esmaspäev, 20. veebruar 2017

Ootamisest

Raul kõmbib läbi lörtsi hommikul kontori poole.

Tee on märg ja libe, taevast sajab mingit kahtlast ollust. Nina on kinni - nohu ja ilmselt algav kopsupõletik. Väsimus algavast nädalast on kontides ja mõtteis juba esmaspäeva hommikul. Täpselt kaks kuud on reisi alguseni ja kuigi raul proovib meeleheitlikult unistada malaariasääskedest, ekvaatorist, Komodo draakonitest, Florese bussisõitudest ning musta liivaga randadest, ei aita see eriti, liiga pikk aeg. Mööduv auto sõidab läbi poriloigu ja pritsib rauli märjaks ja ta jääb seisma ja vannub valju häälega nii et maa must.

Sel hetkel maandub niiske lumehelves rauli ninaotsale. Raul kõõritab  seda vaadata ja lumehelves kõõritab talle  ääretult ülbelt vastu. Seejärel see sulab ära ja voolab mööda põske alla rauli habemesse kuhu jääb kõditama ja kõkutama, võttes kaasa rauli frustratsiooni ja väsimuse ja masenduse ja halva tuju.

Ja kaks kuud Indoneesiani ei tundugi enam nii pikk aeg.

teisipäev, 10. jaanuar 2017

Hallide asjade värviliseks muutmisest

Iga päev sa tegeled oluliste asjadega. Eluküsimustega. Tööküsimustega. Inimestevaheliste probleemidega. Auto puhastamisega linnuguaanost, mida ohtralt külvavad sinna hirmsa ravimatu kõhulahtisuse käes kannatavad varesed, kelle lemmiktegevus  on sättida ennast kraaksuma just rauli auto kohal kaarduva puu otsa ning lasta pärasool vabaks. Jalanõude kuivatamisega peale seda, kui sa oled rõõmsalt keksinud sügavas poriloigus, hetkeks kujutades ennast taas ette pisikese poisina poriloigus mängimas, kuigi sa tõenäoliselt näed pigem välja nagu mudaaugus püherdav kolmekümne viie aastane karvane jõehobu. Mõned nendest asjadest on mõned kerged, mõned rasked, mõned hallid ja mõned värvilised.

Mõnes päevas on hallust rohkem kui värvi. Õnneks neid on vähe ja neid saab muuta värvilisemaks, tõstes vaid suunurgad ülespoole.

Ja siis on päevad, mis on hallid, kuid suunurki on natuke raske tõsta, isegi kui proovid entusiastlikult.

Need on päevad, kui sa ostad lennupileti järgmiseks reisiks. Aprilli lõpuks. Mitte pikaks - mõneks nädalaks. Indoneesiasse.

Ja sa tunned, et värviliseks muutub mitte üksnes päev ja nädal vaid järgmised mitu kuud.

teisipäev, 13. detsember 2016

Reisi lõpust

Käes on reisi viimased päevad. 

Raul ja M veedavad need Bangkokis hulkudes, süües toiduturgudel, jalutades väikestel tänavatel, kolades mööda kaubanduskeskusi ja, rauli puhul, püüdes suurlinnast suures koguses Pokemone sest noh, mida muud ikka teha kui istuda vahepeal ninapidi mobiilis.

Raul vaatab hommikul välja minnes peeglisse – päikesepõlenud nina,  iga ilmakaare poole turritav sakris habe, mis pole kuu aega kääre näinud, naer silmades. Tema riietus on segu ja mälestus kohtadest, kus ta on käinud – särk ostetud kunagi Filipiinidelt, püksid Taist, õlakott Myanmarist, sinimustvalgetes toonides käevõru Laosest.  Kõik kohad, mida ta on kunagi külastanud ja jätnud sinna osakese oma südamest ja hingest, kuid mida ta kannab endaga alati – silmades, mälestustes, riietuses.
Igas liigutuses ja sammus on reisi lõpu aurat. See on tunne, kus iga samm on tinane ning iga naer kergelt varjutatud nukrusest. Kuu aega on olnud nii lühike, kuigi sinna mahtus nii palju. Liiga palju on veel lugemata ja kuulmata ja kirjutamata lugusid – sest lõpuks on lood need, mida raul Aasiast otsib, lugusid, mida näha ja kuulata ja tulevikus teistelegi rääkida. 

