See algab imelise päikesetõusuga
roheliste mägede vahel.
Tee Banauesse kulgeb, ja on
ilmselt mõnda aega juba kulgenud mööda käänulist mägiteed, kus ühel pool on
kaljusein ning teisel pool sadu meetreid sügavad kurud ja kuristikud.
Ümberringi on rohelised mäed, mille tipud on mähkunud pilvedesse, kogu seda vaatepilti
kuldavad hommikused päikesekiired, ning läbi selle ilu sõidab natuke hullunud
bussijuht, võttes kummide vilinal kurve.
Banaue on väike lobudik linnake
keset mägesid, ning siit algab Ifugao hõimu riisiterrasside ala. Kuna
Põhja-Luzon koosneb üksnes mägedest ja siin puudub igasugune lage maa
riisikasvatuseks, siis ifugaod on 2000 aasta jooksul uuristanud hiiglaslikke
riisiterrasse otse mäekülgedesse ja pärandanud neid sugupõlvelt sugupõlvele.
Oma jao riisiterrasse võib näha juba Banaues – H poolt bookitud Greenview
hosteli aknast avaneb neile täitsa ilus vaade – kuid üldiselt on see siiski
vaid vahepunkt, minemaks vaatama hiiglaslikku riisiterrasside amfiteatrit mõni
kilomeeter kaugemal Batadis.
Batadi jõudmine on natuke
keeruline – kõigepealt ööbussi-epöpöa läbida ning siis on vaja Banauest võtta jeepney, sõitmaks ’saddle pointi’ – punkt, kust jeepneyd
enam edasi ei sõida, ning alla tuleb võtta omaenda kaks jalga ja läbida
kilomeetrite kaupa üles-alla minevat kitsast rada kuni Batadini.
Greenview hosteli suur
ühistuba/söökla on inimesi paksult täis, enamasti turistid, kes on just ärganud
või saabunud ja kes valmistuvad matkadeks või edasirändamiseks. Tegemist on täieliku rahvaste paabeliga, kostab prantsuse, hispaania ja saksa ning kõikvõimalike
aktsentidega inglise keelt.
Kuna tuppa saab check-ini teha
alles alates lõunast, siis raul ja H haaravad kinni võimalusest minna kohe otse
jeepneyga edasi Batadi poole, isegi vaatamata sellele, et nad on taas kord
pidanud läbi ajama üksnes minimaalse unega ja raulil on taas teatud probleeme arusaamisega, et kus ta nüüd jälle täpselt on ja mida ta seal teeb.
Piisavalt enesekindlalt loobuvad
nad giidi teenustest, maksavad 300 peesot ainult edasi-tagasi transpordi eest
Batadi saddle pointini ja ronivad värvilisse jeepneysse.
Tüüpiline jeepney tüüpiliste turistidega. |
Jeepneys ootavad juba ees neli inimest – tuleb välja et
kaks prantslast ja kaks tšehhi, natukese aja pärast ronib peale veel kaks
poolakat ja katusele paigutatakse seltskond hispaanlasi, ning kiira-käära reis
maailmakuulsatele riisiterrassidele võib alata.
Juht annab gaasi, jeepney hüppab sada meetrit edasi kohaliku kiirtoiduputkani, kus juht peab masina kinni ja
läheb südamerahuga hommikut sööma.
Batadi viiv tee on kiira-käära
käänuline nagu kõik muud selle kandi teed – alati on ühel pool ootamas
meeldivalt pikk langus ja ootamatu seisak. Korralikult kõhu täis söönud juhti
see muidugi ei sega, temal on olulisemaid asju mille pärast muretseda, näiteks
selle pärast, et kuidas saaks roolis olles samaaegselt võimalikult palju
mobiilisõnumeid saata.
Sel hetkel saab raul ka aru,
mispärast ripuvad enamikel filipiinodel peegli küljes madonna kujud ja ristid –
ilmselt on jumala käsi ainuke, mille pärast pole kõik kuristikud kuhjadena
autoromusid täis.
