reede, 13. november 2015

Kalawist

Miljard tähte särab Kalawi kohal kui raul kell kolm öösel linnakese peatänaval oma hotelli otsib.

Viimane asi mida oodata Myanmaris on ööbuss, mis oma mugavuselt teeb iga kell Lux Expressile ära. Pole nagu riik, kus näha hiiglaslikku modernset bussi laiade mugavate istmetega, videoekraanidega, kus näidatakse  Stallone filme ja suurte soojade tekkide ja  toitlustusega, kuid just selline elamus saab raulile osaks, kui ta lehvitab sõpradele veel korra hüvastijätuks ja jookseb taksost läbi vihmavalingu bussile.

Buss ise sõidab kaugemale, aga rauli plaan on maha minna linnakeses nimega Kalaw ja sealt alustada kolmepäevast jalgsimatka Inle järve äärde. Buss lahkub Yangoni bussijaamast, mis on strateegiliselt paigutadud äärelinna tagumisse otsa, kell kuus õhtul ja peaks Kalawisse jõudma kell kolm öösel, aga raul pole optimistlik - Aasia teed on ju teada-tuntud jubedad ja liiklus kole ja hea kui hommikuks kohale jõuab. Vahepeal aga raul vedeleb ülimugaval istmel, närib reisisaatja toodud kooki, vaatab Rockyt ja ignoreerib kõrvalsõitvat tädi, kes teda silmanurgast piilub ja itsitab. Teed on sirged ja siledad ja liiklus olematu ja raul, peites ennast pähepuhuva konditsioneeri eest, mässib ennast pakutud suurde karvasesse tekki jääb tukkuma.

Suur on tema üllatus, kui ta kell kolm maast lahti lüüakse ja öeldakse, et oleme Kalawis. Väljas on kottpime, raul seob oma longyi, mida ta on Myanmaris kandma hakanud ja mis talle hirmsasti meeldib, korralikult sõlme ja kobib uskumatult bussist, mis on täis norskavaid inimesi, välja.

Kalaw külm õhk võtab hingetuks. Temperatuur on mõni kraad alla nulli ja Yangoni kuumusest tulles see ei ole okei. Raul mässib ennast dressipluusi, seob longyi tihedamalt ümber, viskab seljakoti selga ja seab sammud linnakese teise otsa oma hotelli otsima.

Kalaw on tibatilluke linnake. Üks peatänav ja turg. Mõned poed on avatud, omanikud poodide sügavuses tekkidesse mässitult põrandal magamas. Tänavavalgustust pole. Üksikud koerad hulguvad ringi ja hauguvad etteheitvalt rauli peale. Väike kitsas oja. Üksik tänavatoiduputka, kus grillilt lõõskab leeke ja raul kaalub tõsiselt peatumist ja käte soojendamist. Miljard tähte ja Linnutee, mis on nii selgelt selles valgusest reostumata linnakeses näha.

Raul leiab hotelli raudteejaama lähedalt ja ajab tukkuvad omanikud üles. Kuigi tal tegelikult pole ööbimist käesolevaks ööks kinni pandud, siis omanikud on mõistvad ja kell neli hommikul saab raul oma tuppa magama.

Lõunal, kui raul ennast lõpuks välja veeretab, on pisike väljasurnud Kalaw muutunud tavapärasemaks Aasia linnakeseks. Turg on avatud, tänavatoit lõhnab, teed on täis inimesi ja rollereid. Mungad jalutavad kõikjal oma punastes rüüdes, sõjaväelased luusivad ringi, tanakaga kaunistatud naised ja lapsed naeratavas raulile laialt ja päike särab üle roheliste mägede.

Raul läheb otsima esmajärjekorras giidi, kes teda järgmised kolm päeva rini veaks, ja leiab Nepaali restoranist Jenny ja Martini, kes on ennast just bookinud matkale läbi agentuuri, mis kannab kena nime Sam's Family. Raul läheb ja uurib kas oleks temalgi võimalik liituda ja tuleb välja et täpselt on tema jaoks ruumi ja järgmiseks hommikuks on grupp koos:

Jenny, punapäine tedretäpiline 33- aastane iirlane, pankur, kes tuli üheksaks kuuks töölt ära et Aasias ja Lõuna-Ameerikas tuuritada. Teevad nad seda koos Martiniga, 32- aastane kaevandusinsener, praegu samuti töötu, kes on just paar nädalat tagasi Jenny kätt palunud. Jenny ja Martin olid kaks kuud Indias ja reisivad edasi Laosesse, Vietnami, veedavad aastavahetuse Uus-Meremaal ja siis lähevad edasi Brasiiliasse. Martinil on jube paha - ta just on alustanud malaariatablettide võtmist ja tal on selle kõrvalnähud.

Matthew - 35- aastane inglane Norwichist, vabakutseline apteeker, endine ragbimängija ja tema kaaslane Cathryn Cambridgest - mõlemad plaanivad reisida kuni nad enam ei viitsi. Nad rentisid välja oma maja ja elavad rendirahast ja säästudest. Peale Myanmari lähevad Laosesse ja Filipiinidele ja siis vaatavad edasi.

Ben ja Chloe, mõlemad 32, Belgiast. Ben on kardioloog, veetis kolm nädalat Uus-Meremaal ja nüüd Myanmaris kus Chloe, anestesioloog, temaga liitus. Mõlemad lähevad koju peale Myanmari - kuid nad tulevad järgmisel aastal tagasi.

Kogu tuur kolmeks päevaks - toitlustus, giid, ööbimised -maksab 40 000 kyati, ehk 29 eurot inimese kohta.

Kuna on tugevalt soovituslik võtta kaasa vihmakeep, siis raul läheb ja otsib omale turult ühe, maksab selle eest karmid 3000 kyati ja lohutuseks laristamise pärast võtab tänavanurgalt 300 kyati, ehk 20 sendi eest kausitäie tundmatut toitu. Kokkadele teeb hirmsasti nalja, kui raul oma puu-birmakeeles püüab nuudleid küsida, aga lõpuks halastavad talle ja korraldavadki mingid nuudlid soustis, mis maitsevad jumalikult.

Päeva lõpuks pakib raul asjad ümber. Kolmeks päevaks on vaja sooje riideid, vett ja muid asju, aga tungivalt soovituslik on enne matka oma suur seljakott ette ära saata Inle järvele. Raul, kes on oma kenast 44- liitrisest seljakotist vaimustuses, otsustab teha teisiti - saata Inlesse ette oma üleõla-päevakott ebavajalikuga, aga riided ja muud sellised asjad võtta seljakotiga matkale kaasa. Koti kaal tuleb kusagil seitsme-kaheksa kilo kanti, mis on täitsa mõistlik matkamiseks, või nii vähemalt raul arvab.

Lõppude-lõpuks on raul suur mees ja kui raske see üks pisike Myanmari matk ikka saab olla, eks?





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar