Otse põhisisu juurde

Teisest päevast Palawanil


(Marsruut Puerto Princesa - Sabang)

See algab ootamisega.

Kuna eelmisel päeval vere ja valega väljavõideldud maa-aluse jõe külastamisluba algab kell 8.30, siis on nad ettenägelikult tellinud kohalikust turismibüroost omale transfeeri Puerto-Princesast Sabangi - maa-aluse jõe asukohta - hommikul kella kuueks. Kell kuus on hotelli väravate juures paar nälginud muljega koera, transfeeribussist pole seal haisugi. Paar närvilist telefonikõnet hiljem selgub, et transfeer tuleb kell kaheksa - vaatamata sellele, et kohal peab olema täpselt ja Sabangi sõidab kaks tundi, pole kellelgi kiiret kuhugi.

Bussi saabudes tekitavad natuke probleeme rauli ja H suured seljakotid - nagu ikka, on buss inimesi tuugalt täis topitud ja punase juukseharja ning mustaks värvitud sõrme- ja varbaküüntega poiss on natuke hädas, kuid lahendab asja filipiinolikult - mõned inimesed jäetakse maha ja mõned topitakse natuke koomale kokku ja mahuvad autosse ka kaks suurt seljakotti.

Sabangi viiv tee on sisuliset džunglitee ja, nagu ikka, ligadi-logadi. Sabang ise on väike sadam keset džunglit valge liivarannaga, kuid taevas on paksult pilvi täis ja aeg-ajalt sajab - mitte piisavalt sageli ja tihti et oleks vaja vihmariided kotist välja otsida, aga piisavalt, et olla pidevalt märg.

Kai peal mängivad kaks väikest poissi kinnipüütud krabidega ja püüavad neid omavahel võitlema panna. Kõik on tore ja põnev, kuni üks krabi teeb jõu- ja ilunumbrei ning putkab mööda kaid uskumatu kiirusega minema. Poisid tormavad teda taga ajama ja samal ajal panevad punuma ka kõik teised krabid ja mõnda aega on kai täis erinevas suunas silkavaid jalgu.

Peale paadiretke üle üha tormisema mere ja jalgsimatka läbi ahvidest ja hiiglaslikest sisalikest kubiseva vihmametsa ongi võimalus astuda väikesesse kanuusse ning minna tutvuma maailmakuulsa maa-aluse jõega.

Suured sisalikud. Ahvid olid ka ja neid peeti hullemaks - nimelt nad varastavad. Sealjuures olevat nad väga trenditeadlikud ja ei varasta mitte lihtsalt kõike, vaid eelkõige iPhonesid ja iPade.
Jõe puhul on tegemist kuue kilomeetri pikkuse koopaga, kus turistid võivad külastada esimest kilomeetrit. Paati jagatakse koos viie sakslasega, kes kõkutavad naerda, vehivad ringi ja aeg-ajalt pillavad oma kiivreid vette.

Jõe sissepääs. Paadid saalivad seal pidevalt edasi-tagasi.

Koobas ise on hiiglaslik ja meenutab tugevalt Sagada koopaid. Kilomeetrite ulatuses kaugustesse ulatuv kajav jõekoobas, tasase vee peal vaikselt seilavad paadid ja hiiglaslikud ja omapärased kivikujundid mis kõik meenutavad midagi ja on vastavalt ristitud - püha õhtusöömaaeg, dinosaurused, juurviljaaed, Sharon Stone. Koopa lagi on täis nahkhiiri, kes aeg-ajalt ringi lehvivad ja kääksuvad ja vedelat ollust turistidele pähe kukutavad.

Kogu külaskäik võtab aega alla poole tunni, kuid koopast taas väljudes on tibutav vihm muutunud kallamiseks, ning raul ja H vettivad natukene. Paadisõit tagasi Sabangi meenutab juba tormiga merel seilamist, ja H pärib mustaks värvitud küüntega poisilt, et mis ilmaga lahti on.

'Taifuun on tulemas,' selgitab poiss häirimatult.

On väga Murphylik, et niipea, kui raul ja H otsustavad hakata rannapuhkust pidama ja soovivad veeta oma aega üksnes rannas võrkkiiges kiikudes, siis tekib kusagilt etteaimamatult väike taifuun, isegi vaatamata sellele, et taifuunide hooaeg lõppes mitu kuud tagasi.

Kuna öömaja pole taas kord ette bookitud, siis minnakse küla pealt öömaja otsima. Kohad on valdavalt kas kallid, koledad, kõledad, masendavad või kõike seda, ja jätkuv hall vihm ei tee olukorda paremaks. Lõpuks löövad raul ja H käega ja kolivad sisse mingisse pisikesse palmihütti mererannal, et seal resigneerunult taifuuni oodata. Hütis polegi muud kui paar voodit ja mingi uskumatu keemia järgi lõhnav wc, ja mille koristamine on ilmselgelt tähendanud seda, et keegi tõmbab jalaga suurema sodi põrandalt kokku ja siis lükkab selle põrandas olevast august alla.

Korraks hütist nina välja pistes aga H näeb SEDA.

On Meri.
On Rand.
On Palmid.

Ja Rannas, Mere kaldal Palmide all, on Võrkkiik. Suure V-ga.

Isegi vaatamata mässavale tuulele on raul ja H varsti võrkkiike ennast välja sirutanud. Ega ei saa Murphyl lasta oma rannapuhkust ära rikkuda ja kuna seljas olevates ja kaasas kantavates riietes on vett nagunii sama palju nagu pooles Ülemiste järves, siis ei häiri ka näkku tibutav vihm liigselt.

Peale selle pildi tegemist võib vist reisi lugeda iseenesest kordaläinuks.

Vahepeal läheb H ka maailma avastama ja suundub mööda randa kaugemale, kuni põõsast hüppavad välja kaks relvadega vehkivat piirivalvurit ja nõuavad, et ta tagasi läheks. Väga filipiinode moodi - panna relvastatud mehed ranna äärde põõsasse peitu.

Kogu öö mässab merel torm, tuul taob vastu hüti seinu ja mööda seinu krabistavad edasi-tagasi gekod. Rannapuhkus missugune.





Kommentaarid