Mitmekesi maailmas (Murphyst rääkimata)

Päikesetõus leiab rauli ja M sõitmas Singapuri lennujaama poole. Raul on enamvähem maganud, M seevastu vaevleb endiselt ajavahe käes ning on saanud ka sel ööl vaevalt paar tundi magada ja ta on natuke zombie. Koroonaviirusepaanikat lennujaamas kusagil ei ole, mõned inimesed kooserdavad maskidega ringi, natuke rohkem on käte desinfitseerimisvahendeid avalikult kättesaadavad kuid keegi kusagil termomeetriga ligi ei tiku. Rohkem kui koroonaviirus tekitab raulile muret tema seljakoti kaal. Jetstar, mis peaks rauli ja M viima Medani, on korduvalt rõhutanud, et käsipagas ei või olla raskem kui 7 kilo, mille peale raul muidugi on vilistanud – tarides kaasas 3 kilo eest sülearvutit, akupankasid ja erinevaid vajalikke juhtmeid ei õnnestu tal kuidagi oma pagasi kaalu alla 7 kilo saada, ning ülekaalu eest on ette nähtud karmid lisatasud. Seetõttu, kui raulile viidatakse, et ta oma seljakoti kaalu peale asetaks, jätab ta mõttes hüvasti märkimisväärse summaga. Kaaluja ei viska isegi pilk

Kell pool viis hommikul vaatab raul punaste ja paistes silmadega telefonilt kella. Kuradi kuradi kurat. Und ei ole. Magamata öö lennukis ning ta on suutnud välja pigistada vaevalt kolm tundi und. Kell üheksa peaks olema äratus, kuna on planeeritud Arnulfoga kokku saada ning minna avastama Singapuri mitteturistilikke kohti. Nüüd aga, selja taga ainult paar tundi ebatäielikku und, on raul natuke mures. M on samamoodi üleval, vaeveldes samasuguse uneprobleemi käes. Proovi kuidas tahad, und pole. Pool tundi asjatult vähernud, otsustab raul, et midagi pole teha. Kui kolm tundi und, siis kolm tundi und. Ta haarab läpaka ja hakkab tegelema reisi Indoneesia osa planeerimisega, valib ööbimisi, broneerib, kirjutab e-kirju, korraldab Medani lennujaamast transporti Bukit Lawangi ja kõike muud. Mingi hetk kella seitsme paiku õnnestub M-l lõpuks magada, kuid rauli see ei aita. Ta loeb raamatut ja surfab netis ja planeerib. Pool üheksa ta lõpuks paneb läpaka kõrvale ning sulgeb korraks s

Seekord on asjade kokku panek ja teeleasumine märkimisväärselt keeruline. Vaja on lahendada probleemid, et mida võtta kaasa, kui palju võtta kaasa ning mis ilma jaoks on vaja võtta kaasa.  Üldiselt onju küll Aasias on soe, kuid võib esineda ka jahedamaid kohti. Aruteluküsimus, et kas ette võiks juba arvestada sellega, et satutakse koroonaviirusekarantiini ning mida selleks on vaja. Raul poeb või nahast välja, et M seekord ei tiriks kaasa autoakut või kahte, aga ta on kaotamas lootusetut võitlust. Riietuse osas raul lõpuks eeldab, et soojema riietuse jaoks kärab vana fliis ka, millega ta on mitu korda varem ka juba Aasias kooserdanud. M omakorda on seekord otsustanud hea välja näha ja on investeerinud aktiivselt kodumaise majanduse toetamisse ning ostnud omale maksimaalselt fäänsi pusa, eesti disain ja puha. Raul leiab veel kapist paki kõrvatroppe ja libistab need taskusse – elu on teda õpetanud, et kõrvatropid on vältimatult vajalikud kui lennukis natukenegi magada tahta. Lisaks

Raul põrnitseb mõtlikult oma peegelpilti. Nojah. Ahsoo. Või et siis sedasi. Et nagu noh. Ehh. Mkm. Vaevaliselt sikutab raul seljast ära riided, millega on mitu korda varem saanud Aasias käidud ja vajub mõttesse. Ilmselgelt on riietel kombeks aastate jooksul tõmbuda kapis kokku sest, noh, ükskõik kuidas ka ei proovi, enam ei lähe püksid jalga. Särgid ka mitte. Tegelikult, mitte midagi väga enam ei lähe, kuni aluspesuni välja. Huvitav küll, miks tehakse tänapäeval riideid, mis aja jooksul iseenesest kokku tõmbuvad,  ja siis pärast, kui oled need selga pannud, näed välja nagu joogapükstes sardell. Ega's midagi, tuleb otsida lahendusi sealt, kus kõik mured alati saavad lahenduse, ja raul sukeldub Amazoni, tellima omale uusi aluspükse, millega saaks Aasiasse minna. Kui kiirkulleriga kohale toodud asjad on saabunud, sikutab raul pakendi lahti ja võtab rõõmsalt oma värskelt saabunud ökomöko ekstra hingavad supervenivad gigamugavad übervetthülgavad susped sealt välja.

Raul istub ja uneleb akna all ja vaatab välja. Lund pole. Hall. Udu. Mingi kahtlane ollus tuleb taevast alla, mis pole päris vihm ega lumi ega lörts, vaid midagi vahepealset segatuna õhureostusega ja mis lõhnab nagu naftaliin. Talve pole olnud ega tule. Raul mõtleb, et on tore, et saa kuu aja pärast Aasiasse minna, saab ometi sellest supist välja. Hea, et on piletid Aasiasse ostetud juba rohkem kui pool aastat varem ette. Piisavalt aega, et teha ettevalmistusi ja planeerida. Siis pöörab ta pilgu kuvarile. Seal on esiuudis, kuidas koroonaviiruse epideemia murrab Hiinas ja aasias sadu inimesi ning kõik on üht- või teistmoodi lääbakil. Raul mõtleb, et on tore, et saab kuu aja pärast Aasiasse minna, et selleks ajaks on kõik korras vast. Sissetuleva meili heli katkestab tema mõtted. Mõnetise üllatusega vaatab raul meili, mis on saabunud Finnairilt. See ütleb, et raulil on viimane aeg hakata planeerima oma reisi ning valima pardal söödavaid toite, kuna need on vaja ette broneerida vä