenteerib erinevate paberkottide ja kilekottide kombinatsioonide

(Marsruut Sagada-Baguio-Manila-Puerto Princesa) See algab sellega, et kõik rauli akna all kirevad kuked on kaasa võtnud ka oma sõbrad ja nad teevad seal põrgulärmi.  Hommikusöögiks tuuakse lauda taas kord vale toit, mis on juba muutunud siin traditsiooniks. Üldiselt on filipiinodel ütlemata raske tuua lauda õiget tellimust ja õiget arvet ja kui H on natuke aega toitu mõtlikult kahvliga surkinud ja seejärel läinud asja uurima, selgub, et kokk on tellitud peekoni-juustusalatile lihtsalt unustanud lisada nii peekoni kui juustu. Seda avastades hakkab köögist kostma natuke häbelikku (aga roppu) vandumist. Kuigi Sagada on tore, on sealt ärasaamine mõneti komplitseeritud. Variant on kas minna tagasi Banauesse ja sealt järgmise ööbussiga tagasi Manilasse, või siis võtta kuuetunnine bussireis Baguiosse ja sealt järgmine kuuetunnine ots Manilasse. Kuna järjekordne ööbuss tekitab õudusvärinaid, siis langetatakse otsus teise variandi kasuks. Buss Baguiosse on tubli kohalik buss

(Asukoht Sagada) See algab sellega, et kõik Sagada kuked on otsustanud tulla rauli akna alla kirema. Kukki on Filipiinidel palju. Pole kohta kus nad ei kireks, ja samuti pole ka aega mil nad ei kireks. Pole vahet, kas on hommik, õhtu või südapäev, ikka kusagil mõni väärastunud ajatajuga kukk laseb oma keelepaelad valla. Kanu on samuti kõik kohad täis, siblivad igal pool vabalt ringi. Banaues näiteks luuras raul veerand tundi mingit põnevat eksootilist kirevat looma, kes põõsastes ringi sahmerdas, ning see oli kerge pettumus, kui eksootiline loodusele senitundmatu loom osutus eksinud kanaks. Sagada peamiseks atraktsiooniks on lisaks rippuvatele kirstudele koopad. Koobastesse ei ole soovitatav ilma giidita minna, ja nii palkavadki raul ja H omale turistiinfobüroost giidi (olles loomulikult eelnevalt maksnud büroos registreerimistasuna 35 peesot). Giid on noor kohalik filipiino, kelle inglise keelest on vahelduseks isegi võimalik pisut aru saada – enamik filipiinosid räägiva

(Marsruut Banaue-Bontoc-Sagada) See algab sellega, et kuradi külm on. Neli seina, kaks voodit ja peegelkapp moodustab kogu Greenview hosteli toa sisustuse. Teoreetiliselt on seal tekk ka, kuid ükskõik kuidas raul ka ei püüa, sooja see ei hoia, ja nii ronibki ta sealt üsna varsti peale päikesetõusu välja, olles kogu maailma peale kuri. Hommikusöögimenüüst valib raul välja filipiini rahvustoidu nimega longanisa, mis kujutab ennast vorsti, mis maitseb täpselt nagu üks korralik longanisa maitsta võiks. Lisaks löövad raul ja H kokku arved, et kumb kummale raha võlgu on, ning tundub, et nende napi kolmeteistkümne reisipäevaga on raul H-le võlgu nii palju raha, et mitte üksnes tema ise, vaid ka tema lapsed on igaveses võlaorjuses. Päeva plaan on sõita bussiga Sagadasse, kuid hommikusöögilauda ujub kohalik tüüp, kes ütleb, et tema mikrobuss on Sagadasse minemas. Öisest külmast ja söödud longanisast järjekordselt natuke segamini, löövad raul ja kohalik käed, ja nii avastavadki

See algab imelise päikesetõusuga roheliste mägede vahel. Tee Banauesse kulgeb, ja on ilmselt mõnda aega juba kulgenud mööda käänulist mägiteed, kus ühel pool on kaljusein ning teisel pool sadu meetreid sügavad kurud ja kuristikud. Ümberringi on rohelised mäed, mille tipud on mähkunud pilvedesse, kogu seda vaatepilti kuldavad hommikused päikesekiired, ning läbi selle ilu sõidab natuke hullunud bussijuht, võttes kummide vilinal kurve. Banaue on väike lobudik linnake keset mägesid, ning siit algab Ifugao hõimu riisiterrasside ala. Kuna Põhja-Luzon koosneb üksnes mägedest ja siin puudub igasugune lage maa riisikasvatuseks, siis ifugaod on 2000 aasta jooksul uuristanud hiiglaslikke riisiterrasse otse mäekülgedesse ja pärandanud neid sugupõlvelt sugupõlvele. Oma jao riisiterrasse võib näha juba Banaues – H poolt bookitud Greenview hosteli aknast avaneb neile täitsa ilus vaade – kuid üldiselt on see siiski vaid vahepunkt, minemaks vaatama hiiglaslikku riisiterrasside amfiteatrit mõn

