Viiendast päevast Vietnamis

(Marsruut Thanh Hue - Can Tho - Ho Chi Minh City - Nha Trang)

See algab sellega, et H tuleb ja lööb rauli maast lahti, kuna päike on  juba tund aega tagasi tõusnud ja hommikusöögi aeg on ammuilma käes. Raul veab ennast moskiitovõrgu alt välja ja avastab, et jõgi on taas kord ära kuivanud. Paistab, et Mekongi lisaharude veetase tõuseb-langeb pidevalt ja määramatult, või siis on raulil vaenlasi rohkem kui ta oskas oodata või on globaalne soojenemine ootamatult Mekongi jõudnud.

Peale hommikusööki jalutavad raul ja H veel korra Thanh Hue külas ringi.

Inimesed valmistuvad Tetiks, aastavahetuseks, mis kestab siin mitu päeva – Teti ühel päeval ollakse koos perega, ühel külastatakse sõpru, ühel sugulasi, ühel õpetajaid. Sellele eelneb põhjalik kodude puhastamine, värvimine, riiete pesemine ja üldine põhjalik suurpuhastus, mis läheb nii kaugele, et ka aias olevad puud värvitakse valgeks.

Inimesed on sama sõbralikud nagu alati – naeratavad, noogutavad, lapsed jooksevad ringi, tervitavad ja vahepeal kallistavad ja küsivad nime. H leiab ka ühe hoovi, kus kaks väikest tüdrukut koovad uskumatult osavalt ja kiiresti värvilisi bambusematte – kuigi suhelda omavahel ei saa, siis istuvad raul ja H pikka aega ja vaatavad tüdrukute tööd ja raul soovib juba kümnendat korda, et ta oskaks piisavalt keelt, et saaks kohalikega mõnegi sõna vahetada.

Kuid enne kui arugi saab, ongi Hungi kodus viibimise aeg läbi, raul ja H laaditakse taas rollerite otsa ning WROOOOOOOOOMMMM – on nad mööda maanteed läinud. Bussifirma takso korjab rauli ja H kusagilt maanteelt peale ning viib nad bussijaama, kus istutakse ümber punasesse Phong Trangi bussi. Istudes seekord kohe bussijuhi selja taga avaneb neil suurepärane vaade teele, ning sellega koos ka sellel, kuidas toimub bussisõit Vietnami moodi ja üsna pea avastab raul ennast soovimas, et ta seda ei näeks.

Bussijuht on karm kuju, lõuaga, millega võiks purustada kookospähkleid ja pealtnäha läbi käinud paksust, vedelast ja vasktorudest, peale mida on teda mõned aasta karburaatoriõli sees marineeritud. Silmad peidetud läbitungimatute päikeseprillide taha pressib ta halastamatult oma bussi koos kuuekümne inimesega liiklusaukudesse, kuhu raul ei julgeks elu sees oma nina toppida ka oma pisikese Nissaniga, kuna ta lihtsalt ei mahuks. Külmalt signaalitades sõidab bussijuht nii tee peal kui tee kõrval kui kohtades, kus juba on ees teine auto, ja kui järjekordselt jääb rekkaga kokkupõrkest ja kindlast surmast puudu millimeeter, ei liigu tema näos ükski lihas. Tund aega enne Saigoni jõudmist ütlevad lõpuks rauli närvid üles ja ta paneb turvavöö kinni, mille peale tema kõrval istuv vietnamlane avalikult irvitab, kuid isegi tema näole ilmub väike murekurd, kui ka bussijuht sirutab käe välja ja tõmbab omal turvavöö üle keha. H paneks ka, aga paistab, et kogu bussi peale on raul ja bussijuht ainukesed õnnelikud turvavöö omanikud, või siis on raul väga alatult võtnud endale H turvavöö, aga Vietnami liikluses on elu armas ja vahendeid ei valita.

Saigoni jõutakse parajal ajal, et võtta õhtusöögiks kiire pho gha supp ning istuda ümber Nha Trangi suunduvasse ööbussi. Ööbuss koosneb istmete asemel kahekordsetest lamamiskohtadest ning raulil ja H-l on kaheldav õnn olla bussi tagaotsas, mida nad jagavad veel kolme inimesega - kokku viis lamatsit kõrvuti ja nad kõik on seal koos nagu silgud pütis. Küünarnukitunne missugune, eks sa maga kui suudad, eriti kui bussijuht tundub olevat Can Tho-Saigoni vahel kurseerunud bussijuhi vend või siis vähemalt hingesugulane. Raul kinnitab turvavöö, suleb silmad, paneb klappidest muusika võimalikult kõvasti mängima ja püüab ignoreerida kõrval oleva vietnamlase küünarnuki jätkusuutlikku survet ribidesse. Pikk on tee Nha Trangi.