Päevad lähevad. Nädalad lähevad. Sa jõuad tagasi Aasiast ja sulandud tagasi igapäevastesse tegemistesse ja toimetustesse. Mõnikord sa mõtled nendest päevadest mis sai teel olles veedetud. Laigid vahest oma Aasiast leitud sõprade pilte ja tasapisi unustad nende nägusid ja hääli. Tellid natuke nukralt nuudlisuppi kohalikus hiinakas ja tõded, et pole ikka päris see. On sügis ja talv ja kevad ja suvi ja sinu mõtted sellest, kuidas sa kohe peale kojutulekut hakkad ette valmistama uut reisi, ununevad igapäevases virrvarris. Sa vaatad peeglisse ja vähem kui aasta tagasi seal paistnud päevitunud, igale poole turritava habemega pidevalt irvitav ja hoolimatult Selveris sinist Myanmari longyit kandnud tüüp on asendunud mehega, kelle kärbitud habemes on märgata halli, kelle naeratus on juba mõni aeg tagasi asendunud kulmukortsutusega, naljad eneseirooniaga ja hoolivus enesekesksusega ja sa imestad, et kuidas see nii juhtus. Kuni jõuab kätte SEE hetk. Selle saabumist ei tea ette aga sa tead
Jutud sellest, kuidas raul ja muudetud nimedega sõbrad otsustavad arusaamatutel põhjustel ringi hulkuda maailma kaugetes kohtades. Lisaks räägitakse siin natuke elevantidest. Mõnikord lõvidest ja kindlasti haidest ka, eriti ärasöömise kontekstis.