teisipäev, 10. november 2015

Sõpradest

Reisimine on lugude kuulamine.

Sa kuuled lugusid aegadest ja kohtadest. Sa kuuled lugusid hoonetest ja turgudest ja sündmustest. Sa kuuled lugusid olevikust ja minevikust ja tulevikust.

Kuid kõige enam kuuled sa lugusid inimestest. Nendest inimestest, kellega sa puutud hetkeks kokku ja siis on nad läinud, järgmise bussi peal, teel kusagile mujale, või oled sa ise liikunud edasi, avastama uut linna, otsima uut templit. Sa kohtud nendega vahest vaid korraks või veedad nendega päevi, aga nad jätavad sulle oma jälje. 

Yangonis on palju inimeste lugusid. Ainuüksi selles ühes toas, kus raul magab kolm ööd, on selle aja jooksul neid palju. Need jäävad sinna, kuid neid ei kuule tulevikus keegi - tulevad uued inimesed, kes kirjutavad ja jätavad sinna oma lood, ja neid vanu mäletavad vaid need, kel oli õnn või õnnetus sel hetkel seal olla.

See on lugu Maddyst - 26-aastane austraallanna, farmerite laps kes on otsustanud maailma avastada ja kes läheb tagasi koju ainult korraks ema üllatama. Oma reisil oldud aasta jooksul on ta sõitnud rolleriga läbi Vietnami, kohtunud miljardäride ja visionääridega, põdenud nädala denguepalavikku Malaisias, elanud paar nädalat kloostris, on läbi elanud rohkem kokku-lahkuminekuid kui ta esimese hetlega meelde suudab tuletada, ja igatseb oma kolme koera, keda ta Austraalias lapsena lasvatas kuid kes kõik surid eri aegadel maohammustuste kätte. Maddy on valjuhäälne ja enesekindel, inimene kes võib lõpmatuseni vaielda mõne sendi pärast ja kes on nõus avatud silmadega valmis hüppama iga uue elamuse ja kogemuse järele.

See on lugu Agniezskast, pisikesest poola tüdrukust, kelle silmad alati naeravad. Esimesel päeval, taastumata Krakow-Varssav-Moskva-Bangkok-Yangon reisist, sukeldub ta surmapõlgavalt koos rauliga Yangoni öise tänavatoidu keerisesse ja kartmatult degusteerib kõike, mida sellel on pakkuda. Agniezskal on vaid kolm nädalat puhkust ja ta haarab kinni igast uuest kogemusest kõhklemata, naer silmis ja suul ja lühikeses poisipeas olevad juuksed lootusetult sassis.

See on lugu Connorist - noorest ameeriklasest,  kaks meetrit ja kaheksa sentimeetrit pikk kolgest, tarkvarainsenerist, kes  pole kunagi korvpalli mänginud vaatamata oma kasvule ja kes on vaatamata noorusele nii kaua olnud teel, et ta ei mäleta enam oma koduste sõprade nimesidki.

See on lugu hiina tüdrukust, kelle nime raul ei suuda vaatamata korduvatele katsetele meelde jätta - kes tuli töölt ära kuna ta ei olnud rahul, et sai nagu teisedki hiinlased vaid viis päeva puhkust aastas ja nüüd reisib, õpetades inglise ja hiina keelt. Mõne tunniga, mis raul veedab koos temaga, õpib raul Hiina kultuurist rohkem kui kõigi eelnevate aastatega.

See on lugu korea tüdrukust, kelle nime raul ei tea ega nägu ei näe, kuna too veedab kogu päeva voodil istudes, nutitelefoni vaadates ja oma pikki kauneid musti juukseid kammides.

See on lugu sakslasest ja hollandlasest, kelle kohta raul arvas et nad on paar, kes veetsid öö toanurgas üksteist kokkulükatud voodites kaisus hoides, kuid hommikuks oli hollandlane läinud ühes suunas ning õhtul läks sakslane teises suunas.

Ja, kõige enam, on see lugu Sarast - 30- aastane rootslane, natuke seest ja väljast katki tüdrukust, kuid kel on alati sära näol ja kompliment suul, kes usub inimeste headusesse ja kallistab puid, kes kaotas kloostris mediteerides nii palju kehakaalu, et nüüd sööb seitse korda päevas, kes mängib iga vastutuleva lapsega kuni need rõõmust kilkavad. Ta ei tea kaua ta reisib, ta otsib oma elus rahu ja tasakaalu ja seni hulgub ta ringi, tuues naeratusi teda kohtavate inimeste nägudele ja soojust nende hinge.

Need on lood mida raul kuuleb, olles kõigi nende inimestega koos, hulkudes Yangoni tänavatel, süües tänavatoitu, rappudes logus rongis ja õhtuti voodis lamades. Need on lood mis on ilusad ja huvitavad ja see murrab südame kui tead, et on sinu aeg liikuda edasi, võtta järgmine buss ja need inimesed, kellega koos sa just naersid, on tulevikus vaid kontaktid Facebookis, kelle pilte sa mõnikord laigid.

Need on lood sõpradest.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar