Kuuendast päevast Vietnamis

See tegelikult ei algagi, vaid pigem jätkub. Küünarnukkide vahel siplemine on kestnud tunde, iga bussijuhi tuututamise peale ärkab raul valulikku reaalsusesse üles ning iga pidurdamise korral hakkab ta libisema kõrgelt alla vahekäiku. Kui raul püüab ennast vähegi inimlikumalt oma silgupütis sisse seada, tugevdab rauli kõrval olev vietnamlane survet rauli ribidele ning vahepeal tabavad H poolt tulevad juhuslikud, kuid kirurgiliselt täpsed küünarnukiliigutused täpselt rauli silmamune.

Pooleldi unes-ärkvel on aeg tiksunud päikesetõusuni, kui vietnamlane ärkab ja tõmbab aknal kardina eest. Raul vaatab aknast välja. Seejärel vaatab ta välja ka teisest aknast.

Ühel pool bussi on sirge ja järsk, hommikupäikesest oranžiks värvitud kaljusein, teisel pool sügav langus otse helesinisesse merre. Nende vahel keerutab kitsas teerada, mille peal meie bussijuht juhib oma suurt bussi, pilgutamata silmagi ning tallates vaheldumisi pidurit ja gaasi nagu oleks tal jalas krambid. Raul suleb mõneks ajaks silma (teine silm on peale kohtumist H küünarnukiga nagunii kinni), kuid vaatepilt on liiga ilus, et sellest ilma jääda, ja nii ta avab silmad ja imetleb alistunult imelist möödalibisevat maastikku, mis võrdsel määral koosneb oranzidest kaljudest, rohelisest metsast ning sillerdavast merest.

Nha Trang on kuurortlinn, ja peamine põhjus miks raul ja H siia saabuvad on see, et õnnetul kombel trehvas Vietnami reis Teti aega. Teti ajal on suletud suur osa asutusi, poode, turge ja kõike muud ning Vietnami transpordisüsteem annab ülekoormuse tõttu otsad, mistõttu on punktist A punkti B saamine mõneti raskendatud. Nha Trangigi sai raul piletid viimasel hetkel ja nii nad nüüd maanduvadki siia, et veeta Vietnami reisi viimased päevad mererannas.

Nha Trang on ühtlasi täidetud vene keelt kõnelevate kodanikega. Sageli on venekeelsed kõik sildid, kohati pole restoranides-supiputkadeski ingliskeelseid menüüsid, kuid kindlasti on seal olemas venekeelsed. Infopunktis, kus raul ja H käivad teed küsimas, pursitakse ainult kõige algelisemat ja imelikumat inglise keelt, samas kui kõrvalteenindaja räägib soravalt ja puhtalt vene keelt. Mõningates kohtades lehvivad väljas vene lipud ja lisaks käib korralik vene tümps.

Samas tähendab kuurortlinna staatus mõningaid mugavusi, nagu näiteks seda, et H saab esimest korda Vietnamis oldud aja jooksul tõelise tassi kohvi, ja on seda lürpides näoga, nagu oleks ta just võitnud Euroloto jackpoti.

Kuigi selja taga on kurnav ja vähese unega öö, siis päike ja palmid ja merekohin peletavad une, ja nii võetakse ette traditsioonilised vaatamisväärsused – kaardi järgi vaheldumisi juhtides ja õige tee üle vaieldes jõutakse ära näha katedraal, hiina pagodad, lamavad ja istuvad  Buddhad, templid ja mungad ja Champa kuningriigi templite varemed, kaluriküla, lahesopis ulpiv uskumatult kirju kalalevastik, saartele ehitatud rooma stiilis häärberid, päikese käes kuivatatud kalad, väikesed pisikesed tänavad, miniturud, supiputkad, sassis ja seamini liiklussüsteem, kõikjal lehvivad kommunistliku sümboolikaga lipud ja loosungid, lillepotid tänavail, sigin ja sagin ja lärm ja kära – kõik see, mis moodustab Vietnami linna igapäeva. Kuigi mereäärne turistirajoon on täis turiste ja nendele orienteeritud kraami, on vaid mõni kilomeeter eemal tegemist tõelise Vietnamiga, kuhu raul ja H suurima heameelega sukelduvad, põigeldes rutiinselt ja nüüdseks juba automaatselt rollerite eest.

Tüüpiline Nha Trangi ristmik. Võrreldes Saigoni liiklusega on Nha Trangi liiklus nohu. Selline nohu, mille puhul tunned küll, et ajud tulevad nina kaudu välja, aga ikkagi ainult nohu.

Long Son pagoda. Pagoda kohal oleva istuva Buddha kuju juurde viib sada viiskümmend astet, millest poolte peal istuvad kohalikud ja lunivad dollareid.  Pagoda ise aga on imeline.

Magav Buddha.  Üles tuli ronida sajast ja kaheksast trepiastmest kõrvetava päikese all, et siis vaadata, kuidas tema põõnab. Täielik ebaõiglus.

Long Son pagoda. 

Nha Trangi tegelik tänav, kaugel eemal rannaäärsest turistipiirkonnast, vaevalt  mõni tänavavahe eemal Champa templitest.

Kalalaevastik ja kuivav kala. Õhk on väga kalane, sadam on lisaks täis vanu mehi sõudepaatidega, kusjuures mehed kasutavad aerude liigutamiseks mitte käsi, vaid jalgu. Väga mugav.

Po Nagari tornid, Champa kuningriigi templid. Suurejooneliselt ehitatud künkale, kust avaneb suurepärane vaade kogu linnale. Selle vaate nautimiseks on vajalik ainult kusagil 5-6 kilomeetrit kõndida või siis köhida kõvasti donge. Soovitan kõndida.

Vaade Nha Trangile Champa templite juurest. Kui lähed väljapoole turistipiirkonda on tegemist väga toreda linnakesega - see ei karju sulle näkku nagu Saigon, küll aga vaikselt vilistab rõõmsameelset viisikest.

Kogu vaatamisväärsuste ring tähendab ühtlasi ka linnale ringi peale tegemist, laias laastus kusagil 15 kilomeetrit palava päikese all. Lõunasöögikoha otsingud osutuvad ootamatult keeruliseks, kuna venekeelsetest menüüdest ei saa suurt sotti, kuid lõpuks leitakse üks pisike söögikoht, kus raul saab rahuldada oma tekkiva sõltuvuse nuudlisupi ning värskete kookospähklite osas.

Ja muidugi, mis oleks Nha Trang ilma rannata – kaarduv pikk liivaga täidetud rannajoon, sinise mere ning sellest kerkivate roheliste saartega. Pilvistel ilmadel on saarte tipud mähkunud pilvedesse, õhtul süttivad neil tuled ning rand on täis inimesi, kellel käes kokteil või kookospähkel, või hulgutakse niisama üksi või mitmekesi ringi ja võetakse päikest.

On vähe kohti, mida ma kujutaks ette parema pelgupaigana Eestimaa talvest kui see väike segakeelne nurgake Vietnamist. Isegi vaatamata venekeelsele tümpsule.