Teisest päevast Põhja-Luzonis

(Marsruut Banaue-Bontoc-Sagada)

See algab sellega, et kuradi külm on.

Neli seina, kaks voodit ja peegelkapp moodustab kogu Greenview hosteli toa sisustuse. Teoreetiliselt on seal tekk ka, kuid ükskõik kuidas raul ka ei püüa, sooja see ei hoia, ja nii ronibki ta sealt üsna varsti peale päikesetõusu välja, olles kogu maailma peale kuri.

Hommikusöögimenüüst valib raul välja filipiini rahvustoidu nimega longanisa, mis kujutab ennast vorsti, mis maitseb täpselt nagu üks korralik longanisa maitsta võiks. Lisaks löövad raul ja H kokku arved, et kumb kummale raha võlgu on, ning tundub, et nende napi kolmeteistkümne reisipäevaga on raul H-le võlgu nii palju raha, et mitte üksnes tema ise, vaid ka tema lapsed on igaveses võlaorjuses.

Päeva plaan on sõita bussiga Sagadasse, kuid hommikusöögilauda ujub kohalik tüüp, kes ütleb, et tema mikrobuss on Sagadasse minemas. Öisest külmast ja söödud longanisast järjekordselt natuke segamini, löövad raul ja kohalik käed, ja nii avastavadki raul ja H ennast mõneti ootamatult mikrobussis, kuhu lisaks on tagaistmele pressitud kolm turisti ning bussi eesotsas võtavad kohad sisse mõned kohalikud. 

Kuna teekond hosteli ja Sagadasse mineva mikrobussi vahel oli umbkaudu kolmkümmend meetrit, siis pakkusid kohalikud rõõmsalt võimalust läbida see kohaliku tricyclega - mootorratas, millele on juurde ehitatud kuut, kus saavad reisijad istuda. Mingi imetrikiga mahutati sinna nii meid kui meie pagasit, kuigi kogu peale-maha laadimine võttis aega rohkem kui oleks võtnud selle maa jalgsi läbimine.

Raul jõuab just mõelda, et näe, polegi nii hull see kohalikega sõitmine, kui lisaks inimestele pressitakse uksest ja akendest tuugalt sisse selline kogus kaste ja muud träna, et  õhu jaoks väga ruumi ei jää. Kui buss sõitma hakkab ja raul mõtleb õudusega, et kuidas ta küll need Sagadasse jäänud kolm tundi üle elab, siis buss teeb peatuse ja uksest pressib ennast sisse veel üks kohalik, ignoreerides kõiki füüsikaseadusi mis ütlevad, et kaks keha ei saa korraga ühes ja samas ruumipunktis olla.

Tee Banauest Sagadasse on auklik ja hüplik ning buss laveerib südamerahus teel siblivate kanade vahel. Kõike seda pole samas väga aega tähele panna, kuna vaatepilt on uskumatult maaliline (ja maalilise all ei mõtle ma mitte seda, et esiistmel istuv kohalik tädi otsib südamerahuga teise kohaliku peast täisid), vaid aknast avanevat pilti, ning raul unustab üsna kiiresti hommikuse tigeduse.

Kogu ümbruse moodustavad mäed – hiiglaslikud ja rohelised, nende vahele lõikunud sügavate orgudega. Vahepeal jooksevad mägedest alla ja üle tee väikesed ojad, siin-seal on varingud kuhjanud teele kive. Mitte kõik ei ole ka puhas metsik maastik, vaid siin-seal on näha ka mäekülgedele rajatud riisiterrasse, mis pole küll vahest nii eepilised kui Batadi omad, kuid pakuvad siiski suurepärast vaatepilti.

Üks vaatepilt miljonist. Kogu tee Banaue ja Sagada vahel on üks suur eepiliste vaadete jada.

H vaatab kogu seda metsamassiivi ja imestab, et kuidas see kõik nii roheline on, et kas siin siis metsatulehajusid ei olegi.

Tee läheb aina ülespoole ja enne kui raul arugi saab, on kogu ümbruskaudne maailm mattunud tihedasse niiskesse uttu – buss on mõneti ootamatult jõudnud sellisele kõrgusele, kus see asub otse pilvedes, ning allapoole vaadates on rohelised orud silmist kadunud valgelt ja hallilt voogavatesse uduvaaludesse. Buss teeb selle koha peal ka vahepeatuse, ning esimest korda elus saab raul kõndida sõna otseses mõttes pilvedes.

Turg pilvede sees. Kohalikel oli sellest kõigest üsna savi.

Peale kiiret vahepeatust Bontocis (Bontocis asub viimane sularahaautomaat enne kõnnumaad ja raulil on näpud lootusetult põhjas) hakkab maastik vaikselt muutuma. Esimesena kaovad ära palmid, seejärel ka enamik teisi troopilisi puid ja ühel hetkel avastab raul, et ümberringi on peamiselt männid, ja kogu ümbritsev maastik võiks olla sama hästi pärit Nõmmelt või mõnest Eesti metsast.

Sagada ise on üsna väike linn – kaks teed, mille ristumiskoht moodustab linnasüdamiku, ning teid palistavad majad. Kogu linna arhitektuur on väga erinev muust seni nähtud Filipiinidest, meenutades pigem Põhjamaid – kõik on ehitatud männipuust, siin-seal on kivipaljandeid, ning kogu õhkkond on rahulik, muretu, turvaline ja rõõmsameelne.

Taas kord kohatakse lapsi, kes rõõmsalt ’hello’ kilkavad, järgi jooksevad ning kontrollimatult naeravad kui H libiseb ja efektselt teetolmu sisse maandub ja kergeid pindmisi vigastusi saab.

Need kolm tüdrukut kõõlusid kogu aeg kusagil läheduses, oodates põnevusega, et kas H vahest uuesti ei otsusta kukkuda.

Kogu õhtu hulguvad raul ja H linna peal ja imetlevad vaateid. Sagada ümbrus on täis vaatamisväärsusi – maa-alused koopad, mida plaanitakse järgmisel päeval külastada, kosed, riisiterrassid, mis oma suuruselt jäävad ainult pisut alla Batadi omadele, metsarajad – ja loomulikult rippuvad kirstud. Kohalikel on nimelt arusaam, et surres on mõistlik kadunuke mitte maasse matta, vaid riputada ta koos kirstuga kõrgele kaljuseinale – siis sealt on lühem tee taevasse ning sinna jõudmine ka tõenäolisem. Raul mõtleb ja mõtleb, kuid ei leia selles loogikas ühtegi nõrka kohta.

Üks kirst läks katki ja õnnetu kadunuke kukkus läbi kirstu põhja välja. Ei osatud temaga siis muud midagi peale hakata, kui jätta ta kondid sinnasamasse.

Ja oma otsiretkedelt tulles näevad raul ja H, kuidas kena mändidega kaetud kaljurünk, mida nad just mõni aega tagasi pildistasid, on efektselt metsatulekahju leekidesse mattunud. 

Lase veel H-l kurja kaela kutsuda metsatulekahjude osas ja raul läheb magama, olles üsna kindel, et hommikul ärkab ta üles praetükina, samas kui kogu Sagada org ühtlasesse suitsuvinesse mattub.