Teisest päevast Manilas

(marsruut Manila-Banaue)

See algab hotellist check-oudiga.

Raul ja H peatuvad hotellis, mis pealtnäha on odav – kuid see on näiline. Hommikusöök – tasuline. Check-in on kell 14.00 – kui tahad varem ,siis maksa. Check out on kell 10 – tahad hiljem, siis maksa. Tahad pagasit hoida hotellis peale check-outi? Aga loomulikult, maksa. Wifi? Muidugi, maksa. Käterätik? Selge see, igas suuruses, maksa. Oi, kuumus teeb liiga ja tahaks konditsioneeri tööle panna? Pole probleemi, maksa.

Raul ja H maksavad ja maksavad ja maksavad...

Kuna Ohayami buss Banaue suunas läheb alles kell 10 õhtul, on aega veel maa ja ilm Manilas ringi vaadata. Hulkudes sihitult ringi Makati Citys, vaadatakse üle väga läänelik kesklinn, juuakse kohvi ameerikalikes kohvikutes ja vaadatakse tavalisi kontoritöötajaid ringi sebimas. Vahepeal satutakse ka mingile meeleavaldusele/parteidemonstratsioonile, kus ministeeriumi ees nõutakse bensiinihinna alandamist, mida ükskõikselt põrnitseb ümberringi lugematu arv turvamehi, käed pumppüssidel.

Manilas on väga palju turvamehi – igas poes on üks, pankade uksi avavad sulle turvamehed, sinu pagasit kontrollitakse enne teatud ruumidesse lubamist, massiline autode kontroll tõkkepuude juures, metallidetektorid – ja kõik turvamehed on hambuni relvastatud tulirelvadega.

Kuna muud mõistlikku ei oska raul ja H ajaga peale hakata, võtavad nad järjekordse takso Intramurosesse, ning hulguvad seal ringi suurepäraselt säilinud üle-eelmise sajandi Filipiinide jõukate inimeste majades suurepäraste nikerduste, kauni mööbli ja fantastiliste väikeste roheliste aedade ja rõdudega. Intramurose lähedal on ka linna suurim park, Filipino rahvuskangelase järgi nimetatud Rizali park, kus on hektarite kaupa rohelust, purskkaeve ja istumispinke, üle mille kõige pläristatakse hiiglaslikest kõlaritest kõrvulukustavat muusikat. On pargis ka väiksemaid, spetsiaalselt kujundatud hiina ja jaapani aedu kuhu võib ennast müra eest peita – sissesaamine nendesse pargi osadesse on muidugi tasuline.

Ringi hulkudes jooksevad pidevalt ligi erinevad kutsarid, motikamehed ja muud asjapulgad, kes pakuvad pealetükkivalt oma teenuseid, ning pidevalt tuleb lisaks muule ka neid eemale peletada.

Intramurosest küllalt saanud, otsustavad H ja raul minna tagasi kesklinna õhtust sööma. Viibates takso, sõidetakse mööda maalilist rannateed kesklinna poole. Raul vaatab taksomeetrit, ning see näitab 40 peesot, nagu normaalne takso – üldine tariif on 40 peesot sisseastumine ja siis 40 mingi teatud aja eest (välja arvatud lennujaamast tulles, siis on taks 70 peesot).

’Näe, milline päikeseloojang!’ ütleb taksojuht. Raul ja H vaatavad.

’Näe milline promenaad, alles paar kuud tagasi oli siin orkaan ning 500 inimest said surma,’ ütleb taksojuht. Raul ja H vaatavad.

’Näe, USA saatkond, nad praegu parandavad seda, see sai ka orkaanis kannatada,’ ütleb taksojuht. Raul ja H vaatavad.

Peale kõike seda vaatamist paari minuti jooksul vaatab raul kogemata ka taksomeetrit, mis näitab rõõmsalt 160 peesot. Nonii, suller. Kuna mingi hetk sai kokku lepitud, et probleemide tekkimise puhul H on halb politseinik ja raul hea, siis H tõstab lärmi. Taksojuht selgitab, et see ongi turistitariif, et liiklus on tihe, maa on külmunud ja kärss kärnab, kuid kui H põrutab, et ta on seda marsruuti Intramurosest Makatisse sõitnud kümneid kordi ja pole kunagi maksnud rohkem kui 160 peesot, siis saavad tema argumendid otsa. Loobudes igasugustest katsetest vestlust arendada, sõidab ta tusaselt nõutud kohta ja võtab vastu rauli ulatatud 160 peesot, vahepeal ka kirjutades roolis olles umbes kolmkümmend mobiilisõnumit.

Filipiinod on tekstsõnumite osas täiesti hullud – pool riiki sõnumineerib permanentselt teisele poolele, ja seda tehakse igal pool ja igal ajal.

Hotellist pagasi üles korjanud, ongi käes õhtu, ja aeg võtta ette järjekordne taksotrett lootusetusse Sampaloci linnaosasse. Vaevalt taksosse istunud selgitab taksojuht, et liiklus on praegu väga tihe, ja tema alla 250 peeso seda ei sõida. H ütleb et tema üle 200 ei maksa, et ta on nädalaid juba seda marsruuti sõitnud igasuguse liiklusega ja pole kunagi läinud rohkem kui 200.  Taksojuht ütleb et tema alla 250 ei võta, et võib kasvõi takso seisma jätta. H ohkab resigneerunult ja ütleb, et juht paneks lihtsalt selle kuradi taksomeetri käima.

Marsruut Makatist Ohayami bussijaama läheb maksma 170 peesot meetri järgi. Taksojuht on väga kuri.

Ohayami buss on niinimetatud ööbuss, mis läheb Manilast välja kell 10 õhtul ja jõuab järgmisel hommikul kell 7 Banauesse. Raul on endiselt Vietnami lainel ja ta ootab midagi sarnast Vietnami ööbussidele – kas siis mugavad allalastavad seljatoega bussid, või enam-vähem mugavad lamatsid, kus saab meeldivalt öö mööda saata.

Filipiinide arusaam ööbussist on vana tavaliste istmetega buss, mille seljatoed on ka veel osaliselt katki. Lisaks on bussis erineva laiusega istmevahed, millest rauli ja H osaks saab ilmselgelt bussi kõige kitsam istmevahe, kuhu raul reaalselt ei mahu sisse. Kiire jooks bussijaama, natuke karjumist kohalike peale ja natuke vale ja tõe segu hiljem saab raul uued istekohad, mis pole väga palju mugavamad, kuid pisut siiski, ja kell 10 õhtul hakkab buss liikuma.

Isegi vaatamata sellele, et konditsioneer on põhja keeratud ja bussis hakkab aegamööda külm, sellele, et kõlaritest pläristatakse väga valjusti kantrimuusikat, sellele, et raulil on ütlemata ebamugav ja ta teab, et ees on järjekordne unetu öö ja sellele, et bussijuht on ilmselgelt hullumeelsete Vietnami bussijuhtide sugulane, on raul silmi sulgedes uskumatult õnnelik, et ta Manilast välja saab.