Saddle pointis on väike
müügipunkt, mis müüb kookospähkleid ja puuvilju ja seal pudenetakse laiali –
giidiga grupid lähevad ühes suunas ja iseseisvalt hulkujad teises. Raul, H ning
tšehhid Veronika ja Pavel moodustavad ühe
omapäi kurseerijate rühma, ning asuvad vapralt allamäge teele. Veronika
ja Pavel on mõlemad bioloogid, kes on juba mõnda aega töötanud Taiwanis ning on
tegemas nädalast puhkusereisi Põhja-Luzonis, ning keda kohalikud on sellest ajast saadik nende jutu kohaselt armutult rahast tühjemaks lüpsnud.
Teekond alla polegi kõige hullem –
kivilt kivile hüppamine, vahepeal läbi metsa looklev džunglirada ja tund aega
hiljem jõutakse Batadi, kus kõik külastajad peavad ennast registreerima ja maksma 'pärandimaksu' 35 peesot.
Teekond Batadi. Džentelmenidena lasime muidugi Veronikal esimesena mööda libedat rada kõndida. |
Batadi riisiterrassid on
hingematvad ja hingevõtvad. Amfiteatrina on kaljudesse uuristatud hiiglaslikud
terrassid – osad kasvavast riisist rohelised, osadesse veel istutatakse riisi
ning osad on tühjad, kõike seda ümbritsevad majesteetlikud mäed. Väikesed ojad
jooksevad siin seal, kandes vett terrassidele, ning kohalikud sörgivad
terrassidel üles-alla nagu kaljukitsed.
Ida-Euroopa grupp paraku pole kaljukitsed ja üsna varsti on nad giidita lootusetult terrasside vahele ära eksinud. Terrassil töötavatest kohalikest ka pole alati abi ja üks kohalik püüab ringikooserdavaid turiste kogemata oma redeli abil terrassidelt alla lükata.
Peale pikki eksirännakuid, mille käigus jõutakse kogemata riisiterrasside absoluutsesse tippu ja imetletakse hingematvaid vaateid, algab ka hingevõttev osa – matk Tappiya kose juurde. Kosk asub terrassidest natuke edasi ja sinna viib trepp, mille läbimine võtab pool tundi. Kosk ise on suurepärane – paarikümne meetri kõrgelt langev kosk, mille all on väike veekogu kus saab ujuda, kõik see ümbritsetud rohelusest. Keeruliseks osaks on trepp, mille astmed on poole meetri kõrgused ja libedad.
Teekond kose juurest uuesti
treppi mööda üles ning seejärel tagasi saddle pointi võtab kokku poolteist
tundi. Selle käigus sureb raul paar
korda ära ka ja ei ärka enne ellu, kui lõpuks kohalejõudnuna saab õnnelikult
värskest pähklist kokkospiima luristada. Tšehhid jätavad vahepeal hüvasti
ning asuvad teele veel kahe mäe taha, kuhu nad on õnnetul kombel oma öömaja
bookinud, ning poolakatest ei tea keegi midagi, kuid kõik on liiga väsinud, et
kahest kadunud eurooplasest huvituda.
Õhtul tagasi ööbimiskohta jõudes
avastab raul, et toas ei ole võimalust tehnika laadimiseks ja et telefoni
laadimise eest tahetakse 20, läpaka laadimise eest 40 ning sooja duši eest 50
peesot. See ajab tal ühe siseelundi üle teise ning ta kuulutab välja streigi –
on täitsa ilma kaasaegsete tehnikavidinateta ja ta veedab külma duši all oldud
aja aktiivselt filipiinode ettevõtlikust ja koorimisoskust manadest.
Lisaks on öösel hirmus külm. Kindlasti on ka see kohalik vandenõu, et sundida külastajaid maksma lisateki eest. Suslikud.
Kommentaarid
Postita kommentaar