Kolmandast, neljandast ja viiendast päevast Palawanil

(Marsruut Sabang-El Nido)

See algab veega.

Vesi on igal pool. Öine torm pole just palju vaibunud ning vihma sajab endiselt. Õue katuse alla kuivama jäetud riietest tilgub vett. Seljakott on seal olevast veest raske nagu esiisade patud ja lootust kuivamiseks ei paista kusagilt, sest päike ilmselgelt on läinud kusagile mujale rannapuhkust veetma.

Kõik see niiskus on hävitavalt mõjunud riietele, mis on kas mustad, haisevad kopitanult või katki, või enamasti kõike seda kolme korraga. Leida selles tsivilisatsiooni algetega täidetud segapuntrast selga midagi, millega kannataks inimeste ette ilmuda, on hommikuti tõsine töö ja vaev.

Suurim takistus backpackeri-elule on endiselt säilinud esteetikameel ja lõhnataju, kuid raul tunneb, et ta on neid mõlemat vaikselt kaotamas.

Sabangi hallist rannast mööda mudast rannateed küla keskossa vantsides tunneb raul suisa rõõmu, et sellest praegusel perioodil üsna masendavast mülkast minema saab. Buss El Nidosse sai broneeritud juba eelmisel päeval ja kuigi järjekordne kuuetunnine reis väikeses bussis tooks normaalsel juhul külmavärinad seljale, siis praegu tähendab see pigem mõnetunnist varju vihma eest.

Raul ja H sõitsid minibussiga mis tundus ebamugav täpselt nii kaua, kui nad ühel jalgade sirutamise pausil nägid, et kohalikud sõidavad sama marsruuti selliste bussidega.

Teekond El Nidosse on järjekordselt käänuline, kuid vahelduseks üllatavalt sõidetav. Vihmametsa tagant on aeg-ajalt märgata siniseid randu, vihm ajapikku lõpeb ja pilvede vahel on isegi paar korda päikest märgata. Taifuuni kese ilmselgelt on olnud tunduvalt allpool Palawani tegelikult ja Sabang ning Puerto Princesa said tunda vaid selle ala äärt, samas kui Palawani põhjaosa on pigem rõõmsama kliimaga.

El Nido ise on järskude kaljuseinte varjus olev kaluriküla, mis avaneb helesinisele merele. Samas oleks õigem selle kohta öelda ka turistiküla, kuna turistide arv ületab  kalurite oma vähemalt sajakordselt. Pisike rannajupp on täis baare ja päevitavaid ja sihitult hulkuvaid inimesi, kuigi suurem osa turiste on ringi kooserdamas mööda merd laialipuistatud saartel.

El Nidos mööduvad päevad märkamatult. Leidnud enamvähem rahuldava elukoha, kus on olemas nii dušš, wifi kui võimalus elektroonikat laadida nendel tundidel kui on elektrit (El Nidos lülitatakse elekter välja kell 7 hommikul ja uuesti sisse kell 2 pärastlõunal). Õhtud mööduvad küünaldest valgustatud rannarestoranides, kus meri peaaegu uhub varbaid ja raul ja H tutvuvad ühe sellise restorani omanikuga - taanlane, kes pool aastat elab Taanis ja ülejäänud poole peab El Nidos suurepärast mereannirestorani.

El Nido, H, taanlase mereannirestoran ja kalapaadid lahel. Enamasti kasutati neid paate turistide vedamiseks.

Vahepeal otsustab raul kasutada neid mõnda päeva ka selleks, et teha korda oma vettinud garderoob ja viib kõik oma riided korraga kohalikku pesulasse. Kahe päeva pärast saab ta sealt tagasi riided, mis on peaaegu sama mustad kui sinna viies, kuid mis on lisaks saanud mitmeid põnevaid ja kirevaid plekke ning sellise lõhna, nagu oleks nendega higist hobust nühitud. Enne valgetele pükstele on juurde tekkinud oranž alatoon ja need on kunstipäraselt kaunistatud sama värvi plekkide reaga parajasti püksiluku juurest. Ahastavalt otsib raul riidekuhjast oma valget lemmiksärki, ja leiab selle asemel mingi helesinise nartsu. Nutmapuhkemisest päästab vaid mõistmine, et tegemist on sootuks vale särgiga, ja raul läheb tagasi pesulasse, et läbi tuustida võõraste inimeste pesukotid ja sikutabki sealt lõpuks välja oma särgi, mis on küll peaaegu sama räpane kui pesulasse andes, kuid vähemalt oma.

El Nido viimasel päeval otsustatakse, et aitab lebotamisest ja on vaja ümbrusega tutvuda. Palgatud trike viib rauli ja H lähedalasuvatest põnevatest kohtadest lähima, ehk siis Nakalit-Kalit kose juurde ja sealt edasi Nacbani randa. Retk koseni on omaette eepiline ja sümboliseerib kõike filipiinolikku suurepäraselt.

Koseni viib kitsas rada läbi vihmametsa, mille läbimiseks on vaja tund aega ja kohalikku giidi - rauli ja H puhul on giidiks trikejuht ise. Kosk ise on Eesti mõistes juga, mis on tegelikult päris kena ja mille alal kogunenud laguunis saab ujuda.

See päris kena juga. Ülevalpool seda algas valu.

Küll aga tuleb välja, et kõrgemal on veelgi suurem ja ilusam juga, mille juurde saamiseks tuleb ronida veel natuke ülespoole mööda järsku kaljuseina. Iga Euroopa riik paneks sinna ronimist hõlbustava köie ja teeks sinna astmed, et keegi viga ei saaks.

Filipiinide versioon astmetest ja köiest on otse kaljuseinal paiknev vägev sasipundar roostes okastraati, mille sisse raul koperdab ja oma püksid lõhki tõmbab.

'Vähemalt ise jäin terveks,' lohutab raul ennast üksi ülespoole sikutades, kuna H on oma niigi Bagiost saadik katkiste põlvedega väga mõistlikult otsustanud end sellistest avantüüridest taandada. Natuke ülevalpool ongi teine juga, mis on täpselt samasugune nagu alumine ja pole sugugi väärt juba niigi paljukannatanud pükste kaotust.

Tagasi alla suundudes astub raul hulgale kuivanud lehtedele, mis libisevad sujuvalt jala alt ära ja kukutavad rauli paar meetrit mööda kive allapoole, kus ta napilt väldib kosest allakukkumist ja jätab hulga nahka kivide külge. Natuke veritsevana alla H juurde jõudes näeb raul parajasti, kuidas paar tema ees olevat turisti okastraadipuntra juures mööda kaljuseina alla sajavad ja veel mõnda, kes juba saadud jalahaavu kokku lapivad.

Tere tulemast Filipiinide vaatamisväärsuste juurde. Võtke kaasa ohtralt sidet ja haavasalvi.

Niimoodi kõmbitakse tagasi trike juurde ja sõidetakse edasi. Natuke räsitult jõutakse Nacbangi randa, mis võtab oma iluga lisaks verele soontest veel ka õhu kopsudest. Kilomeetrite kaupa puhast valget liivaranda kulgeb inimtühjana, raamitud ühel pool helesinisest merest ja teisel pool kaarduvatest palmidest. Nacbang kehastab endas kõigi paradiisirandade olemust ja päike kõrvetab seal nagu leeklambiga.

Paradiisiranna olemus ehk Nacbangi rand.

Kuna aga H jalg näeb välja nagu vajaks see kohest amputatsiooni ja raul veritseb igale poole, siis väga kaua rannamõnusid nautida ei saa, ja trike viib nad tagasi linna. Sama päeva õhtul on kohtumine ka Tao kontoris - Tao puhul on tegemist ettevõttega, mis korraldab viiepäevaseid seikluslikumaid retki mööda Palawani ja Coroni vahele jäävat arhipelaagi, ja raul on broneerinud järgmisel päeval lahkuvale ekspeditsioonile kaks kohta.

Briifingul selgitatakse mitmeid olulisi asju:

• tuuril pole ettemääratud plaani - minnakse kuhu tuul viib ja mida ilmaolud dikteerivad.
• paadis on märg, nii et kõik olulised tehnikavidinad peavad olema turvaliselt kuivkotti suletud et need vett ei saaks.
• õlut peab olema. Kui õlut ei ole, on väga halvasti ja inimesed lähevad kaklema.

Peale briifingu lõppu lähevad raul ja H linna ja ostavad 500 peeso eest kuivkoti oma tehnika jaoks. Murphy on juba selline, et võib rauli pagasi kogemata vette kukutada ja hea on, kui kõik väärtuslik tehnika on turvaliselt ja veekindlalt koti sees.