Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuidas püütakse Lombokilt lahkuda

Järgmise päeva hommikul, pühapäeval, selgub, et lahkumist on lihtsam otsustada kui seda tegelikult teoks teha. Laias laastus on variante kaks – kas proovida varasemaks muuta olemasolevad Finnairi lennupiletid Singapurist Tallinna ja lennata Lombokilt Singapuri või siis osta täiesti uued piletid Lombokilt kusagile Euroopasse. Vaadates korraks lennupileteid saab selgeks, et teise variandi võib ära unustada, kuna lennupiletite hinnad küündivad tuhandetesse eurodesse. Järelikult jääb esimene variant ning raul helistab Finnairi kasutajatoe telefonile. Muidugi sedasama proovivad teha kõik teised inimesed kogu maailmas, kuna praeguseks on selge, et Aasia ja Euroopa vahelised lennud katkevad mõne päeva jooksul ja kõik püüavad evakueeruda. Finnairi kasutajatugi suleb kõik telefonikõned peale pooletunnist muusika kuulamist, nii et raul seab telefoni enda kõrvale diivanile ootemuusikat mängima hinnaga kaks eurot minut ja jälgib, mis maailmas toimub. Singapur teatab, et kõik, kes saabuvad riiki a…
Hiljutised postitused

Lombokist

Yogyakarta lennujaam on täis köhivaid inimesi. Võib-olla on alati lennujaamades inimesed nii palju köhinud ja raul pole seda lihtsalt tähele pannud, kuid tundub küll, nagu oleks igal teisel inimesel koroona ja igal kolmandal lisaks koroonale ka tiisikus. Köhijaid põrnitsetakse tähelepanelikult ja vaikselt nihkutakse neist eemale, kuid lennujaama väravate ala on nii kitsas ja köhijaid nii palju, et kuhugi väga minna pole. Lomboki lennuk on pooltühi ning ka Lomboki lennujaam on sisuliselt inimtühi. Takso- ja grabijuhid istuvad ja igavlevad lennujaama külje all oleva poe ees ja kui raul omale Grabi tellib, siis üks poiss ajab ennast püsti ja loivab rauli juurde. Tuleb välja, et autojuhid ei oota mitte autodes, vaid nad on autod parkinud väljaspoole lennujaama ala ning, olles kliendi üles korjanud, kõmbivad kõik koos auto poole. Kogu jalutuskäigu aja proovib poiss veenda, et nad ignoreeriks Grabi maksumust ning et nad ajaksid rahaasjad korda sularahas omavahel, kuna Grab võtab tema hinna…

Yogyakartast

Üldiselt paistab, et asjad on edukalt pekki minemas. Üleöö on kokku kukkunud aktsiaturud, riigid hakkavad sulgema piire. Koroona niidab igas ilma otsas ning seljakotireisijate foorumites hakkab pead tõstma paanika ning on alustatud arutelusid, kas minna tagasi koju või leida mõni vaikne koht Aasias, kus oodata pandeemia möödumist - eriti, kuna vähemalt praegusel hetkel tundub, et Kagu-Aasia on koroonast puutumata. Raulil ja M-l aga on veel ligi kaks nädalat reisiaega järgi ning kusagil hinges on lootus, et äkki asjad ei lähe veel nii hulluks, et peab reisi katkestama. Et aega efektiivselt aga kasutada, otsustab raul, et nad peavad lõpetama muretsemise ning hakkama taas turistideks. Paraku aga tundub, et ka see mõte on määratud läbikukkumisele, kuna M on hinge vaakumas. Medani KFC kombineerituna Berastagis kukkumisega on viinud asjad niikaugele, et M-l on vaja kas jala amputeerimist või, mis ilmselt oleks lihtsam ja valutum, kiiret eutanaasiat. Raul uurib välja, kus on lähedaimad välis…

Kuidas jõutakse Yogyakartasse

Järgmisel päeval hommikusöögilauas põrnitsevad raul ja M üksteisele otsa. Seekordne reis on olnud täis märkimisväärselt mitmeid terviseprobleeme, ning nendel ei pasta lõppu tulevat. Olemine on hõre ja uimane, kuid keegi pole öelnud, et reisimine peab olema lihtne ja tervisele kasulik ja, noh, vaadates, kuidas koroona maailmas lõikab, siis kerge kõhuhäda on selle kõrval suures plaanis siiski köömes. Hommikusöök on lennujaama hotellis väljanägemiselt märkimisväärselt hea, kuid iga asi meenutab maitselt natuke seda KFC burgerit ja jääb lõpptulemusena suuremas ulatuses sinnasamasse ja raul ning M hiivavad oma seljakotid selga ja lähevad lennuki poole.Vahetult enne turvakontrolli suunatakse enamik turiste pagasit kaaluma ning siis sujuvalt ülekaalu eest juurde maksma. Raul manab ette näo, nagu ta kavatseks pagasikaaluja jalgade ette kohe oksendama hakata, kaaluja vaatab talle korra otsa ning tema ja M viibatakse ilma kaalumata läbi. Sama trikki proovib raul turvakontrollis ka, kuid turvame…