Lugude leidmine ongi vahest suurim väljakutse reisimise juures. Nii palju inimesi tormleb mööda maailma iga päev ringi, telefon ees, tehes pilte ja filmides, kuid mitte nähes. Lihtne on teha pilti, lihtne on teha videot, lihtne on uuendada sotsiaalmeedia staatust, kuid see on vaid üks osa, nii väike osa reisimisest. Lihtne on mitte märgata, mitte kuulda, mitte mõelda.  Lihtne on komistada Bangkokis tänavaauku, mille põhjas on veel kanasuled, mille omanik ilmselt ammu juba potis, vanduda Aasia katkiseid tänavaid, vahest tehes selle kohta kurja postituse, ja kulgeda edasi, tänavaserval kükitavale ja selga sügavale vanale mehele tähelepanu pööramata.

Raulile meeldiks mõelda, et selle tänava on purustanud langev ingel, kes nüüd kükitab sealsamas, kitkudes seljast viimaseid turritavaid tiivasulgi.

Ja nii hulgubki raul need viimased päevad mööda Aasia suurlinna, vahepeal üksi, vahepeal koos M-ga. Ta leiab poest Beer Laod ning hõikab mingalabar birmalasele, kes tema aasta tagasi Mandalayst ostetud õlakotti ja sinna tikitud sõna ’Myanmar’ nähes teda naeratades tervitab. Ta kõnnib läbi kullatud kaubanduskeskuste ja pimedate kõrvaltänavate. Ta joob mõnesendist kookospähklimahla õhtusel toiduturul ning kümneeurost kokteili vabas õhus üle öise Bangkoki kõrguva hoone katusel, nõjatudes vastu klaasreelingut ning nautides linna sära. Ta tunneb ennast üheaegu vaese ja rikka, rõõmsa ja kurvana – vaene, kuna tal pole aega nii palju kui sooviks, kuid rikas, olles kokku kogunud kõik need elamused; rõõmus, et ta on saanud reisida ja kogeda ja elada ning kurb, kuna ta teab, et läheb taas aega, enne kui ta kõnnib uuesti mööda neid tänavaid. 

Kusagil seal eemal liiguvad bussid ja rongid ja kõik muud imelikud ning lootusetult logud transpordivahendid, viies turiste vastu uutele sihtpunktidele.  Iga päev maanduvad uued noored ja mitte nii noored Kaug-Aasia lennujaamades, viskavad selga seljakotid ning suunduvad avastama seda suurepärast maanurka. Nad imetlevad Luang Prabangi võlu ja Konglori koopa majesteetlikkust, avastavad salapäraseid Angkori templeid ja kiiguvad Koh Tonsayl. Nad imetlevad iidseid Ifugao riisiterrasse Batadis, Filipiinidel ja kauplevad ujuval turul Vietnamis Mekongi deltas. Nad ujuvad koskedes ja sinises mererannas ning trekivad läbi sügavate džunglite ning naudivad suurlinnade sära ja sealset elujõudu nii, nagu raul seda on aastaid teinud. Nad käivad radu, mis on raulile tuttavad ja veel nii palju rohkem radu, mis veel ootavad tema poolt avastamist.

Ja kuigi raul seab taas kord sammud minema, teab ta, et ta tuleb siia ikka ja jälle tagasi. 

Ta usub, et siin on veel palju avastamata langenud ingleid, kes kusagil ootavad, et keegi nende lugu kuuleks.

Kambodžas teel olemisest (2)

Tõusev päike pole Angkori templite vahel hõljuvat udu veel kuivatanud kui raul ja M seavad sammud Bangkokki, vastu viimasele sihtkohale ja reisi lõpule. 

Plaan on sõita bussiga Kambodža piirilinna Poipetti, minna üle piir, võtta Tai piirilt tuktuk rongijaama ning sõita Bangkokki rongiga, kuna tõtt-öelda nii raul kui M seekord lõpetaksid bussidega pikema avantüüritsemise ära. Küllalt juba nendes loksutud ning vahelduseks oleks hea proovida ka  transpordivahendit, mis ei raputagi sisikonda kõrvade kaudu välja.

Hostelist korjab nad harjumuspärase minibussi asemel üles tavaline valge Mazda. Seljakotid lähevad pagasisse ja raul, M ning kolmas turist kobivad tagaistmele ja auto võtab paigalt. Natukese aja pärast on uus peatus, paistab et tuleb veel kaks inimest peale. Raul küll mõtleb, et kuidas saab viiekohalisse autosse mahutada kuus inimest, aga tuleb välja, et kaks poissi mahutavad ennast kahekesi esiistmele ja elu läheb edasi. Mazda viib kõik turistid mõnisada meetrit eemale pimedasse kõrvaltänavasse, kuhu on paigutatud suur buss, kus vähemalt ruumipuudust pole. Bussile pannakse hääled sisse kell 08.04, ainult neljaminutilise hilinemisega, ning raul on meeldivalt üllatunud.

