Mitmekesi maailmas (Murphyst rääkimata)

See algab sellega, et Tallinna lennujaamast välja astudes tabab külm õhk rauli näkku nagu Thori haamer. Lühikesel teel lennujaama ukse juurest autoni korjab raul tõenäoliselt üles kopsupõletiku, gripi, angiini ja arvatavasti veel mõned haigused, mis on senini teadusele tundmatud.  Ja kui nüüd vaadata lumehunnikute ja mändide vahelt välja, on mõneti isegi uskumatu mõelda, et veel mõni päev tagasi olin ma sootuks kusagil mujal. Ma kõndisin pilvedes ja roomasin maa-alustes koobastes. Ma purjetasin läbi tormi, jalutasin paradiisirandades ja ujusin korallide vahel. Ma sõitsin mööda võimsat Mekongi ja võtsin veel korra vastu uut aastat, seekord põlvini soojas merevees olles. Ma ronisin riisiterrassidel, ujusin koskedes, sõitsin kanuuga maa-alusel jõel ja laulsin kuuvalgel karaoket, kuigi seda viimast oleks vist parem unustada. Ma nägin ajalugu ja hämmastavat kultuuri  ja kohtusin fantastiliste inimestega. Ma päevitasin, külmetasin, kukkusin, purjetasin, ronisin ja imetlesin päikeselooj

Huvitavaid fakte Filipiinidest: 1) Manila lennujaama kell on 15 minutit ees. Ma pole kunagi näinud lennujaama, mille kell oleks vale, aga Manilas on selline täitsa olemas. Minge vaadake ise kui ei usu. 2) On põhjus, miks pole kusagil näha filipiinide söögikohti, erinevalt tai, vietnami jms söögikohtadest. Põhjus on selles, et filipiinide köök on omamoodi müstiline - süüakse peamiselt kala ja riisi ja vahelduseks vägistatakse halastamatult kõigi teiste riikide kulinaarseid saavutusi. Tellides Filipiinidel pasta päikesekuivatatud tomatitega, tuuakse lauda kivisöetolmuga üle puistatud makaronid, mida on ohtralt maitsestatud millegi ebamäärasega. Tellides hamburgeri saad midagi, mis meenutab hobuse kapjade alt läbi käinud võileiba. 3) Filipiinod on ise uskumatult rõõmsameelsed ja avatud, kuid seda eeldusel, et sa ise oled samasugune.  Kui sa naerad, siis naeravad nemad ka koos sinuga. Kui sa oled rõõmus, on nemad koos sinuga rõõmsad. Kui sa tõmbad näo mossi, hakkavad mossitama

See algab norskamisega. Singapuri ööbimine on vahelduseks ühikatoas, mida raul ja H jagavad veel nelja kaasreisijaga. Kuna lennuk Manilast saabub Singapuri kesköö paiku, siis minnakse pikemalt ringi hulkumata otse lennujaamast ühikasse kus ülejäänud tuba juba ammu magab ja astutakse tuppa sisse sama delikaatselt ja märkamatult nagu Mongoli hord, pillutades seljakotte ja nende külge seotud asju hirmsa kolinaga igale poole. Öise kolistamise teevad toanaabrid tagasi hääleka norskamisega. Igaüks norskab erinevalt ja see tundub olevat omamoodi sünkroonis - kui üks lõpetab, siis teine alustab, ja hommikuks H vist plaanitseb toanaabrite mõrva, või siis vähemalt neile raskete kehahaavade tekitamist. Hommikul kohtutakse  Yileeniga. Yileen on H tuttava tuttav Singapurist, kes on lahkelt lubanud paar päeva rauli ja H eest hoolitseda ja neile näidata Singapuri elu-olu kohaliku vaatenurgast. Raul on pisut skeptiline, kuna Aasias veedetud kuu ajaga on ta muutunud piisavalt ülbeks et usk

See algab sellega, et aeg jääb seisma. Peale õhtust kohtumist prussakatega otsustavad raul ja H kibekiiresti sellest öömajast kaduda, isegi vaatamata omaniku ausameelsetele selgitustele, et sellised loomad on saarel päris tavalised ja tegemist olevat veel isegi väikese eksemplariga. Uues öömajas on seina peal kell, mis näitab alati poolt kümmet ja seda jätab täiesti külmaks aja tegelik kulg. Umbes nii võib võtta kokku ka Coronil oldud aja - aeg seisab. Coron Town on väike linnake Busuanga saarel, kohe Coroni saare külje all (miks asub saare nimega linn teisel saarel, on endiselt natuke arusaamatu). Seda ümbritsevad helerohelised väikesed saared ja sinine meri, tänavad on täis filipiinode sagimist, trikesid, mootorrattaid ja kõike muud, mis moodustab Filipiinide linnakese igapäevaelu. Päeval kaubeldakse turul kõikvõimaliku hiina tränaga, õhtul lüüakse tänavatele püsti müügiletid kus grillitakse kana ja küpsetatakse šašlõkki ja küpseva ning kõrbeva liha lõhn ja suits matab l

