144 päeva ja 4 tundi. Raul lõpetab järjekordse riigihanke dokumentatsiooni ning, tundes vajadust millegi vaheldusrikkama järele, läheb ja tegeleb stressimaandamisega. Kui teised inimesed ostavad iPade, riideid, hamburgereid, joovad kodus ennast täis ja/või elavad ennast lähedaste peal välja või veel midagi, siis raul ostab lennupileteid. Seekord siis Bangkokist Yangoni 6. novembriks. Kuhu enne seda minna, ei tea. Kuhu peale seda minna ei tea ka. Aga lennupilet on olemas. See on see mis loeb. See on ainus mis loeb. See on valguskiir tunnelis ja oaas kõrbes ja abikõlblik kulutus vaatamata kolme pakkumise puudumisele. See on ootus ja rõõm ja reisikõhulahtisus ja malaariasääsk. See on templid ja džunglid ja katkised bussid ja naervad inimesed ja tänavatoit. See on niisked riided ja päikesepõletus ja kookosvesi ja teadmatus sellest, kus sa järgmisel päeval oled. See on veel 144 päeva ja 4 tundi, ja ükski ootamine pole veel tundunud nii pikk.
Jutud sellest, kuidas raul ja muudetud nimedega sõbrad otsustavad arusaamatutel põhjustel ringi hulkuda maailma kaugetes kohtades. Lisaks räägitakse siin natuke elevantidest. Mõnikord lõvidest ja kindlasti haidest ka, eriti ärasöömise kontekstis.