Esimesest päevast Palawanil

(Asukoht: Puerto Princesa)

See algab varahommikuse telefonikõnega mis ütleb, et transfer on kohal. H ja raul põrnitsevad natuke aega üksteisele uimaselt otsa ja siis uurivad, et mis transfer. Tuleb välja, et keegi on tellinud nende toa nimel paadituuri mööda lahte ja teisel pool telefoni ollakse väga hämmeldunud, kui neile selgitatakse, et ei, aitäh, antud hetkel eelistab nimetatud tuba edasi magada.

Kuna Palawanil algab reisi rannapuhkuse-etapp, siis on mõneti üllatav näha paksude pilvedega kaetud taevast. Õhuniiskus on samas metsik - iga väiksemgi jalutuskäik või liigutus lõpeb märgade riietega ja neid kuivatada on sisuliselt võimatu. Niiskus on muutumas vaikselt reisi lahutamatuks osaks - niisked on kõik seljas olevad riided, kõik seljakotis olevad riided, seljakott, selg ja kõik muu ka. H mõtleb riiete kuivatamiseks välja erinevaid põnevaid mooduseid, riputades neid konditsioneeri ette, samas kui raul eksperimenteerib erinevate paberkottide ja kilekottide kombinatsioonidega et vältida niiskuse edasikandumist, aga väga edukad pole kumbki.

Puerto Princesa ise on kena väike linnake, natuke suurem versioon Sagadast ja rohkemate Manila joontega, kuid endiselt talutav. Tänavad on üsna rahvarohked, jeepneysid on vähem ja trikesid  rohkem, ning kogu atmosfäär on üsna rahulik. Põhjuseks, miks üldse Puerto Princesas ollakse, on eelkõige soov külastada Sabangi maa-alust jõge. Jõgi on kuulutatud üheks seitsmest suurest loodusimest ja seda lubatakse vaatama ainult teatud hulk inimesi iga päev ja nagu raul teab kirjavahetusest hotelliga, siis on esimesed vabad ajad jõe külastamiseks kusagil märtsi keskpaigast kuid noh, proovida ju võib.

Jõe broneerimiskontoris kohtutaks, mitte väga üllatavalt, järjekordselt teiste eestlastega, kes on väga rõõmsad, et nad on just saanud loa jõe külastamiseks 3. märtsiks, et neil õnneks on nii kaua aega oodata aga nad pole kindlad, mida selle ajaga peale hakata. Raul vaatab kalendrit ja mõtleb et oi-jah, niipalju siis tema lootusest,  aga kui juba nii kaugele on tuldud, siis mis seal's ikka, ja nii istub ta teisel pool istuva filipiino vastu, ütleb tere ja küsib süütut nägu tehes, et mis oleks tema võimalused saada külastusluba järgmiseks päevaks.

Tüdruk vaatab rauli pika pilguga ja küsib, et kaua raul ja H Filipiinidel on.

Raul, kes on käinud läbi Manila taksojuhtide koolist, luiskab silmagi pilgutamata, et nad on lahkumas kahe päeva pärast ja see jõetripp oli planeeritud nende reisi tippsündmuseks ja kõnnib kontorist ära, olles saanud külastusloa järgmise päeva hommikuks.

Kuna Puerto Princesa on ainuke koht saarel, kus on võimalik võtta sularahaautomaatidest välja sularaha ja rahavajadus on suur, siis H läheb masinaid tühjendama. Automaadid on kavalalt sätitud nii, et raha saab välja võtta ainult 10 000 peeso kaupa - ja iga väljavõtte eest kasseerib masin 200 peesot teenustasuks. Isegi Rootsi pankadel oleks filipiinode nöörimisoskustest mõndagi õppida.

Olles kogu päeva selliste asjadega sisustanud, on õhtu planeeritud lihtsalt niisama vabas õhus istumiseks ja mittemidagitegemiseks. Mitte väga üllatavalt hakkab seetõttu õhtul vihma sadama. Niiskust ilmselgelt oligi vähevõitu.