Mitmekesi maailmas (Murphyst rääkimata)

Järgmise päeva hommikul, pühapäeval, selgub, et lahkumist on lihtsam otsustada kui seda tegelikult teoks teha.  Laias laastus on variante kaks – kas proovida varasemaks muuta olemasolevad Finnairi lennupiletid Singapurist Tallinna ja lennata Lombokilt Singapuri või siis osta täiesti uued piletid Lombokilt kusagile Euroopasse. Vaadates korraks lennupileteid saab selgeks, et teise variandi võib ära unustada, kuna lennupiletite hinnad küündivad tuhandetesse eurodesse. Järelikult jääb esimene variant ning raul helistab Finnairi kasutajatoe telefonile.  Muidugi sedasama proovivad teha kõik teised inimesed kogu maailmas, kuna praeguseks on selge, et Aasia ja Euroopa vahelised lennud katkevad mõne päeva jooksul ja kõik püüavad evakueeruda. Finnairi kasutajatugi suleb kõik telefonikõned peale pooletunnist muusika kuulamist, nii et raul seab telefoni enda kõrvale diivanile ootemuusikat mängima hinnaga kaks eurot minut ja jälgib, mis maailmas toimub.  Singapur teatab, et kõik, kes saabuvad riiki

 Yogyakarta lennujaam on täis köhivaid inimesi. Võib-olla on alati lennujaamades inimesed nii palju köhinud ja raul pole seda lihtsalt tähele pannud, kuid tundub küll, nagu oleks igal teisel inimesel koroona ja igal kolmandal lisaks koroonale ka tiisikus. Köhijaid põrnitsetakse tähelepanelikult ja vaikselt nihkutakse neist eemale, kuid lennujaama väravate ala on nii kitsas ja köhijaid nii palju, et kuhugi väga minna pole.  Lomboki lennuk on pooltühi ning ka Lomboki lennujaam on sisuliselt inimtühi. Takso- ja grabijuhid istuvad ja igavlevad lennujaama külje all oleva poe ees ja kui raul omale Grabi tellib, siis üks poiss ajab ennast püsti ja loivab rauli juurde. Tuleb välja, et autojuhid ei oota mitte autodes, vaid nad on autod parkinud väljaspoole lennujaama ala ning, olles kliendi üles korjanud, kõmbivad kõik koos auto poole.  Kogu jalutuskäigu aja proovib poiss veenda, et nad ignoreeriks Grabi maksumust ning et nad ajaksid rahaasjad korda sularahas omavahel, kuna Grab võtab tema hinn

Üldiselt paistab, et asjad on edukalt pekki minemas. Üleöö on kokku kukkunud aktsiaturud, riigid hakkavad sulgema piire. Koroona niidab igas ilma otsas ning seljakotireisijate foorumites hakkab pead tõstma paanika ning on alustatud arutelusid, kas minna tagasi koju või leida mõni vaikne koht Aasias, kus oodata pandeemia möödumist - eriti, kuna vähemalt praegusel hetkel tundub, et Kagu-Aasia on koroonast puutumata. Raulil ja M-l aga on veel ligi kaks nädalat reisiaega järgi ning kusagil hinges on lootus, et äkki asjad ei lähe veel nii hulluks, et peab reisi katkestama.  Et aega efektiivselt aga kasutada, otsustab raul, et nad peavad lõpetama muretsemise ning hakkama taas turistideks.  Paraku aga tundub, et ka see mõte on määratud läbikukkumisele, kuna M on hinge vaakumas. Medani KFC kombineerituna Berastagis kukkumisega on viinud asjad niikaugele, et M-l on vaja kas jala amputeerimist või, mis ilmselt oleks lihtsam ja valutum, kiiret eutanaasiat. Raul uurib välja, kus on lähedaimad väli

Järgmisel päeval hommikusöögilauas põrnitsevad raul ja M üksteisele otsa. Seekordne reis on olnud täis märkimisväärselt mitmeid terviseprobleeme, ning nendel ei pasta lõppu tulevat. Olemine on hõre ja uimane, kuid keegi pole öelnud, et reisimine peab olema lihtne ja tervisele kasulik ja, noh, vaadates, kuidas koroona maailmas lõikab, siis kerge kõhuhäda on selle kõrval suures plaanis siiski köömes. Hommikusöök on lennujaama hotellis väljanägemiselt märkimisväärselt hea, kuid iga asi meenutab maitselt natuke seda KFC burgerit ja jääb lõpptulemusena suuremas ulatuses sinnasamasse ja raul ning M hiivavad oma seljakotid selga ja lähevad lennuki poole. Vahetult enne turvakontrolli suunatakse enamik turiste pagasit kaaluma ning siis sujuvalt ülekaalu eest juurde maksma. Raul manab ette näo, nagu ta kavatseks pagasikaaluja jalgade ette kohe oksendama hakata, kaaluja vaatab talle korra otsa ning tema ja M viibatakse ilma kaalumata läbi. Sama trikki proovib raul turvakontrollis ka, kuid turvame