laupäev, 21. november 2015

Mandalayst

Norskamine väristab ühikatoa seinu.

Iseenesest on raul sellega harjunud, olles juba mõnda aega olnud ühikatubade püsiklient. Ta on muutunud omamoodi norskamise eksperdiks. Baganis oli kõhetu poiss, kes norskas kõrgehäälselt nagu viiul ja järgmisel päeval tema asemele tulnud tunduvalt kogukam mees norskas nagu surev morsk. Yangon oli üllatavalt norskamisvaba, kuna toas olid naised üldiselt tugevas ülekaalus, aga nüüd seda tehakse ilmselgelt Mandalasy tagasi, kus toas on kuus meest, nendest neli norskajat. Aknad värisevad, voodid ragisevad ja raul mõtleb, et huvitav, kas keegi kusagil maja peal magada ka saab.

Kell kuus on uni lootusetult läinud ja raul läheb hommikut sööma. Hommikusöögiks võtab ta omale praetud muna ja pannkoogid - ta üldiselt eelistab küll nuudlisuppi või riisi, aga paraku seda ei pakuta. Samas on raul ka piisavalt näljane, et ta ei pööra erilist tähelepanu sellele, et praemunad on pigem pooltoored, aga kuna nende kuue nädala jooksul on ta söönud igasuguseid kirjeldamatuid asju igasugustes kirjeldamatutes kohtades ja pääsenud ilma igasuguste seedehäireteta, siis ta neelab toodud munad kärmelt alla, rüüpab peale rohelist teed ja elu on ilus.

Kella üheksa paiku korjatakse raul ja Yoav järjekordse tuktuki kasti ja minnakse turule kokanduskurseuse jaoks nänni ostma. Tee peal korjatakse peale ka ülejäänud osalejad. Esimesena on sakslane Bernard, kes näeb välja nagu kõikide rälpaste hipide olemus pikkade juuste, rokase valge t-särgi ja kanepivärilise üleõlakotiga, kes on just lõpetanud oma doktorikraadi teoreetilises biofüüsikas ning puhkab mõne nädala, enne Luksemburgi ülikoolis teadlasena tööle asumist. Teisena on iirlaste paar, kes on märkimisväärselt vaiksem ja tagasihoidlikum kui kõik iirlased, keda raul senini on kohanud.

Kiire kõrvalpõige läbi turu, kus moepärast ostetakse üht-teist rohelist, ning edasi, peale kiiret peatust teepoes, kus degusteeritakse erinevaid Myanmari teesid - linnast välja, väikese majakese juurde, kus valmis on seatud potid-pannid ja hulk igasuguseid toiduaineid. Paari tunni jooksul harjutatakse erinevate Myanmari toitude küpsetamist - kana- ja juurviljakarri, oasalat, teesalat ja ujuvad riisipallid. Juurde lõigutakse turult ostetud värsket papaiat ja arbuusi ning peale kursuse lõppu tahaks kõik lihtsalt võrkkiiges silma looja lasta ja raul tunneb, et tal on liigsöömisest vist natuke halb.

Päeva jätkuna võetakse sealtsamast jalgrattad ja sõidetakse pisut mööda ümbruskonda - läbi templi, kus kohalikud poisid raha peale võrkpalli mängivad, kanalite ja risiipõldude ja külade, kus pole ühtegi turisti näha. Kõige lõpuks külastatakse veel hiiglaslikke mäe otsa ehitatud kloostrit - ülesmäge 160 astet, kuid vaade peaks olema imeline. Raul, kes endiselt tunneb ennast ülesöömisest pisut halvasti, veab ennast ka üles ning peab tunnistama, et giidil on õigus. Klooster, mis on väljaspool igasuguseid turistiradu, asub kümme kilomeetrit väljaspool Mandalayd ning sinna on ehitatud rõdud, kust avaneb vaade üle kaugel asuva linna ja selle ees olevate põldude. Strateegiliselt on külaskäik ajastatud ka päikeseloojangule ja raul istub, nõjatudes kloostrirõdu poollagunenud käsipuule, imetledes all laiuvaid riisipõlde ja taamal säravat Mandalay linna ja valgusest palistatud teed sinna, kuulates õhtust linnamüra, hingates sisse vürtside ja viirukiga täidetud õhku, kuni loojuva päikese viimased punased kiired sinetavate mägede taha kaovad.

Päikeseloojangu-järgses hämaruses uuesti mäest alla ronides, viisakalt võttes vastu munkade komplimente tema longyi aadressil - birmalastele hirmsal kombel meeldib kui turistid longyit kannavad ning nad näitavad seda igal võimalikul viisil välja - on raulile ka selge, et tema reisiplaanides, mis nägid ette Hsipawsse minekut, tulevad teatud muutused. Jõudes tagasi hostelisse ja visates voodisse pikali, püüdes meeleheitlikult ja vahel harva ka edukalt sisikonda paigal hoida seal, kus see üldjuhul peaks olema, mõistab raul liigagi hästi, et järgmised paar päeva ta enam Mandalayst ega tõenäoliselt ka mama katuse alt liikuma ei pääse. Toidumürgitus, see Kagu-Aasias rändajate igavane sõber ja vaenlane on lõpuks ometi peale pikki nädalaid rauli leidnud ja hellalt oma embusesse võtnud ja raul langetab pea karma ees ja varustab end suure koguse hinnalise wc-paberiga teades, et selle asemel, et matkata järgmised päevad Hsipaw puutumatul mägismaal koos Yoavi ja samal ajal sinna jõudma pidanud juba Yangonist tuttava Agniezkaga, piirdub tema matkamine järgmistel päevadel tihedate voodi ja wc-vaheliste trippidega.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar