Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva november, 2017 postitused

Bruneist

’Allahu akbar,’ kõlab imaami madal hääl kuldvalge mošee kõlaritest üle kuumavpalava linna.  On keskpäev Bandar Seri Bagawanis, Brunei Darussalamis. Darussalam tähendab tõlkes iseenesest rahulikku kodu või midagi sarnast ning kogu riik tõepoolest kiirgab rahu ja vaikust – kuid mingi kummalise alatooniga. Raul ja M jõudsid Bruneisse peale südantrebestavaid hüvastijätte Sara ja Tine ja Stepheniga, peale viimast käeraputust Nickiga Miri lennujaamas. Viimasel Bario hommikul nuttis ka taevas rauli ja M lahkumise pärast, kallates ohtralt halli ja jahedat vihma ning pisikese Mirisse suunduva moosiriiuli väljalend hilines taas. Miris tundis Bario tunduvalt leebema kliimaga harjunud raul nagu teda kärsatataks leeklambiga, kuid sellele vaatamata leiti üsna kiiresti Bruneisse minev buss ja sinnani jäänud aeg löödi igavledes ja Bariot igatsedes Starbucksis, kus hiiglaslikud ameeriklased liitrite kaupa vahukoorelattesid rüüpasid. Mirist Bruneisse sõit võttis kolme tunni ligi ja piirist

Bariost (2)

Bario on imeline. Raul ja M veedavad Barios kaks toredat, rahulikku ning mitte millegi erilisega sisustatud päeva. Kuigi uni läheb ära varakult kukkede kiremise peale, ei teki kummalisel kombel raulil alati vääramatut soovi kukkedel kael kahekorra käänata. Midagi on vist Bario meeldivalt lõhnavas õhus, mis pehmendab närve ja nüristab servi. Kuuldes kuke kiremist ei söösta raul rusikaid raputades välja, vaid avab silma, noogutab mõttes kukele, suleb silma ja magab edasi. Häirimatult, vaatamata kõigile kuke edasistele meeleheitlikele ponnistustele. Olles ennast korralikult välja puhanud veeretab raul ennast voodist välja ja läheb vaatama, mida head on Stephen hommikusöögiks neile kokku küpsetanud – ja see on alati imeline. Stepheni maja rõdult avaneb suurepärane vaade ümbritsevatele Bario mägedele ja raul tunneb, et ta võib neid imetleda päevi, kui mitte nädalaid, nõjatudes mugavalt toolile ja rüübates aeg-ajalt teed. Kui teetass on tühjenenud, on kuidagi märkamatult jõudn

Bariost

Tuleb välja, et tulevik toob paduvihma. Kui raul ja M varahommikul ärkavad, siis vihma juba ladistab ja tänavad on üle ujutatud. Väljas on paks läbitungimatu udu ja Miri tänavaid on näha nagu üksnes nagu vati seest. Üleujutatud uduste tänavate sees ei leia rauli üles ka uberijuht, kes tiirutab meelt heites ümber kvartali ja saadab abipaluvaid sõnumeid, kuni lõpuks oskab juhuslikult õige ukse ees pidama jääda. Miri lennujaamas on MASwingsi – siinne väikest kohalike lendudega tegeleva ettevõtte – check-ini leti taga üks igavlev töötaja. Raul ja M panevad oma nimed kirja määrdunud vanasse kaustikusse ja sellega check-in üldiselt piirdubki. ’Kuhu te lähete?’ küsib poiss leti taga kaustikusse kõõritades. ’Bariosse,’ vastab raul.  ’Uuuuh,’ laksutab poiss kaastundlikult keelt. ’See lennuk ei pruugi täna üldsegi lennata.’ Barioga peab lennuühendust üks väike 18-kohaline moosiriiul, mis on ilma poolt väga mõjutatav. Kui on hea ilm siis lendab. Kui on halb siis ei len

Niahi koobastest

Hommikul taas kord heliseb äratuskell varakult. Raul veeretab ennast voodist välja ning uurib ettevaatlikult enesetunnet. Natuke ujuv on, aga pole hullu. Võib edasi turisti panna küll. Niahi koobastesse minekuks on vaja taaskord aega. Nagu juba heaks tavaks on saanud, puudub koobastel otseühendus keskustega, ning selleks, et sinna saada, on vajalik kõigepealt minna bussiga ühes suunas kaks tundi, seejärel minna maha esimeses puhkepeatuses, otsida kusagilt lähedusest mingi kuli autoga, kes oleks su nõus viimased paarkümmend kilomeetrit veel koopani ära viskama. Kuidas sa pärast tagasi saad, see on juba oma mure. Miri bussijaamas seisab kirev väljapanek erinevatest sajanditest pärit aparaatidega, neist mõned paistavad isegi veel töötavat. Parajasti on üks uuematest eksemplaridest teele asumas soovitud suunas ning viieteistkümne ringgiti eest näo kohta on juht nõus rauli ja M ära viskama Ngu külasse, kus buss teeb esimese puhkepeatuse. Buss sõidab üllatavalt sujuvalt – paistab,

