Üheksandast päevast Vietnamis

(Asukoht Nha Trang)

See algab Teti-aegse vaikuse ja rahuga.

Veel eelneval õhtul toimunud mäsust on hommikuks vähe jälgi. Kohalikud on oma poed kinni pannud ja maale sõitnud, turistid hulguvad kurbade nägudega ringi ning linn tundub olevat natuke välja surnud. Kuna ka Murphy on läinud Teti pidama, siis raul ja H seavad sammud lihtsalt randa, ning arutavad Vietnami ja kohalike inimeste elu-olu üle.

Vietnami inimesed annavad ja võtavad asju kahe käega – hotellis ulatatakse sulle võti kahe käega, midagi ostes antakse raha tagasi kahe käega jms. Sama viisakust oodatakse ka turistidelt. Kui kogemata unustad ja võtad midagi vastu või ulatad ühe käega, siis nad võivad hakata natuke mossitama.

Koerad- Vietnamis võib üsna mitmes kohas näha koeri. Koerad on valdavalt kõik väga pisikesed ja üldiselt üsna hästi hoolitsetud. Hauguvad vähe ja hammustavad ka üsna vähe, või siis neile lihtsalt ei meeldi valge inimese sääred.

Religioon – vietnamlaste usk hõlmab endas annetuste tegemist maa-, mere- ja õhujumalale. Õhujumalale on sageli püsitatud värava kõrvale altarilaadne postament, mille peale pannakse annetused (enamasti puuviljad ja muu toit) ning põletatakse viirukit. Maajumalale on ehitatud kuudi- või nukumajalaadne ehitis aianurka, mis on täidetud pühapiltide ja –kujudega, ning kuhu samuti tuuakse annetusena puuvilju. Merejumalale mõeldud altar on paadis.

Surnud maetakse oma kodu juurde – iga maja juures on oma surnuaed, kuhu inimesed maetakse. Mõnikord on surnuaiad ka keset põlde. Inimesed paigutatakse suurtesse kivist sarkofaagidesse, või siis pannakse üksnes nende luud erineva kujuga kivist anumatesse. Kui riigil on vaja maad ning nõutakse inimeste ärakolimist, siis võetakse kolides kaasa ka esivanemad.

Esivanemate hauad lillekasvatajate aias. Üldiselt ei pidanud kohalikud miskiks seda, kui me koos härra Hungiga nende elamisse sisse astusime ning pilte hakkasime klõpsima.

Vietnamlastele meeldib omaette laulda. Sageli võib näha kükitavat meest kusagil tänavanurgal, omaette vaikselt laulu ümisemas. Üllatavalt hästi kusjuures.

Vietnamlastele meeldib naeratada. Kui kellegagi tekib silmside pikemaks kui sekundiks, võib olla üsna kindel, et nende nägu venib naeratuseks. Põhjus võib kindlasti olla ka rauli habemes, kuid nad võivad ka olla lihtsalt sõbralikud.

Vietnamlaste kogu elu käib riisi ümber. Riisist kasutatakse ära kõik mis annab valge riis süüakse ise, riisi lihvimisel saadud tolmust tehakse toitu sigadele, riisikestad põletatakse ahjus näiteks riisinuudlite tegemise käigus, tukh kogutakse kokku ja seda kasutatakse väetisena. Riisist kaotsi ei lähe mitte grammigi. Riisitoite otseselt Vietnamis ei õnnestunudki maitsta – enamasti on riis ikkagi lisandina muu toidu juures, kuid mingi imetrikiga on osatud lihtne valge riis maitsestada niimoodi, et seda võib vabalt süüa niipalju kui mahub, midagi lisaks võtmata.

Erinevad riisitöötlemissaadused - erineva kvaliteediga valge riis, pruun riis, puhastamata riis, riisikestad, riisitolm. Kõige jaoks leiab rakendust.

Vietnamlastele meeldib magada, igal pool ja igasugustes põnevates asendites. Tänaval pole mingi ime, nähes kohaliku, kes on ennast oma rolleri peal pikalt välja sirutanud ja põõnab. Rollerid üldse on vietnamlaste jaoks kui pereliikmed - enamasti hoitakse oma rollerit või rollereid elutoas.

Vietnamlaste elu käib tänaval. Majade uksed tehakse hommikul lahti ning need püsivad lahti kuni hilja õhtuni. Poodidel polegi sageli muid uksi kui allatõmmatav raudvõre. Tänavad on täis pisikesi supilette ja muid toidulette, mille juurde hulgakaupa kogunetakse hommiku-, lõuna- ja õhtusöögiks. Enamasti istutakse lettide juures plastmööblis, mis on nii väike, et raul kardab need katki istuda või sinna kinni jääda.

Raul leidis demonstratsiooniks ühe tüüpilise plasttooli, millel õnnekombel polnud käsitugesid, muidu oleks teda pidanud toolist kangiga välja kangutama.

Ja kui sellised mõtisklused Vietnami inimeste elu-olust lõpetada, siis ongi aeg, et raul ja H ajaksid ennast rannast püsti ning seaksid sammud bussi poole, et minna vastu viimasele ööle bussis ning jõuda hommikuks tagasi Saigoni. Oli tore Nha Trang, aitäh ranna ja palmide eest.