Esimesest päevast Vietnamis

(Marsruut Tallinn-Frankfurt-Singapur-Ho Chi Minh City)

See algab sellega, et Esivanem sõidutab lahkelt rauli ja H lennujaama poole sest, noh, millestki peab ju ka viienädalane reis algama.

Frankfurdis vahetatakse lennukit ja istutakse ümber maailma suurimale reisilennukile, kus siiski pole jalgade jaoks piisavalt ruumi. Aknad on küll suured, millest võib kogu reisi jooksul imetleda gigantlikku lennukitiiba.

Muidu läheb kümnetunnine lend rahulikult, kui välja arvata tõsiasi, et ükskõik kuidas raul ka ei proovi, magama ta ei jää. H-l sellist probleemi pole ja tema tukub rõõmsalt ja raul on natuke kade, kuni H ärkab üles ja ütleb, et nägi just unes, et lennuk kukkus alla. Natuke siis seepärast stressanud, kehitab ta õlgu ja magab edasi. 

Hommikul lennukist välja kobides peab tunnistama, et Singapuri lennujaam on ilus, täis purskkaevusid ja rohelust. Oodates edasilendu Saigoni rahuldatakse magamatusest tekkinud nälga kohalikus restoranis, kus raul palub omale keskmise vürtsikuse astmega suppi. Supp on tõesti kergelt vürtsikas, piisavalt, et peale paari esimese lusikatäie võtmist lahkuvad kurvalt parematele jahimaadele hinnanguliselt kolmandik rauli maitsenäsadest. Lisaks tekitatakse toidu eest maksmisel kerge skandaal, kui maksab H, aga õnnetu ettekandja ei tea, keda paluda PIN-koodi sisse toksima. Püüdes kohaneda meeste rolliga Aasias, otsustatakse seepeale, et edaspidi maksab enamasti asjade eest raul. Sel hetkel tundub see olevat äärmiselt loogiline otsus, kuid tagantjärgi leiab raul selles asjade korralduses natuke ebamäärasust.

Saigonis, olles õnnelikult pagasi kätte saanud ja vahetanud natuke alla pooleteise miljoni dongi (50 eurot) kohalikku raha, astub raul lennujaamast välja Aasia sooja ööõhku ning kultuurišokk tabab teda raskelt nagu struktuurifondide tagagasimaksenõue. Umbes miljoni kiljuva vietnamlase seast püüavad raul ja H meeleheitlikult otsida hotellist tellitud transferi-tüüpi, kuid mida pole seda pole. Kõne hotelli ei selgita midagi peale tõsiasja, et transferit ei ole nüüd ega tulevikus, ning parem oleks võtta takso.

Taksojuhte on ümberringi nagu kärbseid sõnnikul ja pakuvad rõõmsalt oma teenuseid poole miljoni dongi eest. Arvestades, et hotelli transfer oleks maksnud natukene alla veerand miljoni, on raul natuke tõrges, ja nii kablutavadki raul ja H edasi-tagasi ja vestlevad taksojuhtidega ja püüavad arglikult tingida. Lõpuks, peale karmi tingimist, kätega vehkimist ja mitmepoolset üksteise pakkumiste peale põlglikku naermist, lepivad raul ja üks taksojuht lõpuks veerand miljoni dongi peale kokku, juht krabab rauli seljakoti ja punub sellega kibekiiresti minema. Raul ja H punuvad järgi ja jäävad peaaegu bussi alla.

Taksos ootab juba ees lühikeste blondide juustega karm sakslasest tädi, kes sõidab samasse kanti kui raul ja H ja on enda sõiduhinna tinginud 200 000 peale. Tädi on samas väga kuri, et odavamalt ei saa, ning loobib   taksojuhi poole heldelt õelusi. Tädi tuleb Bangkokist, ta on aastapikkusel reisil, Vietnamis viiendat korda ja ei plaani koju minna enne poolt aastat – kodus ootab teda ainult koer, ja küllap see kannatab veel natuke oodata.

Kiiresti teeb tädi ka kiirkursuse Vietnami elu-olust, eelkõige tänavate ületamisest, kus peamiseks põhimõtteks on rahulikult keset liiklusvoolu edasi liikumine - vajadusel pane kasvõi silmad kinni, aga ära jää seisma. Vaadates ümberringi korratult mäslevaid tuhandeid rollereid ja autosid mõtleb raul, et tema reis lõpeb esimesel tänavaületusel märja plekina hiljemalt tänava keskel, nii et kui tädi kougib oma kotist välja liitrise viskipudeli ja ulatab selle tahaistmele, siis raulil pole korgi mahakeeramiseks just palju lisamotivatsiooni vaja. Enne küsib tädi ka autojuhi käest, et kas ta ikka lubab oma autos alkoholi juua, aga enne kui juht midagi jõuab kosta, käratab tädi talle samas, et kahesaja tuhande dongi eest peaks igal pool olema lubatud piiramatult juua  ja olgu juht parem kuss.

Ja nii siis raul ja H sõidavad läbi hilisõhtuse sumeda Saigoni, ümberringi miljon tuututavat rollerit, imetlevad majadel sähvivaid neoonreklaame ja rohelisi palme ning kuukavad otse pudelist viskit.

De Thami piirkonnas jätab tädi hüvasti, hüppab taksost välja ja läheb omale öömaja otsima, kuna tal pole midagi bookitud. Raul ja H samas sõidavad natukene edasi ja teevad oma check-ini ära, kusjuures leti taga olev poiss vabandab ette ja taha ja paigutab rauli ja H VIP tuppa, kus voodid on piisavalt kõvad, et Quasimodo saaks nendes magades paari ööga oma selja sirgeks nagu nalja.

Enne magamaminekut uurib raul checkini letis veel ka wifi salasõna, ja kui saab teada, et see on kaheksa kahte, siis palub selle paberi peale kirjutada. Ilmselt nüüd sellest ajast peale peetakse eestlasi Saigonis poolearulisteks.