(marsruut Ho Chi Minh City-Manila)
See algab sellega, et pool viis
hommikul maabub lennuk Manilas ja raul, kes pole praktiliselt üldse maganud,
astub täiesti unesegasena lennukist välja ega jaga üldse lahti kus ta on.
Täitnud mingeid pabereid, mille
sisu raul täpselt ei mõista, ja käinud mööda ametnike lettidest, kes on küsinud
temalt küsimusi, mida raul ei mäleta, avastab ta ennast letist, mille kohal on
suur kiri ’Customs’.
’Kuhu te olete minemas?’ küsib
leti taga olev Manila lennujaama tollitöötaja.
’Filipiinidele,’ vastab raul.
’Eieieie, kuhu linna te olete
minemas?’ täpsustab tollitöötaja.
’Manilasse,’ vastab raul peale
mõningast mõtete kogumist.
’Tähendab, kuhu edasi olete te
Manilast minemas?’ küsib tollitöötaja.
Raul kuuleb küsimust ja tunneb,
et ta justkui mäletas kunagi sellele küsimusele vastust, kuid kuna antud hetkel on tema ajus tööl täpselt
üks ajurakk ning sellelgi on parajasti lõunapaus, siis ta lihtsalt vaikib.
Tollitöötaja vaatab raulile pika pilguga otsa ja mõtleb, et kes sellise
arengupeetusega inimese nii kaugele üle piiri on lubanud. Raul vaatab
tollitöötajale otsa ja mõtleb, et nüüd ta vist pannakse vangi.
Lõpuks, peale pikka vaikust ja
pilkude vahetamist, ohkab tollitöötaja resigneerunult, võtab rauli käest
paberi, mille peal on raul täitnud mõningad lahtrid infoga, mille täpsuses ta
küll sügavalt kahtleb, lehvitab käega ning raul on Filipiinidel.
Manilas sajab vihma, mis on
esimene korralik šokk Vietnamist tulles. Teine šokk on see, et kadunud on kõik
rollerid ja teed on pigem täidetud erinevas suuruses autodega ja liiklus
meenutab Vietnami oma, ainult ilma Vietnami sujuvuse ning seletamatu sarmita.
Raul ärkab enam-vähem üles selleks
ajaks kui taksojuht hotelli juurde jõuab, ning kerge imestusega avastab ta, et
H ei olegi vahepeal ära kadunud ja nii suundutakse hommikusööki otsima.
Hotelli hommikusöök on kohe
kõrvalolevas 24 tundi lahti olevas spordibaaris. H, kes on lootusetult maabunud
tagasi Euroopas, tellib omale hommikuks pannkooke. Raul, kes on omakorda lootusetult
sattunud Vietnami Pho Ghast sõltuvisse, leiab omale menüüst Tai kanasupi, ning ta
jääb ootama igahommikust naudinguhetke vürtsika supiga.
Kakskümmend minutit hiljem
tuuakse tellitu lauda, ning saabub kolmas ja kõige hullem šokk. Olles harjunud
suurepärase Vietnami köögiga, põrnitsevad nii raul kui H pikalt oma toodud
toite, enne, kui julgevad neid ettevaatlikult sööginõudega puudutada. H
tellitud pannkook ei sarnane millegagi, mida inimkond senini pannkoogu all
mõistab. Rauli oodatud selge vürtsika kanasupi asemel tuuakse lauda midagi, mis
meenutab tapeediliimi, mida on heldelt vürtsitatud härja ilaga ning mille sisse
on pandud tükke, mis on kanalihast sama kaugel kui taks dogist – geneetiline
materjal on küll enam-vähem sama, kuid on ka teatud erinevused.
Raul õngitseb kahtlustavalt ühe
kanatüki supi seest välja, kuid see libiseb lusika pealt maha ja kukub
tapeediliimi sisse, tuues kuuldavale väga lõpliku lurtsatuse, mille võiks
kuuldavale tuua kaheksajalg, kelle iminappa parajasti roostes metalli küljest
lahti kangutatakse. Seda kuuldes kaob rauli söögiisu ära järgmiseks kümneks
aastaks.
Kuna kõige olulisem to–do asi
päeva nimekirjas on ära osta bussipiletid järgmisel õhtul Banaue poole
suunduvasse bussi, seatakse sammud linna peale. Kuna Manilas pole ühtset
keskset bussijaama, siis iga bussifirma on üles seadnud oma jaam, ja
jooksutavad oma piletiostusüsteemi linna erinevatest otstes. Selline asi nagu interneti
teel pileti broneerimine on nende jaoks ilmselgelt raketiteadus. Manila-Banaue
marsruuti teenindab üknes Ohayami fima, mis asub sügaval Sampaloci linnaosas ja
soovides Manilast vähese aja jooksul maksimaalselt näha, otsustavad raul ja H
minna bussijaama ühistranspordiga.
Hotellist juhised saanud, asuvad
raul ja H teele. Hotell asub Manila Makati linnaosas- niiöelda kesklinnas ja
ärikeskuses. Hotellist saadud juhised kõlavad umbes nii, et võta bensiinijaama
juurest üks jeepney, sõida tundmatusse kohta, seal istu ümber teise jeepneysse
ja sõida kuhugi ja siis oledki peaaegu kohal, ainult pead veel natuke rongiga
sõitma.