Mirist

Kell kolm öösel hakkavad akna all ehitustööd ja helide järgi ehitatakse sinna tõenäoliselt midagi märkimisväärselt grandioossemat kui superministeerium. Kümnete tööliste hõiked ja vandumine, suruõhupuuride müra, metalli kõmin vastu metalli, masinate all purunev betoon. Paistab, nagu pooled mehed ehitaks midagi ja siis teised lõhuks selle kohe jälle ära. Mingi tüüp paneb tööle hiiglasliku rekka ja hakkab timmima selle gaasipedaali, mängides sellega mingid ebamaist muusikat ning mootorite undamine on taevastrebestav ja toa seintelt variseb alla värvi. Raul teeb silma lahti ja vannub omaette. Ta tõuseb püsti et minna akna ette, et seda ime oma silmaga kaeda ning soovitavalt midagi rasket rekkamehe pähe kukutada kuid maailm on kuidagi fookusest väljas. Ta seisatab ja mõtleb korra. Maailm ujub kahtlaselt ja üsnagi ebameeldivalt tuttavlikult. Aaa. SEE tunne. Seda ta teab küll. Seda on ta tundnud nii Myanmaris kui Lääne-Timoris. See on tunne, mis ütleb, et sinu reisimised on mõneks

Bako rahvuspargist (2)

Mõneti üllatuslikult ärkab raul hommikul ilma, et teda oleks öö jooksul surmavalt salvatud. Hommikul kella kaheksa ja üheksa vahel on parim aeg, et näha ninaahve. Tee on raulile tuttav – Delima rada, kus on kõige suurem võimalus ahve näha, kattub osaliselt rajaga, mida nad öösel läbi kõndisid.  Raul tüürib M ringiga mööda põõsastest, kus nad öösel madusid nägid ja blokeerib edukalt kõik M küsimused selle kohta, kas öösel midagi huvitavat ka oli. Hommikune džungel on juba ellu ärganud, öine konnadekõrvulukustav krooksumine on asendunud tsikaadide katkematu lauluga ning välja on ujunud hord sääski, kes pinisevad hordidena kahe unise turisti ümber, levitades lahkelt nii malaariat kui denguet. Ahve ei tule kaugelt otsida – olles kõndinud natuke vähem kui kilomeetri, kostab eestpoolt väga spetsiifilisi hääli, mida võiks kuuldavale tuua keegi, kelle ninaks on väikeemõõduline lont. Ninaahvid elavad haaremites – üks isane ja hulk emaseid koos lastega ja üks selline haarem on pa

Bako rahvuspargist

Taas kord on hommik varajane kui raul ja M sätivad ennast Moi vaike külalislahkuse juurest taas teele. Moi on olnud neile kohapealseks ankruks, jagades kompetentselt, isegi kui pisut äraolevalt, nõu, kuidas ja mida Kuchingis teha ning serveerinud raulile ja M-le märkimisväärselt head laksat ja kolo meed, nendest viimane on selline kohalik praetud nuudlite-laadne toit. Nüüd aga on aeg tema külalislahkusest loobuda ja jätkata oma teed, mis seekord paistab viivat Bako rahvusparki. Bako on suurimaid ja ühtlasi vanim rahvuspark Borneos ja juba sinnasaamine on tavapäraselt komplitseeritud. Peaks sinna saama linnaliini bussiga, mis peaks viima inimesed Bako külasse ja sealt peaks rentima mootorpaadi ning sõitma edasi parki. Buss peaks sõitma mööda üsna lähedalt Moi majakesest ning vaja on ainult bussile lehvitada et see aeglustaks ja siis ilmselt lahtisest uksest sisse hüppama koos seljakottidega ja jalad murdma. Raul ja M hiivavad oma seljakotid selga, lehvitavad hüvastijätuks ning läh

Orangutangidest

Kell on taas kord rauli jaoks kaugelt liiga vara kui ta ennast voodist juba välja veeretab. Millegipärast tundub, et ta pole kunagi saanud piisavalt magada – iga hommik on vaja kusagile varakult minna ja rauli keha iga rakk tundub sellele vastu võitlevat. Paraku, kui tahta näha orangutange, on mõistlik startida varakult. Orangutange ei koti küünemusta võrragi see, et raul unine on. Semenggohi looduspark asub natukene Kuchingist väljas ja mõneti üllatuslikult viib sealt mööda isegi üks kohalik buss.  Bussijaama jalutamiseks Moi juurde on vaja jalutada umbes pool tundi ja raul ja M on otsustanud eelmisel õhtul, et nad käivad selle jalgsi, kuna nad on terviseteadlikud inimesed, kellele meeldib ennast füüsiliselt liigutada. Nad astuvad välja varahommikusse meeldivalt jahedasse Kuchingi õhku ja raul vaatab kaardile. Kuramuse pikk tundub see tee olevat. Märgatavalt pikem kui eelmisel õhtul tundus. Joon kaardil paistab minevat kusagile lõpmatusse ning ta pole kindel, kas seda jõ

Kuchingist (2)

Järgmiseks hommikuks on plaanid selgunud. Kuna Kuchingiga ollakse tutvunud, siis nüüd oleks vast mõistlik järgmisena tutvuda kogu Sarawaki osariigiga. Sarawak, üks Malaisia osariik Borneos (teine on Sabah), pindalalt sama suur kui kogu poolsaarel asetsev Malaisia osa, koduks paljudele hõimudele ja loomadele ja putukatele ja mutukatele. Kui juba siin ollakse, on vaja sellest osa saada ja seetõttu planeeritakse järgmised kaks päeva niimoodi, et saaks käia Kuchingi lähedal asuvas Sarawaki kultuurikülas ning kindlasti näeks kohalikke orangutange Semenggohi looduspargis. Lõpptulemusena elavadki orangutangid ju Borneos, et natuke piinlik oleks neid nägemata ära minna. Nagu läheks külla, kus elavad su sugulased, ning lõpuks hiiliks minema neid nägemata. Plaani esimene osa algab sellega, et raul püüab leida taksot kultuurikülasse. Kultuuriküla asub ca 1 tunni kaugusel Kuchingist ja kuna tegemist on ühe peamise turistiatraktsiooniga, siis on selge, et sinna ühistranspordiga minna ei saa k