teisipäev, 17. november 2015

Baganist

Päikesetõus leiab rauli Bagani templi katuselt.

Ebatraditsiooniliselt on raul suutnud magada peaaegu kogu tee Inle järvelt Baganini ja seetõttu kalpsab ta bussist kell neli hommikul välja nagu noor kits. Ameeriklane rauli kõrval, kes on öösel mingil ajahetkel leidnud oma läätsed üles, pillab need bussi peatudes taas maha ja kummardub vandudes bussipõrandale neid otsima.

Raul astub bussist välja Bagani jahedasse ööõhku ja teda ründab sada karjuvat taksojuhti. 

Taksojuhtidel on siin monopol. Bussijaam asub mitu kilomeetrit linnast eemal ja sinna ja sealt ära saab vaid taksodega. Kirjade järgi maksab taksosõit New Bagani 7000 kyati, tegelikkuses tahetakse seda raha küsida iga reisija kohta kes autos on. Raul läheb lärmist eemale ja leiab väikese grupi inimesi, kes tunduvad minevat samasse hostelisse ja koos leitakse peale pikka otsimist eemal seisev vaikne tüüp, kes on nõus neli inimest - kaks ameeriklast, ungarlane ja raul - kokku 8000 kyati eest linna ära viskama. Vaevalt pagasi autosse tõstnud vajuvad õnnetu tüübi peale sada karjuvat taksojuhti, kes ilmselgelt pole rahul, et üks nende seast sellist isetegevust teeb.

Maksnud teepeal veel Bagani sissepääsutasu 23 000 kyati vajutakse kell pool viis hostelisse vaikselt nagu Mongoli hord. Eesmärk on seljakotid sinna jätta ja minna Bagani päikesetõusu vaatama. Kotid tõstetakse nurka, tass rohelist teed aitab pead selgitada ja hosteli vastas on elektriliste jalgrataste rent, kust saab 4000-6000 kyati eest päevas omale rolleri-laadse aparaadi soetada. Rolleriga mööda pimedaid Bagani tänavaid sõitmine pole rauli raamatus just kõige meeldivam tegevus ja nii ta siis valib endale kõige pisema aparaadi, samas kui ülejäänud spontaanselt tekkinud grupp, kuhu on lisandunud kolm belglast, võtavad omale võimsamad masinad. Rollerid suunatakse enam-vähem õigesse suunda ja grupp annab gaasi. Vruum-vruum ja nad kaovad pimedusse, kiirusega kuuskümmend kilomeetrit tunnis.

'Äge,' mõtleb raul ja keerab ka gaasi põhja.

'Put-put-put,' teeb tema pisike rollerikene ja liigub edasi kiirusega, mis vastab umbes natuke katkise puusaluuga vanatädi keskmisele liikumiskiirusele hommikul turule minnes.

Nii nad siis sõidavad läbi Myanmari öö vastu imelisele Bagani päikesetõusule - ees blondide juuste lehvides ja meisterlikult manööverdades kolm pikka belglast, nende järel huilates kaks ameeriklast ja ungarlanna, lai naeratus näol, samas kui raul kaugel nende selja taga sõidab peamiselt eessõitjate häälte järgi umbkaudu samas suunas, putputputput.

Õnneks põrutab ülejäänud seltskond õigest teeservast mööda ja raul jõuab teistele järgi täpselt õigel ajal et parkida oma putputput pimeduses kõrguva templi seina juurde. Eesmärgiks on leida piisavalt kõrge koht  võimalikult väikese turistidehulgaga päikesetõusu vaatamiseks ja selleks on hostelist neile seda templit soovitatud. Taskulambi valgel templi kitsastes käikudes kõrgemale ronides ja pidevalt päid ära lüües jõutakse lõpuks inimtühjale katusele, kuid kahjuks puud varjavad vaadet ja kõrgemale enam treppi ei vii. See muidugi pole takistuseks ja kividest kinni hoides ja kaelaga riskides ronitakse kõrgematele karniisidele ja sätitakse seal ennast jalgu kõlgutades sisse. Raul vaikselt loodab, et Buddha  mõistab turistide vajadust heade piltide järgi ja ei pahanda liigselt.

