(asukoht: kusagil Manila ja Banaue vahel)
Kümme päeva Vietnamis, mis oli
tegelikult äärmiselt lühike aeg. Samas on juba ka mitu päeva veedetud
Filipiinidel, ning vahest see on omamoodi aidanud tagasi mõelda ka Vietnamile
ja seal oldud ajale, ning aidanud seda väärtustada nii, nagu ta väärib.
Ma arvan et on õige öelda, et
mulle Vietnam piiritult meeldis. Ma arvan et on sama õige öelda, et Vietnam
ületas kaugelt mu ootusi.
Tegelikult ei olnudki otseselt
plaani Vietnamisse tulla. Plaan oli tulla Filipiinidele, kuid kunagi oli
planeeritud natuke suurem reisiseltskond kui lihtsalt mina ja H, ning ülejäänud
tahtsid minna Vietnamisse, ja nii ma siis selle riigi siia reisikavasse panin.
Tagantjärgi oli see uskumatult õige otsus.
Raske on öelda, mis tegi
Vietnamist riigi, mis mulle nii väga meeldib. Vahest oli see eelnev
Aasia-kogemuse puudus. Vahest olid ootused madalad. Vahest ma lihtsalt ei
näinud niiväga siinse elu teist poolt ja keskendusin üksnes mõnele aspektile
Vietnamist. Ma usun kindlasti, et kauem viibides võib mu arvamus kindlasti
Vietnamist muutuda, kuid mitte liiga drastiliselt, ja kindlasti mitte minu
külastatud Lõuna-Vietnamist.
Kuid mis oli ikkagi see ’miski’?
Vietnam on ilus ja huvitav ja
suurepärase kliimaga. Siin on sõbralikud inimesed, kaunis loodus, pikk ja kirev
ajalugu, traditsioonid ja fantastiline köök. Mulle meeldis see, et ma sain
suvalisel hetkel osta omale euro eest värske kookospähkli, mulle meeldisid
tänaval järgi jooksvad ja ’hello’ karjuvad lapsed, külatänavate turvalisus ning
kaootiline liiklus. Mind ei häirinud see, et kõik on täis inimesi, sa pole
kunagi üksi, kuum ja natuke niiske kliima. Mind häiris
kommunikatsioonivõimetus, kuid sellest sai ka vajadusel üle. Kõik see tegi
Vietnamist suurepärase, kuid see polnud minu jaoks siiski veel ’see.’
Ma arvan, et kõige enam
imponeerib Vietnami puhul see, et tegemist on riigiga, mis liigub ja elab. Ma
ei kohanud siin meeleheidet, isegi mitte sügavas Mekongi külas, vaid pigem
tegevust, liikumist, parendamist, sättimist, puhastamist. Siin liigutakse ja
elatakse, ning selle sees olles, kas siis koos inimestega või hullumeelses
liiklusvoos sa liigud koos nendega ja tead iga pooriga, et sa oled elus.
Ainuüksi selle tunde pärast tasus
Vietnami minna.
Naeratan ja patsutan toetavalt õlale. Hea kui on hea!
VastaKustuta