Mitmekesi maailmas (Murphyst rääkimata)

Päike pole veel tõusnud, kui kukk ärkab ja sopsutab sulgi.  Rutengi klooster. Koht, kus toimus eepiline kukekontsert. Ilm on ilus, mägede õhk voogab alla Rutengi peale ja hommikune kaste on teinud muru märjaks ja asfaldi niiskeks. Ta vaatab ennast veeloigust ja keerab pead – oo ta on ilus, ja sirutab tiibu ning hüppab plekk-katusele. Katuselt avaneb suurepärane otsevaade Rutengi benediktiinlaste nunnade kloostrile, mis magab rahulikult öises vaikuses. Kenasti on näha tuba, kus magavad kaks turisti, aknad natuke avali, kuldsed kardinad õrnas tuules liikumas. Kukk sopsutab veel korra saba ja heidab pilgu enda ümber. Banaanipuu avarad lehed kaarduvad plekk-katuse kohal. Taevas vilguvad tähed, mis juba on kustumas. Päike on peatselt tõusmas, kell on neli hommikul ning kohe-kohe hõikab imaam minareti tipust usklikke esimest korda. On aeg, teab kukk, köhatab oma hääle puhtaks ja alustab. Ta laseb endast valla kõik detsibellid, mida ta on eelmisest hommikust saadik enda

Eddy ja meri ja vundament vees. Sellest pidi tulema mošee, kuni keegi taipas et turistidele see ei meeldiks ja ehitis jäeti pooleli. Keegi vundamenti ka ära lõhkuda ei taha, kuna see ei meeldiks moslemitele ja nii ta seisab seal igacvesti. Peale kiire hommikusööki kell seitse on Ireneus juba kohal oma läikima timmitud Toyotaga. Eddy istub oma tavapäraselt kohal maja ees mere ääres ning jagab nõuandeid vasakule ja paremale. Sotid tehakse selgeks – kolm ööd Eddy juures maksab 420 000 ruupiat, ehk umbes 28 eurot, arvestamata reisinõustamist. Eddy on olnud hindamatu, tema lood huvitavad, ning ta saadab rauli ja H ära natuke nukrate sõnadega, et kui nad tahavad veel draakoneid näha, siis selleks on aega veel paar aastat, enne kui turismitööstus nii selle kui ka Bajo kummaliselt meeldiva aura tapab. Paar kiiret esmatarbekaubapeatust hiljem roolib Iren oma masina linnast välja. Liiklus on vasakpoolne ja aasialik, ehk sõiduradasid on alati nii palju kui vaja ja kus ainult teel saaliv

Suur Valge Turist ja päikesetõus Komodol Täpselt kell kuus hommikul raul ärkab. Harjumatu, et ei olegi kusagil seekord ühtegi kukke kiremas. Ükski malaariasääsk ei pinise kuskil. Generaator undab küll kusagil eemal, kuid raul on ettenägelikult kõrvatropid ekstra sügavale kõrva toppinud, nii et seegi pole eriti segav. Harald istub juba lamamistoolis, rüüpab kohvi ja viipab raulile. Romaine ja Karoline põõnavad rahulikult, varbad teki alt paistmas. Graziela on alumisel tekil kolistamas ja H ka liigutab kusagil tekikuhja all.  Raul lükkab teki pealt, ajab ennast istuli, pöörab ümber ja näeb päikesetõusu. Päike tõuseb uskumatult kiiresti ning jahe hommikuõhk soojeneb ja meri peegeldub pimestavalt. Hämarusest joonistuvad välja ümbritsevate saarekeste piirjooned, lähedalasuv mangroovisalu ja Komodo saare kõrged rohelised tipud. Kiire hommikusöök (riis, nagu ka kõik varasemad hommiku-, -lõuna ja õhtusöögid) hiljem ning kaheksa turisti panevad Komodo saarel jala maha. Saarele

Päev on alles varajane kui raul ja H ronivad härra Ficko valge-pruunikirjusse laeva. Laev on siinsete aluste mõistes suur. Kahe tekiga. All on VIP kajutid, kus pesitsevad kaks austraallast, Renee ja Simon. Raul ja H kui kokkuhoidlikud inimesed ronivad kitsa ja järsu redeli kaudu teisele tekile kuhu on paigutatud mitu paksu madratsi ja kus laeks on  õhuke presentkatus. Seal on ennast juba sisse seadnud teised reisikaaslased – norrakas Harald koos argentiinlase Grazielaga, habetunud prantslane Romaine koos oma pisikese blondi tšehhitarist Karolinaga. Reisiplaan on kahepäevane – sõita Kanawa saarele snorgeldama, sealt Manta Pointi astelraisid vaatama, seejärel Padari saarele mäetippu ronima ja ööbida laeval mõnes väikses abajas tähtede all. Teise päeva plaan näeb ette draakoneite otsimist Komodo ja Rinca saartel ja roosa liivaga rannal snorgeldamist Komodo saare tagumises otsas. Kogu lõbu läheb maksma miljon ruupiat. Väikesed delfiinid saadavad paati kui see sõidab välja Kan

Raul ärkab pimeduses karjumise peale. See on selline karjumine, mida teeb inimhing, kes on just kogenud ülimat õudust. Selline, mis äratab üles kogu küla ning paneb nad jooksma sinu akna alla, kandes käes tõrvikuid ja sõnnikuharke. Karjumine, mis ütleb, et selle tegija on midagi ränka üle elanud ning kui sellele mitte kohe reageerida, siis järgnevad tagajärjed on kohutavad. Siis läheb tuli põlema ja selgub, et karjujaks on H. ’Keegi, kurat, kõndis mul just üle näo,’ informeerib ta rauli karjumise vahepeal. Erinevad variandid käivad läbi Rauli pea. See võis olla geko või mõni muu sisalik. Võis olla hiir või rott. Võis olla mõni mõrvarlik ülimalt mürgine sajajalgne. Reaalsus, tuleb välja, on palju hullem. Kirjeldamatult hullem. See on prussakas. Prussakas, ilmselgelt karjumisest jahmununa, ripub imestunult vurre liigutades võidunud kardina küljes. See aga pole lihtsalt prussakas. See on PRUSSAKAS. Putukas, kelle dieet on sisaldanud suures koguses steroide. Ta on

Suur prussakas kõnnib mõtlikult lennuki seinal ja liigutab vurre. Ilus prussakas on. Hästi toidetud. Tiivad lausa läigivad sellise kena pruunikas-õlise tooniga. Raul vaatab prussakat ja mõtleb, et tegelikult ta vist pole kunagi varem näinud lennukis ühtegi teist elusolendit peale inimeste. Nüüd aga siin, Garuda Indonesia Labujan Bajosse lendava lennuki pardal, kusagil Lomboki saare kohal, patseerib prussakas enesekindlalt ringi nagu kuuluks kogu lennuk temale. Raul sudib natuke teda jalaga ja prussakas poeb seina vahele peitu. Natukese aja pärast pudeneb aga samast august välja terve tema suguvõsa, kes aktiivselt asuvad tegutsema. Üks ründab rauli toidukarpi ning raul ajab teda sealt salvrätikuga minema. Kui H kõvasti karjuma pistab, avastab raul, et teine on võtnud ette frontaalrünnaku ja ronib mööda tema särki üles kõri poole. Garuda Indonesia lennuk jätkab segamatult teed Florese saare poole. All sinetab ookean, vahetudes helesiniste laikudega, mille all peidavad ennas

Kui raul hommikul laevast maha astub, on Tallinnas sabistanud vihmasadu õnneks lõppenud, kuid asendunud Helsingis puhuva jäise tuulega mis lõikab luust ja lihast läbi.    Raul kõmbib mööda trappi alla ja surub käed sügavale fliisi taskutesse, otsides sinna peitunud kiiresti lahtuvat raasukest soojust. Ümberringi kiirustavad inimesed, seljas talvejoped ja jalas soojad saapad ning põrnitsevad rauli imestunult, kui too suviste sandaalidega lörtsistes veeloikudes sumpab. Raul leiab raskusteta Vantaasse mineva rongi ja istub maha. Tema vastas niheleb poiss, kes põrnitseb vaheldumisi aknast välja ja oma telefoni ja küsib lõpuks raulilt et kuhu rong läheb. Raul ütleb et lennujaama. Poiss niheleb veel natuke ja küsib et millisesse lennujaama. Raul ütleb et Vantaasse. Poiss niheleb veel natuke ja järgmises peatuses vupsab rongist välja ja rohkem teda ei näe. Loodetavasti leidis omale sobivama lennujaama. Lennujaamas raul ei märka strateegiliselt tema teele paigutatud täpselt kubem

Viimane öö enne teeleasumist. Sihtpunktiks Indoneesia, Florese saar, läbi Helsingi ja Doha ja Bali, ning raul kontrollib veel korra oma seljakotti ning hommikul pikkadeks lendudeks ning teekonnaks sadamasse selga minevaid riideid.Ilmselgelt pole mõtet palju riideid selga panna - Flores ju asub enam-vähem ekvaatoril, mis sa seal soojade riietega ikka teed. Pealegi on ju Eestiski kevad, linnud laulavad ja puha. Raul vaatab peeglisse. Kerged suvised sandaalid jalas, jep. Mugavad õhukesed valged suvised pikad püksid, on. Särk, mille peal on kerge suvine fliis, olemas. Kõik tundub olemas olevat. Tuleb vaid toimetada ennast Tallinna sadamasse, sealt Helsingisse ning siis Vantaa lennujaama. Köömes. Naljategemine. Samas kuidagi raske on lahkuda pikale teele. Harjumatu, kuna seekord jääb M koju ning raul asub teele üksi. Et üle saada kurvameelsusest, pistab raul korra pea uksest välja, et hingata sisse sõõm meeldivat kodumaa kevadist õhku. Ust avades paiskub sealt sisse jäine lumet