Kell tiksub ja aeglaselt valgeneb ja katusele ronib järjest rohkem inimesi, kes kadedalt põrnitsevad ülevalpool sitsivaid belglasi, ameeriklasi ja rauli ja teevad arglikke katseid ka üles ronida, aga nad peletatakse viisakalt alla tagasi ja siis nad sätivad ennast natuke mornilt mujal sisse oma fotokate ja telefonidega.

Kui päike lõpuks tõuseb, on vaatepilt tõepoolest suurepärane. Templid ja stupad puude vahel, nende vahel hommikune udu, tõusev päike kuldamas kogu vaatepilti. Eemalt tõusevad õhku turiste täis kuumaõhupallid ja peatselt kaunistavad taevast kakskümmend värvilist õhupalli. Mida kõrgemale ronib päike seda kõrgemale tõusevad pallid ja seda enam joonistuvad välja iidsete templite piirjooned ja turistide telefonid ja fotokad klõpsuvad halastamatult, et säilitada vaatepildist iga sekund.

Kell kaheksa hommikul, poolteist tundi peale päikesetõusu, turistid lõpuksväsivad pildistamisest ja ronivad alla. Vahepeal on Bagan täitunud erinevat manti müüvate müügimeestega ja raul paneb oma putputile hääled sisse ja läheb tagasi New Bagani homikut sööma. Päevavalguses on näha kõikjal olevaid stupasid ja templeid, neid on täis kõik teeääred ja nende kullatud ja punased tipud paistavad välja igast metsasalust.

Hotellis saab raul lähemalt tuttavaks uute reisikaaslastega - 38-aastane pikka aega Austraalias elanud ja nüüd koju tagasi minev ungarlane Szilvia ja Iisraelis sündinud 27- aastane ameeriklane Yoav, kes töötab San Franciscos advokaadina. Koos lahendatakse ära taldrikutäied riisi ja Ameerika välispoliitika ja tehakse plaan peale hostelis check-ini tegemist tagasi Bagani minna päikeseloojangut vaaatama. Raul on nõus, läheb oma tuppa, viskab seljakoti nurka, ütleb toasolijatele tere, istub korraks oma voodile ja ärkab õhtul kell seitse, kui päikeseloojang on tulnud ja läinud ja Yoav raputab rauli õlast ja küsib, et kas raul õhtust ei taha süüa enne kui hommik kätte jõuab.

Turist olemine on väsitav tegevus.

Järgmisel hommikul kui raul kell kuus silmad lahti teeb, on ta kaheksa voodiga ühikatoas ainuke inimene - kõik ülejäänud on läinud päikesetõusu vaatama. Raul ronib voodist välja ja leiab hosteli avatud alast Szilvia, kes tõmbab hommikuse kohvi kõrvale järjekorras kolmekümnendat suitsu, ja varsti ronib kusagilt välja ka haigutav Yoav. Vaja on lahendada oluline probleem, et kuhu ja kuidas edasi minna peale Bagani. Raul ja Yoav on mänginud mõttega sõita bussiga läbi Mandalay Hsipawi ja seal natuke trekkida, aga raul otsustab, et ta vist ikka enne teeks pisut pikema peatuse Mandalays. Sinnapoole on liikumas järgmisel päeval ka Szilvia, kes on broneerinud omale praamipileti Baganist ja ega ka Yoavil pole midagi Mandalay vastu, küll aga on nad skeptilised praami suhtes.

Raul küsib et kas praam on odavam kui buss. Mkm, selgitb Szilvia, praam maksab kolm korda rohkem - 32 dollarit 14 dollari vastu - kui buss.

Raul küsib et kas praam on kiirem kui buss. Mkm, ütleb Szilvia, kui buss võtab neli tundi siis praam üksteist tundi Mandalaysse jõudmiseks.

Raul küsib et kas praam on uus ja kas seal on midagi teha. Mkm, informeerib Szilvia, praamid on vanad rondid ja teha pole seal midagi, erinevalt uutest bussidest kus võid mõnikord filme vaadata.

Raul küsib et kas praam läheb mõistlikul ajal Baganist välja - et kas saab hommikul veel Bagani templeid imetleda või siis vähemalt normaalselt magada. Mkm, teab Szilvia, praam lahkub kell pool kuus hommikul, ehk ärgata tuleb pool viis et praamile jõuda.

Raul küsib et kas praamilt avanevad vähemalt ilusad vaated. Mkm, on Szilvia kindel, väga igav reis on, hallid kaldad ja kõle Irrawaddy jõe vesi.

Raul ja Yoav vaatavad üksteisele otsa.

'Ma olen kindel, et praamiga Mandalaysse minek oleks ilmselt kõige rumalam asi mida me saaks teha, kui on olemas nii palju parem alternatiiv,' ütleb Yoav, ja raul ei oska teha muud kui empaatiliselt noogutada .

Seejärel lähevad raul ja Yoav üle tee reisiagentuuri ja ostavad omale järgmiseks hommikuks piletid Mandalaysse minevale praamile. Szilvia purskab seda kuuldes naerma ja paneb ette viiekümnenda suitsu.

Ülejäänud päeva veedavad raul, Szilvia ja Yoav mööda Bagani ringi sõites ja templeid avastades. Templeid ja muid rajatisi on Baganis meeletult, nii turistidest täitunud kui pisut enam peidetud. Raul avastab hüljatud templikompleksi kohaliku väikese küla tagant, kus massiivsete ehitiste juures pole ühtegi hinge ja käib teiste juures, mis on ummistunud tunglevatest paketituristidest. Rauli pisike elektriline putputput peab vapralt vastu igasugused kõrvalised liivased küla- ja kõrvalteed kus raul otsib huvitavaid asju ja neid sageli leiab.

Baganis võib veeta päevi ja nädalaid kui soovid kõike näha. Siin võib lõputult vaadata päikesetõuse ja -loojanguid, sõita kuumaõhupalliga (380 dollarit), otsida seniavastamata templeid ja stupasid, nautida suurepärast toitu kohalikus vegan-restoranis ja lihtsalt istuda Irrawaddy jõe ääres ja vaadata, kuidas aeg käest tiksub.

Päikeseloojang leiab rauli ja sõbrad järjekordse templi katuselt päikeseloojangut vaatamast. Valitud on pisut väiksem tempel, mille katusel kohtutakse taas eelmisel päeval figureerinud kolme belglasega ning raul viipab tervituseks ka oma toolinaabrile Bagani bussist, kes on ikkagi lõpuks oma läätsed üles leidnud. Loojuv päike kuldab pilveribalaid ja värvib templite punased kivid kuldseks ja oranžiks ja kogu Bagani lagendik on täis hääli ja värve ja kuldseid templeid.

Tagasiteel sureb rauli putputput ära täpselt hosteli ees. See teenis rauli ustavalt kaks päeva ja pakkus märkimisväärselt palju rõõmu, kuna vähesed turistid ja kohalikud suutsid jääda tõsiseks, nähes suurt karvast sakris punase habemega ida-eurooplast, müts kuklas ja irve suul, tibatillukese rolleriga teokiirusel ringi rallimas mööda Bagani teid ja tänavaid.

Õhtu lõpetuseks otsustatakse süvitsi süveneda Myanmari õlle saladustesse. Rauli, Szilvia ja Yoaviga liitub veel sakslane Martin ja Põhja-Carolinast pärit ameeriklane David, nägu kokku mäkerdatud thanakaga, ja üheskoos hävitatakse ära metsik kogus Beer Mandalayd. Vahepeal toimub hostelis mälumänguvõistlus, mille rauli improviseeritud joogiseltskond pika puuga võidab, saades auhinnaks hostelilt täiendavalt kasti õlut. Õhtu edenedes Szilvia räägib oma tüdruksõpradest, Yoav kurdab oma veerandmiljonilise õppelaenu üle, Martin planeerib uut Saksa invasiooni Poolasse ja David arutleb et ta jääb Bagani senikauaks kuni ta on ära näinud iga viimase kui templi ehk veel paar kuud. Kusagil tinistatakse kitarri ja paar briti tüdrukut vägistavad Oasise parimaid hitte häälega, mis murendab Bagani ehitisi rohkem kui maavärinad. Inimesed tulevad ja lähevad, räägivad ja naeravad, joovad õlut, söövad meeletu raha eest tellitud pitsat ja püüavad kookospähkleid pea peal balansseerida. Siin on elu ja naer ja siit mitte väga kaugel, pimedusega kaetud, on sadu aastaid seisnud müstilised ja maagilised Bagani templid, ootamas uust päikesetõusu ja uusi turiste, kes nende otsa ronivad, saamaks parimat võimaliku fotot uduga kaetud templitest päikesetõusul.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar