Kaheksandast päevast Vietnamis

(asukoht Nha Trang)

See algab sellega, et kole kiire hakkab, et jõuda ikka õigeks ajaks tuurile.

Pisikesse vanasse mikrobussi topitakse raul, H ja lisaks veel kaheksa hiinlast. Hiinlased on natuke ärritunud, tundub, et nad said natuke tuuri hinnaga petta – kui raul ja H maksid 10 dollarit näo kohta, siis hiinlased maksid 15. Raul sisemas irvitab, et saavad petta ka teised inimesed peale teda, aga see irvitus tuleneb tegelikult sellest, et raul on lihtsalt patoloogiliselt halb inimene.

Sadamasse jõudes liitub rõõmsa eesti-hiina sõbraliku segaseltkonnaga umbes kolmkümmend erinevatest maailmanurkadest pärit inimesi – on iirlasi, indialasi, rootslaseid, austraallasi, prantslaseid ja veel hiinlasi. Väga palju hiinlasi, nii et kogu meie laev saab hiinlasi täis.

Esimene neljast saarest on akvaariumisaar – hiiglaslikus laevakujulises betoonmonstrumis on väikestesse akvaariumitesse sätitud igasugused mereelajad kes läheduses on. Muuhulgas avastab raul ennast vastamisi põrnitsema kümne haikalaga, aga kuna klaas on vahel, siis lükkub kahepoolne üksteiseärasöömine tulevikku, kuigi pilgud haide silmis on paljuütlevad.

Peale akvaariumit on järgmine peatus Mun saare juures. Maale ei pääse, saare metsaga kaetud kaldad kerkivad otse rannalt kõrgusesse ja sadamaks on ehitatud tühjadel bensiinitünnidel ulpiv platvorm, mille juurde laev ankurdatakse. Välja jagatakse välja snorgeldamismaskid, viidatakse käega kalda suunas ja öeldakse, et hopp, üle parda ja koralle vaatlema. Raul, kes pole kunagi elus snorgeldanud, paneb maski ette, jätab esialgu hingamistoru laeva ning hüppab üle parda, et demonstreerida oma Aura keskuses tundide ja päevadega trimmitud ujumisoskusi.

Järgneb natuke väga piinlikku siplemist, puristamist ja liitrite kaupa soolase merevee neelamist, enne kui raul pihta saab, et antud kontekstis ujumine nõuab natukene teistsugust tehnikat. Natuke veel harjutamist ning raulil peaaegu isegi õnnestub läbi odava ujumismaski koralle näha. Koguni niipalju, et raul toob laevast omale ka õhutoru ja proovib sellega ka natuke ujuda, mis viib selleni, et ta upub hinnanguliselt vähemalt 60% ulatuses.

Kaldast mõnede meetrite kaugusel paarimeetrises uskumatult läbipaistvas vees asuvad korallid on täis värve - punased, rohelised, oranžid ja lillad ja valgus peegeldub ja murdub ümbritsevas helesinises merevees ning värvib neid veel kümnesse eri värvusesse.  Vähemalt sama kirevad kalad vilguvad korallide vahel ja nende kohal ja ümber ja ei pea miskiks tervet hulka solberdajaid, kes edasi-tagasi nende juures vees siplevad.

Peale ujumist sirutatakse ennast välja platvormi laudadel, ning igaüks saab soovi korral tegeleda omale sobiva kaelamurdva spordialaga, nagu langevarjuga paadi taga õhkutõusmine ja muud sellist. Raulile hakkab muuhulgas silma õnnetu hiina poiss, kes on kaasa võetud vist ainult selleks, et ta oma tüdrukust pilte teeks. Tüdruk poseerib igas võimalikus ja võimatus asendis iga posti ümber, skuutri taustal, erinevate soengute ja asendite ja kõige muuga, ning poiss ainult klõpsib, klõpsib ja klõpsib, natuke väsinud ilme näol ja ilmselt näpuluud pidevast fotografeerimisest murdumislähedases seisundis.

Järgmiseks peatuseks on kalakasvandus, kus võrkudega eraldatud boksides kasvatatakse erinevaid mereloomi – kalu, kalmaare, krevette, hiidvähke, krabisid, merisiilikuid ja kõike muud. Peale lõunat avatakse ujuv baar, kus päästerõngaste külge seotud veinikasti küljes ulpiv poiss kallab kõigile soovijatele vabalt veini, mida saab ujudes nautida.

Teekond neljanda saare juurde kulub laulmise tähe all. . Ämbripõhjadest tehtud trummide ja hirmsal kombel häälest väljas kitarri saatel lööb reisijuht lahti laulu, mis kõik kokku kõlab nagu kiimas kass lööks hambavalus elevanti korduvalt plekkpurke täis kilekotiga. Iga riigi esindajad saavad võimaluse üles astuda erinevate soolo- ja duetiprojektidega, ning rauli ja H imelises ettekandes ’Sepapoisid’ kõlab Nha Trangini välja ja toob kas siis rõõmu- või valupisarad kaasreisijate silmadesse.

Neljas saar iseenesest on kuurortsaar, kuhu ainuüksi jala tõstmine maksab 30 000 dongi, ning seal kohtutakse ka ekstra kurja kohaliku tädiga, kes kuristab imeliku häälega ja sülitab nagu kastmisvoolik ja teeb selgeks, et tema oma saarel tegelikult turiste näha ei taha.

Peale tuuri lõppu otsustab H, et tema peab tegema tutvust ka Vietnami massaažiga ning seab sammud rauli jaoks teadmata suunas. Tagasi tulles räägib ta raulile eepilise ning südantlõhestava loo, kuidas pisikese juuksurisalongi pimedal teisel korrusel tund aega tema seljas talluti ning seejärel kõrvaltoast kostva ropu venekeelse vandumise saatel teda karmilt peksti ja nimetati seda traditsiooniliseks massaažiks.

Kuna õhtul on algamas ka Vietnami Tet ning uus aasta hiina kalendris, siis tundub, et kõik vähegi Nha Trangis elavad inimesed on koondunud rannapiirkonda, ning raul ja H suunduvad rõõmsameelselt otse kesed kõige elavamat mäsu. Kohalikud on ennast sättinud istuma randa, murule ja kõikvõimalikele platsidele väikeste gruppidena, enamasti kaasa võtnud ka rollerid, mis tunduvad siin olevat sama olulised kui pereliikmed. Kõik kohad on täis siblimist ja saginat ja melu, inimesed närivad pähkleid, joovad vett ja pläkutavad ja hõiklevad nii et lärm kostab taevani.

(Huvitav fakt võrreldes Eesti aastavahetusega – mitte keegi ei joo alkoholi, ning kogu õhtu jooksul ei kohta raul ühtegi purjus inimest).

Õhtu jooksul toimuvad suvalistes kohtades tänavatel näidendid, kus erinevat värvi lohedeks kostümeeritud poisid hüppavad ja tantsivad ning etendavad stseene Vietnami pärimustest.

Suurele mereäärsele platsile on üles seatud lava, kus pidevalt vahetuvad lauljad ja muusikud ning kõik ümberringi on täis tuhandeid ja tuhandeid vietnamlasi, kõndimas, rääkimas, müümas ja ostmas erinevat träni, istumas sõpradega mererannas või siis hingestatult veepiiril otse merre urineerimas.

Uusaasta saabub viieteistkümneminutilise saluudiga merelt mille kõrval kahvatub kõik, mida vähegi Eestis tehtud on, ja peale iga eriti efektset saluuti kostab kümnete tuhandete inimeste vaimustustunud kisa.

Ja kui ilutulestik on läbi, asub kogu inimmass koos oma meeletu koguse rollerite ja perede ja muu kraamiga mööda kitsaid tänavaid minema. Trügimine ja muidu mäsu kestab kaua, ning raul avastab, et trügimisoskustes jääb ta ilmselgelt vietnamlastele alla- vietnami noored haaravad üksteisel õlgadest, ning niimoodi rongina pressitakse inimmassi terveid vagusid.

Hotelli tagasi jõudes seisab ees juba hotelli vastuvõtutüdruk, kes sügavalt kummardades soovib raulile ja H-le head uut aastat.

Ning, kui nii võtta, siis ka minut teile head soovid - olgu Madu teile uuel aastal sõbralik.

Cung Chúc Tân Xuân, nagu kohalikud ütlevad, ja see on ilus ütlus.