Neljandast päevast Vietnamis

(Asukoht Thanh Hue küla)

See algab sellega, et raul läheb varahommikul terrassile ja avastab, et öö jooksul on jõgi ära kuivanud. Järgi on vaid nukravõitu kitsas ojake, mille mudastel kallastel siblivad ringi sisalikud ja Hungi kaks paati näevad mudas lösutades välja kurvad nagu kaldale sattunud vaalad.

Raul on nüüd natuke mures, et kõik ta vaenlased ummistasid jõe ära ja et ta on põhjustanud ökokatastroofi, aga kui Hung tuleb hõigates, et viie minuti pärast on start, siis ta unustab selle mure ära ning nii raul kui H ronivad paati.

Paat on aga mudas kinni ja pealtnäha soovib liikuma minna sama palju kui Reformierakond soovib läbipaistvust oma rahastamisküsimustesse. Samas niipea, kui raul ja Hung seda kahekesi jõuliselt lükkavad, hakkab paat ootamatult kiiresti vee poole vajuma, ning vaid napilt jõuavad lükkajad paati hüpata. 

Hung laseb üle jõe kajada võidurõõmsa kisa, mis samas pöördub vandumiseks, kui ta avastab, et hommikusöök on kaile maha jäänud. Samas, kiire telefonikõne kodustele lahendab ka selle mure, ning tee mööda jõge ujuva turuplatsi poole võib alata, Hung tüürimas, samas kui raul ja H nosivad värskeid saiu moosiga.

Jõekaldad on palistatud hoonetega, mis püsivad koos vaid ilmselgete füüsikaseaduste eiramise tõttu. Jõkke rammitud betoonvaiadel püsib kokkuklopsitud sõrestik, seinteks-katusteks suvalised kättesaadud materjalid. Kogu inimeste elu keerleb jõe ääres, seal pestakse nii ennast kui kõike muud, sealt võetakse vett ja sinna läheb kogu kanalisatsioon.

Ujuv turg on nähtus omaette. Lugematu hulk eri suuruses paate, koormatud kõikvõimalike puu- ja juurviljadega ujuvad ja hulbivad läbisegi ning mõne puhul on ime, et see veel üldse vee peal püsib. Inimesed loobivad arbuuse ja ananasse ühest paadist teise, paadimootorid möirgavad, inimesed karjuvad, paadid kolksuvad üksteise vastu ja löövad laastusid lahti. Hung suunab vankumatu enesekindlusega oma paadi alati kõige tihedamasse paadimäsusse, lükates teisi vahepeal jalaga eemale.

Turult minnakse edasi muudesse turistikatesse – vaatama, kuidas tehakse riisinuudleid (EL tervisekontrolliametnikud saaks kreepsu, kui nad näeks, kuidas neid tehakse – kontsentreeritud riisipiima raiutakse matšeetega tükkideks otse muldpõrandal, samas kaagutavad ja jooksevad ringi kanad ja koerad, riisipaberilehed kuivavad õues kohe sealauda kõrval jms), riisiveskit, riisipõlde ja papaiakasvatust, kus parajasti hulk inimesi küpseid papaiasid ajalehepaberisse keerab.

Üldiselt on Vietnam maailma kõige viljakamaid piirkondi – Mekongi deltas on võimalik saada kuni neli lõikust riisi aastas, rääkimata igal pool olevatest puuviljadest, juurikates ja kõigest muust, mida kasvab nii kultiveeritult kui metsikult. Olgu Eestil või kahekordsed EL põllumajandustoetused, edu sellise kraamiga võistlemisel.

Kogu paaditrip võtab aega ligemale viis tundi, tagasi jõutakse keskpäeval, mis tundub olevat suurepärane aeg lõuna söömiseks koos brittide Jenniferi ja Marci ning kahe prantslasega, kes ütlevad oma nimed sellise aktsendiga, et raul ei saa mitte midagi aru. Jennifer ja Marc on kuuajasel reisil Vietnamis ja tulevad samuti Saigonist, prantslased on parajasti teel Hanoisse ja nende reis kestab kolm nädalat. Vähemalt ei teki seekord alaväärsuskompleksi stiilis ’mismõttes kõik reisivad mingi pool aastat järjest, ja meie ainult viis nädalat’.

Õhtul kukub kookospalmileht otse elektriliinidele, mis on veetud ilma igasuguse korrata risti-rästi igale poole kus võimalik ja osaliselt ka sinna, kus see pole võimalik, nii et elekter hülgab Hungi kodu ja kogu küla. Kuna see vähendab võimalike meelelahutuste arvu arvu märkimisväärselt, siis istub raul õndsalt terrassil, vaatab jõge, mis vahepeal on tõusnud peaaegu terrassi alumise otsani välja (ilmselt sai rauli vaenlastetropp kusagilt lahti) ja joob otse kookospähklist piima, kui mingi loom või lind kukub tal pea kohal laterdama ja sädistama. Raul küll piilub, aga ei näe kes see on. Oma toast tuleb välja  Marc, piilub, aga ei näe ka. Tuleb vietnami tädi, vaatab, aga ei näe. Võtab luua, taob natuke toa lage, aga laterdaja ei kõssagi. Tädi kehitab õlgu, näeb rauli kookospähklit, küsib midagi. Raul ütleb et mkm, ära võta seda, ma veel joon. Tädi noogutab rõõmsalt, naeratab, võtab pähkli ja viskab otse jõkke. Ilmselt on ta kade.

Õhtusöök veedetakse koos Marci ja Jenniferiga maailma muresid lahendades ning reisijutte rääkides. Jennifer on laulja kes töötab kruiisilaevadel, samas kui Marc on tehnik, kes viimati korraldas Briti kuninganna sünnipäevakontserdi teleülekande. Rauli ja H tööd tunduvad võrdluseks olevat peaaegu igavad.