(Marsruut Coroni saar-Coron Town) See algab lendkaladega. Lendkalu on palju. Nad hüppavad ringi üksikult ja parvedena, lõigates läbi lainete nagu lutsukivid. Mõnikord hüppavad nad välja otse paadi eest või mangroovisaludest, sillerdades mõned sekundid ja kadudes taas vaiksete sulpsatustega. Lisaks lendkaladele on õhus reisilõpu ootust. Isegi ilm on muutunud. Tuul on lõpuks ometi vaibunud, taifuuni viimased jäägidki kadunud, võimust võtab ühtlane tuulevaikus ja meri on peegelsile. Viimast korda pakitakse rannal kokku madratsid ja linad ja moskiitovõrgud, mängitakse viimane võrkpallimäng, topitakse järjekordselt kottidesse märjad riided ja käterätikud, et need paadis igal pool rippuvate köite külge kuivama siduda. Tehakse jätkuvalt peatusi - imetletakse koralle Coroni saare rannikul ja sukeldutakse uppunud Jaapani sõjalaeva juurde - kuid needki on  markeeritud sellest viimase päeva aurast ja kõik kipuvad olema kuidagi tujutud ja eemalehoidvad. Igaüks tegeleb pigem enda as

(Marsruut Palawan-Coron) See algab omamoodi rutiini tekkimisega.  Igas päevas on teatud hulk tunde, kus sõidetakse paadiga erinevate punktide vahet. On aegu, kus peetakse laevad kinni, et inimesed saaks ujuda sinises meres ja snorgeldada korallide, kirevate kalade ja teravate merisiilikute keskel. On uputatud Jaapani sõjalaevu, mis on piisavalt madalas vees, et neid saab suurepäraselt uurida ja imetleda nende ümber keerlevaid kalaparvi. Mõnikord külastatakse ka kohalike inimeste küla et osta nendelt kala, millest laeva kokk valmistab uskumatult häid lõuna- ja õhtusööke ja vahepeal niisama snäkke ka. Kui kala osta ei saa, siis visatakse välja õnged, ning lühikese aja jooksul sikutatakse paati kolm tuunikala, mis lähevad otse kööki. Kogu saarte vahel ringihulkumine muutub vaikseks kulgemiseks, mis on täidetud hea söögi, sinise ja sooja mere, ujumise ja päevitamisega. Aeg ei möödu, ta ujub aeglaselt ja rahulikult suure paadi ahtris kitarri tinistava filipiino meloodia saa

(Asukoht: Palawan) See algab segadusega. Suur paat on kadunud, ilmselt põgeneb kusagil Filipiinide rannavalve eest. Romit see fakt väga ei kõiguta ja ta selgitab, et grupp jagatakse nüüdsest kaheks ja tuur läbitakse kahe koos sõitva paadiga. Samas pole kellelgi aimu et millal ja kust paadid lähevad, kuid kedagi see ka liigselt ei kõiguta.  Paradiisirandadel pole kohta muretsemiseks. Mingil hetkel saabub randa kiirkaater mis võtab inimesed peale ja asub sõitma täiskiirusel Palawani saare teise otsa, kus kusagil ootavad paadid. Kaatrist maha astutakse keset Calitangi küla ja giid viib inimesed natuke eemal paistvate palmide poole. Mõneti üllatusega avastavad raul ja H, et nad on taas saabunud tagasi Nacbangi randa. Giid avastab samuti üllatusega, et paadid ootavad ranna hoopis teises otsas. Kaks tundi jalutamist ja üks päikesepõletus hiljem saabutakse ranna teise otsa, kus tõepoolest ootavad kaks kohalikku bangkat . Kes ujub, kes sõidab kanuuga, kuid lõpuks on in

(Asukoht: Palawani saar) See algab viimase vaatega El Nido lahele. Vaated meie El Nido hosteli hommikusöögilauast on suurepärased. Palmide vahelt paistab meri, väikesed kalapüügipaadid ja üle selle on hommikuti võimalus nautida tõusva päikese värvidemängu merest tõusvatel rohelistel kaljudel. Raulil ja H-l pole aega vaadet nautida. Neil on vaja paadile jõuda. Tao El Nido kontoris ootab juba rõõmsameelne seltskond erineva aktsendiga inglise keelt kõnelevaid inimesi. Kokku osaleb seekordsel purjetamistripil 23 inimest erinevatest maailma otstest, kuid peamiselt annavad värvi eurooplased - leidub tšehhe, hollandlasi, prantslasi, šveitslasi, rootslasi, austraallasi, šotlasi, uus-meremaalasi ja üks Londonis elav hindu tüdruk ka. Kogu seltskonna keskmine vanus tundub olevat kusagil 30 kandis. Tao kontorist juhib kohalik filipiinost reisijuht Romi kõik randa, kus vantsitakse läbi vee eemal ankrus oleva suure paadi poole. Tuleb välja, et starti tuleb veel mõnd aega oodata,