Krabist

Takso sõidab sajakümnega Bangkoki linnasisesel teel.

Aeg on küps rannapuhkuseks. Kõigist kaasa võetud riietest on senini ujumisriided kõige vähem kasutust leidnud ja aeg on seda muuta. Raul on selleks broneerinud kortei Krabi vaikses piirkonnas, 30 kilomeetrit Krabist eemal Kloang Muang rannas. Väidetavalt peaks olema tegemist vaikse privaatsema rannaga, kus madalhooajal peaks olema meeldivalt vähe inimesi erinevalt kõigistbteistest Tai randadest. Kuigi raul pole väga rannainimene, siis kujutleb ta end ette kristallselges vees ulpimas ning valge liivaga rannas kaarduvate kookospalmide all tukkumas. Tema vaimusilmas rebib ta Krabi lennujaamast välja astudes särgi seljast ja ohverdab oma kahvatu põhjamaise keha  paradiisirannal nahavähi altarile.

Selliseid mõtteid heietab raul varahommikul Dong Muengi lennujaama sõites, lennuki keskmisel istmel rahutult tukkudes ja Krabi lennujaamas oma korterisse transpordi eest monopoolses seisus taksole meeletut summat plekkides. Selliste mõtetega astub ta lennujaamast välja, juba särginööpe vargsi vallandades.

Väljaspool lennujaama kallab lõpututest tumehallidest pilvedest paduvihma.

Kloang Muangi rand on iseenesest kena. Vaikne. Kollane liiv. Soe Andamani mere vesi. Sada miljonit liivakrabi. Teokarbid ja korallid. Korteri prantslasest omanikult kätte saanud (prantslane elab pool aastat oma uue noore naisega Tais ja pool aastat Nizzas) uurib raul ka natuke ümbrust - kogu asustus lisaks rannale paistab koosnevat ühest tänavast, kus on hingehinnaga restoranid kus riis köögiviljadega maksab kolm parema käe sõrme ja arbuusimahla eest pead välja käima oma esmasündinud poja. Kõik on inimtühi ja nukralt hüljatud ja vihma sajab ja raul mõtleb et kuhu kurat ta ennast nüüd korraldanud on.

Alles päev hiljem, olles ennast suurest näljast lootusetusse vaesusesse söönud, avastavad raul ja M juhuslikult, et teisel pool väikest küngast on teine pool linnakesest, kus tänavalt ostetud supp maksab euro ja viib keele alla ja kus peidavadki ennast kõik ülejäänud turistid. Kiiresti sõbrunevad nad ka tänaval pannkooke küpsetava mehega, kes on tänu meeletult headele kookose- ja mangopannkookidele suutnud kaks oma tütart ülikooli panna ja parajasti kogub raha kolmanda jaoks ka. Samas pole onul ka põrmugi kahju ulatada iga kord, kui ta rauli või M mööda kõndimas märkab, neile paar banaani.

Trotsides pilvi ja tibutavat vihma veedavad raul ja M aega ikkagi rannas ujudes ja vedeledes. Korra raul proovib olla asjalik ja võtab ette mitmekilomeetrise seiklusrikka avantüüri lähedalolevale mäele, kuid loobub sellest kui vastutulev traktor püüab teda ettevaatlikult alla ajada. Raul aga on ammu kohanenud Aasia liiklusega ja sooritab graatsilise hüppe võsastikku, hirmutades jooksu hulga hiigelsuuri sisalikke. Peale seda aga ta mõtleb et ekstremismi leiab küllalt Myanmaris ka, aga randu on seal märkimis väärselt vähem ja nii ta kõmbibki tagasi merekaldale päikeseloojangut vaatama. Päileseloojang on imelime, kõigist päikeseloojangutest parim, kus miljon kollast ja oranži värvi kuldavad sinirohelist merd ja väikeseid saari ja ulpivaid paate ja kaarduvais palme. Oleks teinud pilti aga telefoni aku on kavalalt tühjaks saanud.

Liiga kiiresti saavad need kolm päeva läbi ja tuleb seada sammud tagasi Bangkokki. Bangkokis küll pole ei randa ega muid Kloang Muangi toredaid külgi, kuid raul veedab õhtu, närides tänavalt ostetud orgi otsas grillkalmaari  ja hulgub läbi Bangkoki araabia linnaosa. Vahepeal peab eemale peletama prostituute kes ennast vägisi raulile külge tahavad riputada ja vahepeal satub raul turule, kus inimesed tingivad relvade üle, kuid on tõsiasi, et Bangkokis pole sul kunagi igav.

Ja nüüd, selja taha Põhja-Tai ja Bangkok ja üks ilus vaikne vihmane rand, on läbi ka kiire külaskäik Taisse. Ei saa öelda, et see oleks kõige huvitavam olnud või et raul sooviks sinna kindlasti tagasi. Ei saa ka öelda et see oli jube mõttetu koht. Lihtsalt on tõsiasi, et võrreldes muu Kagu-Aasiaga pakub Tai mugavust ja lihtsust - sul on alati ümber turvavõrgustik ja kõik on peaaegu nagu kodus. See samas tähendab ka et sellevõrra vähem on avastamisrõõmu ja seiklusi ja lugusid, mida jutustada. Seda oli vaja näha, et selle võrra rohkem hinnata Laose autentsust ja Filipiinide toorest elujõudu ja Vietnami hoolimatit edasipüüdlust ja see oli tore - kuid niipea raul ei näe ennast tagasi minemas.

Ja samas - kas ongi seda vaja. Palju inimesi käib Tais, kellele see riik sobib ja kes tutvuvad sellega põhjalikumalt ja kes räägivad selle lugusid. Ja kes pole kindel, kas Kagu-Aasia võiks olla teile - Tai on kena koht kust alustada. Ta ei šokeeri sind liigselt ja ta hoiab sind, samas laskmata sul mugavaks minna. Kui sa ei tea mida sa tahad siis ta teeb sulle oma ettepanekud ja pakub sulle palju, ole ainult ise hakkaja. Võib-olla küll ka sinu ja tema ideed ei klapi, kuid siis oled lihtsalt rahast pisut lagedam, aga kogemuse võra rikkam.

Mine ja uuri Taid - ja kui sa oled kohanenud, tunned, et tahad midagi enamat, siis külasta teisi naaberriike. On palju, kes seda ei tee, kes unustavad ennast Tai meeldivasse embusesse tukkuma - kuid see on imeline maailm mis sind seal väljas ootab.