Kolmandast päevast Vietnamis

(Marsruut Ho Chi Minh City-Can Tho-Thanh  Hue)

See algab sellega, et ka H jõuab lõpuks Aasiasse, tellib hommikusöögiks korraliku portsu Pho Gha’d nagu õige eesti naine kunagi ja peaaegu isegi sööb seda.

Peale hotelli check-outi istutakse taksosse ning sõidetakse kolm kilomeetrit teadmata suunas, kus olevat koht, kust saab osta bussipileteid Can Thosse. Taksod Saigonis liiguvad mingitel müstilistel alustel kogu liiklusvoolu sees, kedagi müksamata ja liiklusohtlikke olukordi tekitamata – sest noh, ei saa tekitada liiklusohtlikku olukorda süsteemis, mis olemuselt ongi liiklusohtlik olukord. Tohutus rollerite massis sõelub taksojuht oma suure masinaga libedalt nagu lipsab valimislubadus poliitiku suust ja poetab lõpuks rauli ja H koos kõigi seljakottidega maha kusagil jumal teab millises Saigoni otsas oranži Phong Trangi sildi ees, mille taga on kontor, kus on sada karjuvat vietnamlast, kellest mõned isegi paistavad pileteid müüvat. Imekombel saadakse ka piletid, raul ja H topitakse koos mitmekümne teise vietnamlasega väikesesse shuttle-bussi, mis viib nad suurde bussijaama mitu kilomeetrit eemal. Seal, omakorda, istutakse ümber suurde bussi, mis oma kvaliteedilt ei jää vähimatki alla parimatele Sebe bussidele (enne neid lillasid busse vähemalt), ning algab neljatunnine sõit läbi riisipõldude, arbuusifarmide, pisikeste lobudikkülade, hingevõtvate hiina pagodade ja äärelinnade mäsu Can Tho poole. Vahepeal tehakse pooletunnine peatus ka, et bussifirmale kuuluvas toitlustusettevõttes lõunapaus teha.

Can Thos ootab härra Hung. Hung on keskealine, päevitunud ja rõõmsameelne tüüp, kes on allkirjastanud suure osa rauliga eelnevalt peetud kirjavahetusest allkirjaga ’Hung’s Iphone’, nii et raulil on vahepeal tekkinud ka kahtlusi, kas Hung on üldse reaalselt eksisteeriv isik või on ta suhelnud telefoniga. Ilma pikemata kutsub ta rauli ja H kaasa ja nood vantsivadki kuulekalt Hungi auto juurde. Muidugi on probleem ainult selles, et Hungil ei ole autot, vaid ta on kaasa võtnud oma nõbu, ning kahe peale on neil kaks rollerit, mille peale palutakse raulil ja H-l lahkelt ronida.

’Nii, selle reisiga on nüüd kööga,’ mõtleb raul kiivririhma kinni sikutades. Igaks juhuks mainib ta, et ta pole varem sellise aparaadiga kunagi sõitnud, kindlasti mitte keskealise mehe naba ümbert kinni hoides, eriti mitte suur seljakott seljas, ja ERITI mitte sellises liikluses. Hung ütleb et ta mõistab, paneb kiivri pähe ja annab gaasi nagu ajaks teda taga tuhat karjuvat põrgudeemonit. Rauli jaoks tundub tempo olevat valguskiiruse lähedane, ümberringi siblivate masinate arv on kusagil kuradi palju ja väga kuradi palju vahel ning kui Hungil heliseb taskus telefon ja ta selle välja sikutab ja rõõmsalt keset Can Tho liiklust (mis, muide, pole eriti palju rahulikum kui Saigoni oma) pläkutama hakkab, ise ühe käega rollerit tüürides, siis raul tunneb oma närvide kärsahaisu.

Kui Hung pöörab peateelt maha ning mööda kitsaid tänavaid hakkab keerutama pimeda sillaaluse poole, siis raul mõtleb, et nüüd vist hakatakse peksma ja röövima, aga tuleb välja, et see tee sootuks viibki tema elamise juurde. Kui raul natuke vedelate jalgadega rolleri istme pealt maha libiseb, jõuab neile järele ka H koos Hungi sugulasega. Raul paneb kogu reisi jooksul tuntud õuduse ühte H poole suunatud pilku.

’Noh, kas pilti ka tegid?’ küsib H rõõmsalt.

Kuna õhtusöögini on aega palju, siis soovitab Hung tutvuda oma elamisega ja jalutada kohalikus külas ringi. Hung ise on ettevõtlik tüüp, kes on jõekaldale püsti löönud mitu bambusest ja palmilehtedest hütti ja vedanud nendesse vee ja elektri. Hüti rõdud on jõe poole ja loovad suurepärase võimaluse istumiseks, mööduvate paatide vaatamiseks ja sääskede söötmiseks.

Vahepeal teevad raul ja H ka treti külasse. Küla ei ole nagu Saigon. Küla ei ole ka nagu Can Tho. Küla on küla – hütt lobudikus kinni, inimesed tegelemas oma asjatoimetustega, lapsed kilkamas ja ’hello’hõiklemas, pisikesed müügiletid, inimeste elamiste avatud uksed, tee kõrval kasvavad mangod, banaanid, kookospalmid ja pomelod. Iga maja kõrval on pisike kivist kuudisarnane ehitis, mille sees on kujukesed, annetused, pildid , pühad tekstid ja muud religioossed objektid, vanad mehed ja naised sirutavad et rauli ja H-d puudutada, kanad siblivad vabalt ringi, pisikesed koerad luusivad aedade vahel ja hauguvad ning raul ja H on selle kõige keskel, sellele kõigele nii lähedal, ja samas nii uskumatult kaugel.

Külatuurilt tagasi tulles veedab raul ülejäänud õhtu, kiikudes võrkkiiges Hungi aias mangopuu all ja oodates, kas mõni mango talle pähe ka kukub.

Õhtusöögiks ujub välja terve hulk teisi turiste, kellega koos tehakse ühiselt kevadrulle (riisipaberi-laadsesse lehte rullitakse sisse oa ja maguskartuli segu, volditakse kokku ning pannakse keeva õli sisse küpsema), ning seejärel nauditakse suurepärast toitu, mille on kokku küpsetanud Hungi pere. Ka peale õhtusööki istutakse veel pikalt lauas, mekitakse kohalikku kilekotti pakendatud riisiveini ning jagatakse reisimuljeid teiste reisijatega, kellega me üheks õhtuks sama katuse alla oleme sattunud. Lucy on 25-aastane britt, kes on ümbermaailmareisil ja lõpetanud just kolme kuu pikkuse Aafrika tuuri, kolm nädalat Sri Lankal ning on nüüd läbi Vietnami liikumas Cambodžasse, et sealt edasi minna Uus-Meremaale. Dennis ja Mariam on 28-29-aastased hollandlased, kes just on tulnud Cambodža kaudu Borneolt (kus nad muuhulgas tegid läbi kaelamurdva mitmepäevase retke 4000 meetri kõrguse mäe otsa et seal päikesetõusu vaadata, aga ilm oli pilves), ning hulguvad Vietnamis pigem põhja poole, ning kel pole aimugi, kuhu nad lõpuks välja tahavad jõuda. Nende seltskonnas tunneb raul ennast väga vähe reisinult kuid, teisest küljest, selle võrra on vahest tal rohkem veel maailmas näha.

Õhtu lõpeb manitsusega varakult ärgata – pool seitse hommikul hakatakse Cai Rangi ujuva turu poole sõitma. Raul, samas, võtab purgi Pepsit ja istub oma lodža terrassile, vaatab öist Mekongi jõeharu, kuulab tsikaadide siristamist ja vaikset veevulinat ja naudib sumedat Aasia ööd.

Hiinlased ütlevad, et kui sa piisavalt kaua jõekaldal istud, siis näed oma vaenlase laipa mööda ujumas, ja ma nüüd saan neist aru palju paremini kui enne. Seega, kallid vaenlased, sättige ennast siiapoole tulema et te saaksite vette hüpata – kuid palun, ärge liigselt kiirustage. Mul on aega oodata.