Mitmekesi maailmas (Murphyst rääkimata)

Raul istub varahommikul vannitoas ja vaatab mõtlikult kraanikaussi. Kraanikausis on hiiglaslik mustav säbelev pundar, mida seal varem polnud.  Raul võtab hambaharja ja suskab seda pundart, mis laguneb laiali mööda kraanikaussi. Vaaraosipelgad. Umbes sada miljardit vaaraosipelgat või nii. Paistab, et mingi asi M kosmeetikakotis on tõmmanud ligi kõik ümberkaudsed sipelgad koos laste, vanavanemate ja sõpradega, et nosida otse läänest pärit imelist keemiat. Ta keerab kraanivee lahti ja laseb kogu sipleva puntra allavett.  Mõni tund hiljem peidavad raul ja M ennast sipelgate eest kodulähedases kohvikus, joovad banaanimahla ja mõtlevad, et mida edasi teha. Plaan oli veeta Sumatral kolm nädalat, kuid sinna plaani on hakanud tekkima mõningad märkimisväärsed mõrad sest, noh, paistab, et Murphy on võtnud rauli seekordse reisi ekstratähelepanu alla. Vaade külalistemaja rõdult Toba järvele. Sipelgaid ei ole näha, need on kraanikausis. Esialgne reisikava nägi ette, et Toba j

Kõik Sumatral on suur – või siis vähemalt suurem kui pealtnäha paistab. Vaatad kaardil, et tegemist on mingi väikese lombiga, aga selle kohta lugedes saad aru, et Toba järv on suurem kui Hiiumaa. Samosiri saar selle keskel paitab kaardil samuti pisike, kuid tegelikult on ta kolm korda suurem kui Muhumaa ning peaaegu sama suur kui kogu Singapur. See suurus tuleb mõnede heade ja mõnede veidike negatiivsemate külgedega. Heast küljest tähendab see, et saarel on tublisti avastamist – seal on nii metsi, mägesid, jõgesid ja koskesid, kohalikke hõime kui ka kõike muud. Raul uuriks seda kõike hea meelega, aga on kaks probleemi – nimelt on ta traditsiooniliselt ühe päeva kergekujulise toidumürgitusega lääbakil ja teiseks puudub saarel sisuliselt ühistransport. Õnneks on raul valmistunud mõlemaks. Toidumürgituse jaoks on vastavad ravimid ning ühistranspordi puudumise plaanib ta asendada rolleri rendiga. Kõigepealt – raul pole kunagi varem rentinud Aasias ühtegi kaherattalist sõiduvahend

Kui järgmisel hommikul asju pakitakse, jõuab raulile kohale üks pisike asjaolu – et tegelikult nad Berastagis reaalselt väga oma külalistemajast väljaspoole liikunud ei olegi.  Peamiseks põhjuseks on kohalik liiklus – Nachelle külalistemaja kõrvalt jookseb peatumatu vooluna läbi meeletu kogus turtsuvaid masinaid, mille lärm on kõrvulukustav ning ka paar korda, kus on autoga linnast läbi sõidetud, pole see just kõige meeldivamat muljet jätnud. Kõnniteid muidugi ei ole, ning kusagile jalgsi liikumine tähendab ukerdamist autode, rollerite ja muude kahtlaste sõidukite vahel ja oodatava eluea vähenemist umbes kolmekümne aasta võrra. Linnasüdamesse saamiseks oleks vajalik hüpata kohalikku bussi ja lasta ennast natuke sõidutada, kuid kohalikud bussid näevad välja, nagu oleksid need juba mitu kilomeetrit tagasi laiali lagunenud ning sõidaksid edasi ainult füüsikaseaduste ignoreerimise tõttu, mistõttu raulil puudub nende vastu suurem usaldus. Tüüpiline berastagi tänav. Eeldatav eluig

Kell neli öösel hakkab äratuskell kusagil läheduses helisema nagu põrgukell. Raul veeretab ennast vandudes voodist välja, otsib käsikaudu telefoni üles, sulgeb alarmi ja põrnitseb paistes silmadega poolpimedas toas ringi ja seab kahtluse alla oma viimase aja otsused. Kuradi kuradi kurat. Miks on vaja puhkuse ajal ennast piinata sellega, et olla pooleldi magamata, ronida mingites kahtlastes metsades ringi ning kooserdada kusagil kottpimedates mägedes? Miks ei võiks olla nagu normaalne inimene, võtta kusagil Tai rannas või Balil päikest, juua kokteile ning postitada instagrammi pilte? Miks ei võiks praegu hoopis vaikselt pugeda tagasi pehmete linade vahele ja unustada ära kogu see vulkaani-otsa-ronimise avantüür, ah? Kuna aga juba üles on ärgatud ja raha makstud, siis enam ei ole midagi teha, ja raul lööb M, kes püüdlikult magamist teeskleb, ka maast lahti. Kui on varahommikune unine piinlemine, siis seda ei saa ometi üksi teha. Pool tundi hiljem tuiguvad uimased turistid allko

Raske on Bukit Lawangist lahkuda. See pisike küla on saanud kuidagi väga koduseks ning raul saab suurepäraselt aru, miks siin on üsna mitmeid lääne turiste, kes on korra siia tulnud ning ka jäänud. Siinsed sõbralikud inimesed, lõppematu veevulin ning kõikjal kohisev mets loob elukeskkonna, mida tahaks nautida pikemalt. Paraku on raul juba ostnud piletid turistibussile, mis viib nad Berastagisse ja varahommikul kõmbivad raul ja M oma ööbimiskohast bussi poole. Üle jõe mineval sillal ootab neid Dadi, lai naeratus näol, ja raputab viimast korda kätt ning jätab hüvasti. Bussi mahutatakse kuus turisti kenasti istuma – lisaks eestlastele veel kaks iirlast, kanadalane ja soomlane ja ilma pikemata asutakse sõitma. Raul ja M on ainukesed, kes sõidavad kuni Berastagini, ülejäänud sõidavad Toba järveni. Mida kaugemale Bukit Lawangist seda tihedamaks läheb liiklus. Ühel tüübil on rolleriga sõitmisest jalad vist juba nii väsinud, et istub rolleril rätsepaistmes. Sõidetakse mööda eh

Hommikul teeb raul silmad lahti kell kaheksa, olles maganud üksteist tundi ja tundes ennast äärmiselt väljapuhanuna. Väljas tibutab õrnalt vihma ning pikasabalised ahvid joovad jõe ääres ning loobivad üksteist kividega. Raul käib ujumas – tugeva vooluga jahe vesi töötab ärkamiseks paremini kui hommikune dušš – ning ajapikku ajavad laagris ka teised ennast üles. Jõe ääres kividel istudes süüakse ära hommikusöök, tee ning küpsised, aeg-ajalt peletades eemale uudishimulikke ahve. Jõe ümber elab metsikus koguses kärbseid, kes küpsiste peale maandudes rebivad nendest välja suuri tükke ja lendavad nendega minema. Variant on jätkata džunglis matkamist mõni tund, või siis niisama kivide peal vedeleda, ning raul ja M kes tunnevad, kuidas kondid eilsest metsas ronimistest valutavad, otsustavad teha puhkehommiku, samas kui Mattias ja Daniel suunduvad tagasi metsa. Raul leiab jõekaldalt suurepärase kivi, mille peal ta saab istuda selga toetades, samas kui jalad saab pista jahedasse vett

Hommikupäike leiab rauli ja M taas Indah külalistemaja restoranis. Neid ootavad juba nende giidid – eilsest tuttav Daniel, kes siira rõõmuga rauli käest haarab, noor Adil – tema isa on looduspargis valvur ning Adil soovib jätkata isa jälgedes – ning nende kaasseikleja Mattias. Mattias on šveitslasest tarkvarainsener, kuuekuusel töölähetusel Singapuris ning võttis nädalavahetuse vabaks, et natuke vihmametsas ringi kolada. Kuna plaan on jääda ööseks metsa ning kogu vajaminevat kraami on vaja seljas kaasas tassida, on raul teinud oma ja M seljakotid võimalikult kerged – maha jäävad kõik üleliigsed riided, laadijad, läpakas, rauli e-luger, vedelikud ja kõik muu, mis pole üheks ööks vältimatult vajalik. Ilma pikemata seatakse sammud metsaraja poole, mis algab kohe Indah külalistemaja tagant. Tee on hästi sisse käidud ja üsna tasane ning läheb läbi kummipuuistanduste. Raul jõuab parajasti mõelda, et oh, polegi nii raske kui ta on kartnud, kui jõutakse päris metsa. D ž unglimatk is

Kui raul ja M ärkavad, on aeg juba kaugelt liiga palju. Kell üheksa peaks nad olema oma tagasi Indah külalistemaja restoranis, et alustada kohaliku külatuuriga, aga aega on vaevalt pool tundi ning selle jooksul peavad nad saama kokku pakitud oma asjad ning saama söödud ka hommikusöök. M on tusane, talle ei meeldi hiljaks jääda ning ta kihutab rauli kiiremini liigutama, nii et see viskab oma asjad suvaliselt seljakotti, neelab kahe ampsuga alla hommikuse omleti ja juba nad kappavadki Indah poole. Trekkimisfirmas - Bukit Lawang Jungle Trekking - on tšill, kedagi ei koti kas raul ja M on liiga vara või liiga hilja ja keegi ei kiirusta. Aasia ikkagi ju. Daniel ja Martin, kaks kohalikku giidi, võtavad rauli ja M sappa ning koos kõmbitakse tänaste sõiduvahendite juurde. Daniel on 24- aastane, pärit Berastagi kandist, kuid kuna seal haridusvõimalusi napib, tuli kunagi vanaema juurde Bukit Lawangi ning jäi peale seda siia. Martin on kohalik, aga temast rohkem midagi väga teada ei sa