Mandalayst(3)

Hüvastijätud on reisimise raskeim osa.

Kuus ööd on raul veetnud Mandalays mama katuse all. Turistid on tulnud ja läinud, sõbrad tekkinud ja kadunud - Corrina, ungarlane Kata, sakslane Jan - kuid raul on jäänud. See pole küll olnud otseselt tema valik, kuid kui olla kusagil kinni ja haige, siis suudab raul kerge vaevaga välja mõelda kümneid hullemaid kohti kui mama külalislahke Yoe Yoe Lay koduke.

Mama krabab rauli hüvastijätuks karukaisutusse ja teel ta taas ongi, taksoga Mandalay lennujaama poole. Hommikune päike pole veel ebameeldivalt kuumaks muutunud, suitsidaalsed koerad magavad keset teed ja Mandalay liiklus kogub vaikselt hoogu. Majad ja majakesed, birmakeelsed sildid ja kirjad, longyites mehed ja naised jalutamas mööda tolmuseid tänavaid ja lahtisest taksoaknast tulvavad sisse tänavatoidu lõhnad.

Sõites lennujaama poole ja vesteldes taksojuht Aung Su'ga puuinglise keeles Myanmarist ja selle olevikust ja tulevikust, kuulates taksojuhi siirast rõõmu selle üle, kuidas tema kodumaa hakkab nüüd peale valimisi muutuma, ei saa raul teisiti kui mõelda, et tema nii hea tundunud plaan minna pisut varem Bangkokki läheb kirja halbade otsuste reale. Iga tänavanurk tundub olevat ahvatlev, iga suunaviit Naypidyaw või Hsipaw või Pwin Oo Lwin poole on kutsuv. Siin on riik mis on täis imesid ja aega ja naeratavaid inimesi ja soojust ja iga kilomeeter tundub sosistavat etteheiteid, et olles juba siia tulnud läheb raul ära, sihitult hulkuma suurlinna tänavaile ja siis, paari päeva pärast, tagasi oma külma koduriiki kus naeratuse asemel tervitatakse sind põrnitsusega. Ole siin ja avasta veel, sosistavad kilomeetrid, sind ootavad iidsed linnad ja kaunis loodus ja rikkalik kultuur mis on nii kaua olnud suletud ja peidetud ja mida on avastanud vähesed. Jää veel natukeseks, võta tass rohelist teed ja ära muretse, sinu eest hoolitsetakse siin hästi.

Pole kerge jätta Myanmariga hüvasti.

Lennujaama turvakontrollist kõnnib raul läbi pooleliitrise veepudeliga, vahetab järelejäänud kyatid juveelipoes dollariteks ja isub oma punasele AirAsia lennuki istmele. Taevas kuhjuvad valged pilved, muru on päikeses kõrbenud, eemal sinetab kitsas mäeriba ja lennuk võtab hoogu ja tõuseb ja keskpäevapäike vilgatab metsa peitunud kullatud stupalt nagu viimane silmapilgutus Myanmarilt ja siis on raul õhus ja ära ja läbi saab reisi Myanmari osa.

See oli vaid põgus külaskäik sellesse Kagu-Aasia suurimasse riiki, mis pole rikas ega vahest mitte kõige kaunim, kuid mille teeb kordumatuks ja imeliseks selle inimeste vääramatu sõbralikkus ja soojus, mis ümbritseb sind esimesest hetkest kui sa oma jala lennukist välja tõstad. See soojus mässib su endasse ja sa tunned, kuidas ka sinu enda eestlaslik külmus sulab, naeratus tuleb su näole ning enne, kui sa arugi saad, on sul seljas longyi, põsed määritud thanakaga ja sa istud birmalase kodus, jood tuleaseme juures rohelist teed ja kõik sinu mured ja probleemid on kusagil kaugel ja kas ma saaks enne magamaminekut veel ühe tassi teed palun, chei-zu tinba-te.

See on ka riik mis on kadumas, kuna valimised muutsid kõike. Läheb aastaid, kuid külapoed asenduvad 7-Elevenitega ja mama külalistemaja asemel tulevad eurooplaste ja ameeriklaste poolt hallatud ketthotellid ja -hostelid nagu juba on juhtumas põhilistes turismikeskustes ja teepoodide asemel on Starbucks ja McDonalds ja väikeste longyipoodide asemel H ja M. See ei toimu üleöö, kuid nii, nagu see toimub mujal, ei jäta see puutumata ka Myanmari.

Raul ei tea, kas ja millal ta jõuab siia tagasi. Avastada on palju - Hsipaw, Mrauk-U, kuldsed kaljud ja rannad ja nurgad selles suures riigis, kuid ta teab, et kui ta jõuab siia tagasi, pole see enam sama riik. Mitte et see oleks läbinisti halb - Myanmari kuluks ära paras annust lääne meditsiini ja haridust - kuid kuidas muutused tegelikult mõjuvad ning kuidas tuleb sellega toime valitsev eliit, on ennustamatu.

Siiski on raul otsustanud ühe asja teha, et omalt poolt austada Birma kultuuri. Temast saab esimene, või siis vähemalt üks vähestest inimestest, kes Tallinna  lennujaama saabudes kannab longyit.