reede, 6. november 2015

Yangonist

Viimane lehvitus M-le.

M läheb täna koju. Vientiane-Vang Vieng-Luang Prabang-Luang Namtha-Chiang Rai-Chiang Mai-Bangkok-Krabi-Bangkok. Pikk tee ja palju aju segiraputavaid bussisõite, rahakotti tühjendavaid ööturgusid, lugematus koguses puuviljasmuutisid, hirmus kogus kadunud asju ja koolerat, tüüfust, malaariat ja muid põnevaid reisidega seonduvaid muresid, aga M pidas vapralt vastu kogu reisi ja vahepeal sikutas isegi rauli edasi. Pole alati lihtne reisida Aasias, eriti kui see on su esimene kord.

Nüüd aga läheb ta koju ja raul läheb ka varsti - aga enne väike mõnenädalane vahepeatus läbi Myanmari.

Viimane lehvitus ja M on läinud ja raul seisab Bangkoki Suvarnarbhurmurghtrmhi lennujaamas üksi ja mõtleb, et nii, mis nüüd edasi. 

Esimeses järjekorras muidugi on vaja jõuda teise, Dong Muengi lennujaama. Sinna viib tasuta buss, mis läheb kusagilt nurga tagant teadmata ajal ja raul tuustib läbi kogu suure lennujaama, enne kui leiab vana bussirondi, mida siin kutsutakse ekspressbussiks. Imelise asjaoluse kokkusattumisena leiab ta selle täpselt minut enne väljumist ja pressib ennast uksest sisse just siis kui need sulguvad ja tema usinus saab kohe ka tasustatud kui buss sõidab sada meetrit täiskiirusel ja siis jääb Bangkoki liiklusummikusse kinni. Edasi liigutakse kiirusega üks kilomeeter saja aasta kohta, samas kui hommikupäike bussi koos selle mittetöötava konditsioneeriga halastamatult kütab.

Tuhat aastat hiljem roomab raul Dong Muengi lennujaamas välja, võtab masinast palju tai bahte ja vahetab need dollariteks, kuna räägitakse, et ATMid Myanmaris ei tööta ja raul ei taha riskida päris rahatuks jäämisega.

Yangonis on palav. Raulil veab - ta leiab ikkagi ATMi mis talle lahkelt tohututes patakates raha väljastab erinevalt mitmest teisest reisijast kes nüüd seisavad, näod valged, keset terminali. Veelgi rohkem veab tal kui ta leiab meeldivalt jutuka taksojuhi, kes talle rõõmsalt teeb kiirkursuse Myanmari igapäevast ja saadab ta ära, kinkides raulile pisikese kohaliku sõnaraamatu.

Raul on Yangonis läinud minimaalsete kulude peale ja on broneerinud omale voodi kaheksases ühikatoas, hinnaks 10 dollarit öö. Toas on kaheksa voodit, enamik segamini, põrandal vedelevad seljakotid ja jalanõud ja erinevas puhtusastmes riided. Keset põrandat teeb mingi tüüp kätekõverdusi ja rauli kõrvalvoodis vedelevad roosad trussikud. Raul topib oma seljakoti lukustatavasse kappi ja läheb ümbrust avastama.

Yangon on kummaline linn. Siin segunevad Hiina ja India ja Briti kolonialism ja Kagu-Aasiat on siin vähe. Majad nagu Hiinas, lõhnad ja tänavad nagu Indias ja iga tänava peal väike turg. Tuhande tänavatoidu lõhn joovastab, tänavate ületamine on suitsidaalne tegevus (isegi raul loobub tänava ületamisest kui mõni kohalik samas suunas just pole minemas) ning kitsastel tänavatel käib kirjeldamatult kirju tegevus. Ka inimesed on siin erinevad - tänavad on täis indialaste moodi inimesi ja hiinlasi on siin märgatavalt vähem.

Samuti on tagasi tulnud jõllitamine. Rauli piilutakse uudishimulikult igast poekesest. Vastutulijad jäävad seisma ja saadavad rauli pika pilguga. Kui raul istub tänavale ja võtab kehakeelt kasutadeas kausi nuudlisuppi, siis tänaval peatub isegi tuugalt rahvast täis buss, kust inimesed poole kehaga välja kummarduvad, et pisikeses plastiktoolis tänavaserval suppi helpivat habetunud gringot paremini näha. Supp samas on jube hea, hinnaks 700 kyati ehk siis 50 senti. Selle raha eest võib raul  vabalt vaatamisväärsust mängida.

Kuna Myanmaris on tulemas valimised, siis on Välisministeerium soovitanud rahvakogunemisi vältida, ja nii pole ka väga midagi imestada, kui mingi hetk raul avastab ennast keset mingi partei kihutuskõnet. Püüdes sealt pääseda, keerab ta väikesele kõrvaltänavale.

See on see koht, kus ta kohtub Ko Ko Win'ga.

Ko Ko on 38, tema isa 77. Tal on 16-aastane tütar, ta ei saa oma hiinlasest naisega väga hästi läbi ja ta aeg-ajalt ta lööb naist et see sõna kuulaks. Probleemid tulevad kuna naine ei taha süüa teha ja Ko Ko peab liiga palju seda ise tegema ja Ko Ko kaalub lahutust. Minevikus on Ko Ko kõvasti joonud ja tal tekkisid maksaprobleemid, millele vihjavad ka tema kollakas toonis silmad. Kuna joomine rikkus ta tervise, pole ta saanud oma tööd teha - kunagi on ta olnud giid Yangonis, Mandalays ja Baganis - nüüd aga uitab mööda Yangoni tänavaid. Ta ei mäleta täpselt millal on valimised, aga loodab, et see toob muutuseid Myanmari. Ta valutab südant lagunevate koloniaalhoonete pärast ja tahaks kunagi külastada Euroopat.

Raul räägib et ta on sakslane, elab Bonnis, tema juured on kusagil Ida-Euroopas ja et talle meeldivad koerad.

Ko Ko ujub välja lihtsalt niisama jutuka tüübina, siis aga ei lähe ära. Mingi hetk hammustab raul läbi, et ilmselgelt peab ta midagi maksma, kuid kuna Ko Ko inglise keel on talutav, siia pole tal probleemi sellega. Niimoodi veedabki raul neli tundi koos Ko Ko-ga kolades läbi õhtuse Yangoni, kuulates jutte kohalikust elust ja muidugi Ko Ko elust ka. Igaks juhuks on ta ka valmis kellelegi vastu tatti või, tõenäolisemalt, karjudes jalgadele tuld andma kui tuleks välja, et Ko Ko on kohaliku röövlibande juht, aga kõik on sündmustevaba. Paljaks röövitud saamise asemel näeb raul Yangoni kõrvaltänavaid, sõjaväelaste perede hurtsikuid, kullas kiiskavaid tippklassi hotelle ja imelisi iidseid kullatud ja valgustatud pagodasid.

Öine Yangon on kummaliselt ilus. Tänavad on auklikud, vaesus hakkab silma igal pool, kuid samuti on näha kummaline uhkus. Igast kivist õhkub külalislahkust ja kultuuride kompotti mida raul ei oska veel piisavalt mõista ega hinnata.

Hotelli juurde taksoga tagasi sõites annab raul Ko Ko-le kohalikku raha väärtuses 15 eurot, aga Ko Ko tähelepanu on juba köitnud kaks Šveitsi tüdrukut, kes mõtlikult kaarti uurivad ja otsivad lähedusest öömaja. Ko Ko läheneb neile sama peenetundeliselt kui Hitler Poolale, aga tüdrukud pole huvitatusd tema soovitustest ja nii siis Ko Ko surub veel korra rauli kätt ja läheb koju süüa tegema. Raul mõtleb, et nüüd, kus M on ära, oleks õige aeg uusi tutvuseid sobitada, aga tüdrukud vaatavad korra rauli habetunud nägu,  tema Chiang Raist ostetud kalamehepükse ja Luang Prabangist toodud rääbakat särki ja ütlevad viisakalt, et tore kohtuda ja äkki kohtume veel ja lähevad kiirkõnnis teisele poole.

Raul haarab järgmisest tänavatoidulauast taldrikutäie nuudleid ja sööb neid pimeduses, valgust näitamas vaid möödasõitvate autode eaituled ja lõõmav tulease millel nuudleid wokitakse, kuna tänavavalgustust pole. Kohalikud on ettenägelikult taslulambid kaasa võtnud.

Ühikatoas on vahepeal paar voodit korda tehtud, aga roosad trussikud on endiselt rauli naabervoodis. Mõned asjad lihtsalt ei muutu.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar