Neljandast ja viiendast päevast Põhja-Luzonis

(Marsruut Sagada-Baguio-Manila-Puerto Princesa)

See algab sellega, et kõik rauli akna all kirevad kuked on kaasa võtnud ka oma sõbrad ja nad teevad seal põrgulärmi. 

Hommikusöögiks tuuakse lauda taas kord vale toit, mis on juba muutunud siin traditsiooniks. Üldiselt on filipiinodel ütlemata raske tuua lauda õiget tellimust ja õiget arvet ja kui H on natuke aega toitu mõtlikult kahvliga surkinud ja seejärel läinud asja uurima, selgub, et kokk on tellitud peekoni-juustusalatile lihtsalt unustanud lisada nii peekoni kui juustu. Seda avastades hakkab köögist kostma natuke häbelikku (aga roppu) vandumist.

Kuigi Sagada on tore, on sealt ärasaamine mõneti komplitseeritud. Variant on kas minna tagasi Banauesse ja sealt järgmise ööbussiga tagasi Manilasse, või siis võtta kuuetunnine bussireis Baguiosse ja sealt järgmine kuuetunnine ots Manilasse. Kuna järjekordne ööbuss tekitab õudusvärinaid, siis langetatakse otsus teise variandi kasuks.

Buss Baguiosse on tubli kohalik buss, mis tähendab siis filipiinosid tuugalt täis olevat roostes vana bussiromu koos bussi tagaosas oleva kriiksuva luugiga, kust topitakse sisse rauli ja H pagas ja öeldakse, et käib küll. Teekond Baguiosse on peaaegu samasugune nagu teekond Banauest Sagadasse – mäed, mäed ja veel natuke mägesid. Üks majesteetlik ja eepiline pilt järgneb teisele, pilved roomavad aeglaselt üle mägede ja laskuvad orgudesse ja nii kohalikud kui ka mõned bussi kogemata äraeksinud hiinlastest turistid filmivad seda bussiakendest.

Peale Sagada meeldivat kliimat ja sõbralikkust on Baguiosse saabumine sama tore nagu paar matsu märja kalaga vastu nägu saada. Sudu täis lärmakas linn toob meelde masendavaid mälestusi Manilast ja ka ööbimiskohaks on raul osanud leida mingi müstilise urka eikusagil. Linna avastama minnes H komistab ja kukub ning veedab õhtu ennast kokku lappides, samas kui raul peab vannitoas heroilist võitlust laest pudenevate hiigelprussakatega, kasutades nende tapmiseks suurt ämbrit.

Tere tulemast seljakotireisija ellu.

Järgmisel hommikul on raul ja H bussijaamas juba ajal, mil esimesed kuked alles kogunevad hotelli akna alla. Buss Baguiost Manilasse on vahelduseks kaasaegne konditsioneeritud buss, mis meenutab pigem Tallinna-Tartu busse ja mis vahelduseks ei raputagi reisijate hambaplomme lahti. Akna taga olev maastik vahetub samuti - mägedest ollakse taas all tasandikel ja kui poleks aeg-ajalt möödalibisevaid banaanipuid, võiks arvata, et tegemist ongi suvalise Eesti maanteega.

Manila on täpselt samasugune nagu ta raulist maha jäi, ning sellega pikemalt tutvust uuendamata viib takso rauli ja H edasi lennujaama, kust lennuk viib nad edasi Puerto Princesasse Palawani saarel. Otsekui kompensatsiooniks eelmise depressiivse öö eest on öömaja Puertos sootuks teisest puust ja raul veedab õhtu, nosides mõne euro eest ostetud grillitud hiidkrevette ja imetledes öist vaadet Puerto Princesa lahele. 

Elu tundub niimoodi olevat täitsa elatav.