Raul ja H jõuavad bensiinijaama
juurde ja seal on ka kõik. Jeepneysid on miljon ja need sõidavad müstilistel ja
määramatutel marsruutidel, ja nende sees ja katustel istuvad inimesed ning
vahepeal ripuvad inimesed nende külgedel ka, ignoreerides kõiki füüsikaseadusi.
Jeepneyd ise on jumalavallatu segu iidvanast džiibist ja ilmselt
hiliskambriumist pärit bussist, ning neid on värvinud ilmselt hullumeelsed
värvipimedad koomiksijoonistajad.
Natuke aega seda mäsu vaadanud ja
mitte millestki sotti saanud, otsustavad raul ja H pigem natuke jalutada, ja
paar tundi hiljem endiselt mitte targemaks saanuna, hõikavad tänavalt takso ja
annavad ette bussijaama aadressi.
Piirkond, kus Ohayami bussijaam
asub, on kõige trööstitum ja nukram linnaos, kus raul iialgi oma elus viibinud
on, ja ta on näinud Namiibia lehmasõnnikust kokku pätsitud hurtsikuid ja
prügikuhjades magavaid inimesi. Uskumatu räpasus, ainult ime kombel püsti
seisvad lobudikud, kerjavad inimesed, armetud pisikesed müügiputkad ja
ilmselgelt poolnäljas lapsed ringi siblimas, ukseavadest põrnitsevad tumedad
silmad, üle kõige selle laotunud lootusetuse ja meeleheite loor – kõik see
tekitab tunde kõigest muust kui turvalisusest, ning raul tunneb, et ta ei taha
seal üldse olla.
Ohayami müügiletis ei
aktsepteerita dollareid, nii et raul ja H hulguvad läbi kogu selle trööstitu
maailma, otsides panka, kus nad lõpuks saavad dollarid peesodeks vahetada (1
euro on 53 peesot, dollari eest saab neid 40 – kuid eurosid vahetatakse harva),
ning saavad kätte ka bussipiletid. Leidnud järjekordse takso, otsustatakse
minna linna väidetavalt suurimasse vaatamisväärsusesse – hispaanlaste ehitatud
vanalinna Intramurosesse. Taas kord sõidetakse läbi kogu selle vaesuse ja
viletsuse. Kui takso foori taga peatub, siis akna taga viipavad kutsuvalt
prostituudid ja sirutavad käsi tänavalapsed, ning kõige selle taustal mängib
autos ’Somewhere Over the Rainbow’, mis mõjub lihtsalt ilkumisena.
Intramuros on koht, mis tekitab
kahetisi emotsioone. Ühest küljest on tegemist suurepärase kindlustusega, mille
sees on suurepäraselt säilinud hooneid, kuid tundub, nagu selle hooldamine ja
renoveerimine ei kotiks tegelikult eriti kedagi – sadu aastaid vanu
kindlusekäikudesse on täiesti ükskõikselt kallatud koormate kaupa prahti,
müürid on taimedest läbikasvanud ja üldine räpasus hakkab silma peaaegu
kõikjal.
Kõigest sellest sügavalt
masendunud sõidavad raul ja H järgmise taksoga tagasi hotelli, et tegeleda
oluliste tegevustega nagu pesupesemine ning puudujäänud ööune tagasimagamine.
Taksojuht on aga taevast kukkunud ning tiirutab rauli ja H-ga tund aega linnas
ringi, kuna tal pole aimugi, kus nõutud hotell asub. Raul ei tea sellest ringisõitmisest
midagi, kuna ta on tagaistmele lootusetult ära kustunud, ja ainult vahepeal
läbi une imestab, et miks nad veel kohal pole. Lõpuks peale seda, kui taksojuht
on mõned korrad küsinud suvalistelt inimestelt teed, jõuab ta lõpuks soovitud
kohta, ning vaatamata sellele, et taksomeeter näitab summat tublisti üle 200
peeso, maksab raul taevast kukkunud juhile 150 ja kobib taksost välja.
Pärast hotellis reisijuhti
lugedes paneb raul kõrva taha tarkusetera, et kõikide vaidluste tekkimise puhul
tuleb filipiinodele lihtsalt valetada. Filipiinod valetavad sulle nagunii.
Õhtusööki otsima minnes
avastatakse, et kohe hotelli kõrvaltänaval on punaste laternate linnaosa ning
pimedatel tänavatel on näha hulka kaltsudes lapsi, keda valvavad vanemad
inimesed, kes ilmselgelt pole nende vanemad – lapsprostituudid. Kui kellegagi
tekib silmside kauem kui sekundiks, siis võib olla kindel, et sinu suunas
sirutatakse välja kerjav käsi.
Tere tulemast Manilasse – ühel
tänaval kõrguvad maailmanimedega pankade peahooned, ja kõrvaltänaval
kupeldatakse kõike mis liigub.
Õhtul magama minnes mängib raulil
peas ’Somewhere Over the Rainbow’, ja tema viimane mõte enne uinumist on
Vietnamist.
Kommentaarid
Postita kommentaar