Mitmekesi maailmas (Murphyst rääkimata)

Raul põrnitseb aknast välja. Midagi trummeldab vastu akent - midagi märga ja külma ja kahtlast. Võib-olla on see vihm. Võib-olla lörts. Võib-olla kajakasitt. Pead igaks juhuks välja ei pista ja raul mässib ennast teki sisse ning rüüpab auravat Laose teed. November on käes ning see on esimene november üle mitmete aastate, kus raul avastab ennast kodumaa pinnalt. Ammu oleks olnud aeg pakkida seljakott ning seada sammud maailmajao poole, mida ta südamest armastab. Kusagil seal on riisiterrassid ja ploomivein, kookospähklid ning rohelised metsad. Kuid isegi kui raul hetkel pole Aasias, siis see ei tähenda, nagu ta poleks sinnapoole tasapisi teel. Lennupiletid on olemas - müstilise juhuse tõttu oskas raul kogemata leida omale taas piletid, millega õnnestub ilmselt kombineerida nii Kaug-Aasia kui Jaapani. Novembri asemel on seekord reisi ajaks märts. Sügise asemel kevad. Kirjute sügispuude asemel lootus näha kirsiõisi. 'Me tuleme siia tagasi,' ütles M ligi aasta tagasi

Huhh. See oli nüüd raske. Mulle meeldib blogi kirjutada. Üldiselt on see minu jaoks reisi üks parimaid osi. Kohati on ta kurnav – sa tuled päev otsa kestnud trekkimiselt, istud õhtul oma hostelis, võtad läpaka ette – ja no ei tule ühtegi sõna. Kõik sõnad on kusagil kinni ja sa oled väsinud ja tahad lihtsalt saada kausitäie suppi ning tõmmata kusagil kerasse. Mõnikord, vaatamata sellele soovile, sa sunnid end siiski kirjutama ja mõnikord loobud ja paned arvutikaane taas kinni. Kuid alati, alati –see tunne, kui oled valmis saanud postituse ja oled sellega rahul – oh, see on hea tunne. Väsimus pole peaaegu kunagi takistanud mind pikaajaliselt blogi kirjutamast. Mõnikord olen seda teinud päevi hiljem, kasutades märkmikusse kirja pandud märksõnu ning kribades loo mälu järgi kokku, mõnikord paar päeva hiljem, ekstreemsetel juhtudel nädal. Kui jätta kirjutamine hilisemaks, siis unustad nii palju. Seekord oli see erinev. Kui reisi Borneo osal ei olnud kirjutamisega probleemi, sii

Raul pole kunagi saanud ööbussides korralikult magada. Enamasti on need tähendanud unetut vähkremist ebamugaval lamamisasendil, samas kui roolis olev hullu pilguga maniakk mängib gaasi- ja piduripedaalidega Mozarti parimaid sümfooniaid ning õli lekitav konditsioneer puhub su peale otse Arktikast pärit õhku keskmise orkaani tugevusega. Need ööd on üldiselt täidetud meeleheitliku kellavaatamisega, samas kui osutid liiguvad piinavalt aeglaselt ning peas kaalud erinevaid variante, kuidas oleks kõige efektiivsem  oma lõpu kiirendamiseks tömbi plastiknoaga omal veene läbi nüsida. Selliste ootustega jääb raul oma sinises istmes tukkuma. Ärgates on bussis kummaliselt valge. Raul hõõrub silmi ja lükkab akna eest kardina kõrvale. Akna taga on laiad inimtühjad linnatänavad, hiiglaslikud betoonmajad kõrgumas madalasse halli taevasse. Raul sikutab välja oma telefoni ja vaatab Google Mapsist et kus nad on. Tuleb välja, et raul on maganud kordagi ärkamata kogu kuuetunnise tee Kyotost To