(asukoht: kusagil Manila ja Banaue vahel) Kümme päeva Vietnamis, mis oli tegelikult äärmiselt lühike aeg. Samas on juba ka mitu päeva veedetud Filipiinidel, ning vahest see on omamoodi aidanud tagasi mõelda ka Vietnamile ja seal oldud ajale, ning aidanud seda väärtustada nii, nagu ta väärib. Ma arvan et on õige öelda, et mulle Vietnam piiritult meeldis. Ma arvan et on sama õige öelda, et Vietnam ületas kaugelt mu ootusi. Tegelikult ei olnudki otseselt plaani Vietnamisse tulla. Plaan oli tulla Filipiinidele, kuid kunagi oli planeeritud natuke suurem reisiseltskond kui lihtsalt mina ja H, ning ülejäänud tahtsid minna Vietnamisse, ja nii ma siis selle riigi siia reisikavasse panin. Tagantjärgi oli see uskumatult õige otsus. Raske on öelda, mis tegi Vietnamist riigi, mis mulle nii väga meeldib. Vahest oli see eelnev Aasia-kogemuse puudus. Vahest olid ootused madalad. Vahest ma lihtsalt ei näinud niiväga siinse elu teist poolt ja keskendusin üksnes mõnele aspektile Vietnam

(marsruut Manila-Banaue) See algab hotellist check-oudiga. Raul ja H peatuvad hotellis, mis pealtnäha on odav – kuid see on näiline. Hommikusöök – tasuline. Check-in on kell 14.00 – kui tahad varem ,siis maksa. Check out on kell 10 – tahad hiljem, siis maksa. Tahad pagasit hoida hotellis peale check-outi? Aga loomulikult, maksa. Wifi? Muidugi, maksa. Käterätik? Selge see, igas suuruses, maksa. Oi, kuumus teeb liiga ja tahaks konditsioneeri tööle panna? Pole probleemi, maksa. Raul ja H maksavad ja maksavad ja maksavad... Kuna Ohayami buss Banaue suunas läheb alles kell 10 õhtul, on aega veel maa ja ilm Manilas ringi vaadata. Hulkudes sihitult ringi Makati Citys, vaadatakse üle väga läänelik kesklinn, juuakse kohvi ameerikalikes kohvikutes ja vaadatakse tavalisi kontoritöötajaid ringi sebimas. Vahepeal satutakse ka mingile meeleavaldusele/parteidemonstratsioonile, kus ministeeriumi ees nõutakse bensiinihinna alandamist, mida ükskõikselt põrnitseb ümberringi lugematu arv

(marsruut Ho Chi Minh City-Manila) See algab sellega, et pool viis hommikul maabub lennuk Manilas ja raul, kes pole praktiliselt üldse maganud, astub täiesti unesegasena lennukist välja ega jaga üldse lahti kus ta on. Täitnud mingeid pabereid, mille sisu raul täpselt ei mõista, ja käinud mööda ametnike lettidest, kes on küsinud temalt küsimusi, mida raul ei mäleta, avastab ta ennast letist, mille kohal on suur kiri ’Customs’. ’Kuhu te olete minemas?’ küsib leti taga olev Manila lennujaama tollitöötaja. ’Filipiinidele,’ vastab raul. ’Eieieie, kuhu linna te olete minemas?’ täpsustab tollitöötaja. ’Manilasse,’ vastab raul peale mõningast mõtete kogumist. ’Tähendab, kuhu edasi olete te Manilast minemas?’ küsib tollitöötaja. Raul kuuleb küsimust ja tunneb, et ta justkui mäletas kunagi sellele küsimusele vastust, kuid  kuna antud hetkel on tema ajus tööl täpselt üks ajurakk ning sellelgi on parajasti lõunapaus, siis ta lihtsalt vaikib. Tollitöötaja vaatab raulile pika

(marsruut Nha Trang-Ho Chi Minh City-Manila) See algab sellega, et buss jääb ootamatult kusagil seisma, ning bussijuht karjub üle kogu bussi  ’Välja.’ Raul vaatab kella, mis näitab pool kuus hommikul. Ilmselgelt ei saa see olla Saigoni jõudmise aeg, välja arvatud juhul, kui bussijuht on täielik psühhopaat, kes on öö otsa hullumeelselt gaasi põhjas hoidnud, ning ei kõssagi. Siis aga lööb bussijuht maast lahti vahekäigus õndsalt põõnava reisisaatja, kes, ise täiesti unesegasena, hakkab inimesi halastamatult raputama ning bussist välja ajama, ja nii veerevadki raul ja H bussist välja Saigoni varahommikusse sooja õhku. Mõnda aega oma pagasi otsas istunud, poolunest täiesti segamini läinud ajurakke lahti hõõrunud ja vaadanud, kuidas linn ennast vaikselt liigutama hakkab, suudetakse lõpuks jalad alla võtta ja leida tänavanurgal kohvik, mis on kell kuus juba avatud. Pool tundi mitte midagi nägevate silmadega menüüd üksisilmi põrnitsenud, suudab raul lõpuks tellida magusa rohelise t