Toba järvelt lahkumisest

Raul istub varahommikul vannitoas ja vaatab mõtlikult kraanikaussi. Kraanikausis on hiiglaslik mustav säbelev pundar, mida seal varem polnud. 
Raul võtab hambaharja ja suskab seda pundart, mis laguneb laiali mööda kraanikaussi. Vaaraosipelgad. Umbes sada miljardit vaaraosipelgat või nii. Paistab, et mingi asi M kosmeetikakotis on tõmmanud ligi kõik ümberkaudsed sipelgad koos laste, vanavanemate ja sõpradega, et nosida otse läänest pärit imelist keemiat.
Ta keerab kraanivee lahti ja laseb kogu sipleva puntra allavett. 
Mõni tund hiljem peidavad raul ja M ennast sipelgate eest kodulähedases kohvikus, joovad banaanimahla ja mõtlevad, et mida edasi teha. Plaan oli veeta Sumatral kolm nädalat, kuid sinna plaani on hakanud tekkima mõningad märkimisväärsed mõrad sest, noh, paistab, et Murphy on võtnud rauli seekordse reisi ekstratähelepanu alla.



Esialgne reisikava nägi ette, et Toba järve ääres liigutakse edasi Lääne-Sumatrale Bukittingisse ja Padangi, kus jätkatakse rahumeelset metsades ja…

Toba järvest

Kõik Sumatral on suur – või siis vähemalt suurem kui pealtnäha paistab. Vaatad kaardil, et tegemist on mingi väikese lombiga, aga selle kohta lugedes saad aru, et Toba järv on suurem kui Hiiumaa. Samosiri saar selle keskel paitab kaardil samuti pisike, kuid tegelikult on ta kolm korda suurem kui Muhumaa ning peaaegu sama suur kui kogu Singapur. See suurus tuleb mõnede heade ja mõnede veidike negatiivsemate külgedega. Heast küljest tähendab see, et saarel on tublisti avastamist – seal on nii metsi, mägesid, jõgesid ja koskesid, kohalikke hõime kui ka kõike muud. Raul uuriks seda kõike hea meelega, aga on kaks probleemi – nimelt on ta traditsiooniliselt ühe päeva kergekujulise toidumürgitusega lääbakil ja teiseks puudub saarel sisuliselt ühistransport.
Õnneks on raul valmistunud mõlemaks. Toidumürgituse jaoks on vastavad ravimid ning ühistranspordi puudumise plaanib ta asendada rolleri rendiga.
Kõigepealt – raul pole kunagi varem rentinud Aasias ühtegi kaherattalist sõiduvahendit peale…

Kuidas jõutakse Toba järvele

Kui järgmisel hommikul asju pakitakse, jõuab raulile kohale üks pisike asjaolu – et tegelikult nad Berastagis reaalselt väga oma külalistemajast väljaspoole liikunud ei olegi. 
Peamiseks põhjuseks on kohalik liiklus – Nachelle külalistemaja kõrvalt jookseb peatumatu vooluna läbi meeletu kogus turtsuvaid masinaid, mille lärm on kõrvulukustav ning ka paar korda, kus on autoga linnast läbi sõidetud, pole see just kõige meeldivamat muljet jätnud. Kõnniteid muidugi ei ole, ning kusagile jalgsi liikumine tähendab ukerdamist autode, rollerite ja muude kahtlaste sõidukite vahel ja oodatava eluea vähenemist umbes kolmekümne aasta võrra. Linnasüdamesse saamiseks oleks vajalik hüpata kohalikku bussi ja lasta ennast natuke sõidutada, kuid kohalikud bussid näevad välja, nagu oleksid need juba mitu kilomeetrit tagasi laiali lagunenud ning sõidaksid edasi ainult füüsikaseaduste ignoreerimise tõttu, mistõttu raulil puudub nende vastu suurem usaldus.


Niisiis otsustatakse hommikul, et aitab küll Beras…