Kell 08.07 jääb buss seisma, kuna juhil on vaja rääkida oma kolme telefoniga. Ta räägib kiirustamata ja rahuliku tooniga, vahepeal teiste telefonidega sõnumeid kribades. Temperatuur bussis tõuseb, konditsioneeri pole, rauli selja taga vene paari väike laps oksendab kilekotti. Juhti see väga ei morjenda, aga lõpuks tulevad kusagilt veel kaks turisti, astuvad bussi ja sõit läheb edasi. Muidugi ei saa sellisel väikesel asjal nagu turiste täis bussi juhtimine kitsastel tänavatel olla takistuseks telefoniga rääkimisel ja juht vestleb kõigi kolme telefoniga edasi, samas kui buss sööstab mööda auklikke Siem Reapi tänavaid nagu hullunud pühvel. Vahepeal juht paneb käe silmade ette, tundub, et ta ise ka ei taha täpselt näha,  kuhu ta sõidab. Liiga hirmus.

Piirini jääb veel paar kilomeetrit, kui bussijuhil läheb kõht tühjaks ja ta keerab sisse mingisse gigantlikku betoonmüraka hoovi, kus on paar söögikohta. Bussis olnud väikesed lapsed on senikaua kõik oma sisikonna välja oksendanud ja bussis lõhnab kirbelt ja kõikidel on hea meel välja saada. Raulil mitte – rong läheb Tai piirilt mõni minut enne 14.00, praeguseks aga on juba üheteistkümne paiku ja piiril läheb legendaarselt kaua. Samas ei häiri see põrmugi juhti, kes kiirustamata sööb riisi sealihaga, kallates selle kõrvale alla mehises koguses Angkor Beer Strongi, alkoholisisaldus 8%. Turistid kõmbivad tusaselt ringi ja ei kipu süüa tellima lootuses, et kohe minnakse edasi, aga siis juht sirutab ennast mugavalt pingil välja ja hakkab telefoni näppima ja näljased turistid loobuvad ning asuvad süüa tellima.

Buss stardib uuesti tund aega hiljem, kui juht lõpuks ennast püsti ajab, käib köögis ja sealt tagasi tulles topib turistide tellimuste pealt vahelt saadud raha avalikult püksitaskusse. Piirini venitatakse nagu härja ila, tehes mõistetamatuid peatusi kohalikus lasteaias, bensiinijaamas ja lihtsalt põlluserval, et juht saaks välja tulla ja ringutada - ilmselt söömine oli kurnav ja hea meelega tegelikult läheks magama.

Kambodža-poolses piiripunktis ootab juba mustmiljon inimest, et saada passi väljumistemplit. Raul ja M sätivad ennast poisi selja taha, kes tõmbab tähelepanu oma kaunilt erksaks värvitud varbaküüntega, kus suure varba küünel ilutseb suur kena kollane naerunägu. Kui poiss jõuab piirivalvuriteni, siis need vaatavad pikalt tema passi ja lõpuks tuleb  tagatoast paar meest, kes võtavad poisil kaenla alt kinni ja talutavad ära.

Kambodža poolt välja saanud ootab poolteist tundi järjekord ka Tai poolel ning kui üle piiri saadakse, on minutite mäng, kas jõutakse veel rongile. Samas ei õnnestu ka kusagilt sularahaautomaadist bahte saada ning kui lõpuks leitakse töötav aparaat, siis see sülitab välja ainult suuri numbreid, millega tuktukijuhtidele maksta ei saa – maagiliselt pole neil kunagi vahetusraha.

Niisiis lehvitades mõttes nukralt rongile hüvastijätuks rakendatakse plaan B – kasiinobuss. Nimetus tuleb sellest, et Tai ja Kambodža piiripunktide vahele eikellegimaale on ehitatud hulk kasiinosid ning suured konditsioneeritud bussid veavad iga päev rahaga inimesi Bangkokist kasiinodesse ja õhtul rahatud inimesed tagasi. Vajalik buss leitakse turu kõrval seismas – kahekordne uus buss, peale värvitud suured oranžid leegid ja ratta kohale sinised silmad, aga muidu on tegemist üsnagi mõistliku bussiga, mis erinevalt paljudest muudest seni kohatud aparaatidest püsib kenasti koos ja isegi konditsioneer töötab kogu reisi.

Raul nõjatub mugavalt laiale pehmele istmele, vaatab Tai möödalibisevat maastikku ja tunneb rõõmu teelolemisest. On vähe asju, mis talle meeldivad rohkem kui olla teel – need hetked, kus midagi on jäänud selja taha ja midagi eesolevat pole veel saabunud, aga sa oled sinnapoole liikumas, kõrvus lemmikmuusika, päikeseloojang ja õhtune tuledemäng akna taga, hea raamat käes ja paljad varbad mässitud sooja pusa sisse. 

See on ilus ja romantiline aeg, mis kestab täpselt senikaua, kuni buss jääb kolm tundi hiljem seisma keset suurt maanteed kusagil Bangkoki äärelinnas ja raul ning M tõstetakse ilma igasuguse tseremooniata bussist maha.

Raul sügab natuke kukalt. Igal pool ümberringi on maanteed, kaart ei näita ühtegi metroopeatust lähedal. Tasulise tee putkad on igal pool, inimesed seal vehkimas raulile et ära tule, saad surma ja raul tunneb teatud sugulust kolmejalgse siiliga kuuerealisel kiirteel.

 Eluga riskides suudavad raul ja M kuidagi ennast suurelt maanteelt maha manööverdada ja sättida ennast  surmapõlgavalt väiksema kõrvaltee peale, kus siis meelt heites lehvitada mööduvatele taksodele ja loota, et äkki mõni tüüp selle asemel, et jobu lääne turist alla ajada, pigem otsustab küüti pakkuda.

Veerand tundi hiljem selline taksojuht leitaksegi ning raul ja M kruiisivad läbi öise Bangkoki tuledesära oma peatuspaika. Seal juba kõik magavad, kuid järjepidav ukse taga kellahelistamine aitab ja välja ujub hiina tüdruk, kes rauli ja M sisse laseb. Samas aga ei saa veel check-ini teha, kuna maja ainuke inglise keelt kõneleja on parajasti duši all. Poole tunni pärast ujub ka see õnneks välja, ning raul ja M saavad oma viimase ööbimiskoha võtmed kätte.

Kogu reis Siem Reapist Bangkokki kestis 13 tundi ja sellega ongi läbi reisi Kambodža osa.

Angkori templitest

Hosteli eesruum on täis inimesi, kes tukuvad põrandal või istuvad kustunud nägudega. Paljud on läinud päikesetõusu vaatama, kuid paistab, et osad on vedanud ennast voodist välja, tulnud alla hosteli lobbysse, mõelnud, et perse see päikesetõus ning keeranud ennast kusagile põrandamattidele pikali. Paar tüüpi on isegi võtnud vaevaks kusagilt omale tekid organiseerida.

Raul ja M mõtlevad, et kui juba on ärgatud, siis sama hästi võib alustada Angkori templite uurimisega. Tänavalt leitakse tuktukijuhiks Margo, 40 dollari eest per nägu ostetakse kolmepäevapiletid ning kogu selle ja järgmise päeva tuuritavad raul ja M mööda templeid.

Angkori templid pole midagi, mida saab kirjeldada. Angkori templid on elust suuremad. Sa pead seal kõndima, ronima, jalutama, istuma, hingama aastasadade tagust õhku. Angkor on müstiline, müütiline, kummaline, salajane. Sa võid kõlgutada üleval iidsete templite müüridel jalgu ja vaadata päikesetõusu. Sa võid istuda metsas sammaldunud kivil, mis võis olla aastasadu tagasi ammu kadunud hoone nurgakivi. Sa võid kõndida varisenud käikudes ja turnida sajandite vanustel puujuurtel.

Angkor on koht, kus sa kõnnid poollagunenud müürikarniisil, vaadates üle rohelise lagendiku sinna, kus sadu aastaid tagasi olid linnad, põllud, külad, templid – elav ja pulbitsev linn miljoni elanikuga ajal, kui tänapäevased Euroopa metropolid olid napid külad. Kõik see on nüüd kadunud, džungli alla mattunud, hävitatud, kõdunenud – kuid seal jalutades sa näed seda, kustunud aegade kirjeldamatut hiilgust.

Enne Angkorisse minekut raul teab, et tegemist on kohaga, kus on turiste sadade tuhandete kaupa. Peale kahte päeva ringihulkumist ta teab, et teistest turistidest ei saa lasta ennast segada. Nad on seal, kusagil, kooserdavad ringi, hulguvad samuti varemetes, mõnikord on neid sadu, tuhandeid, kümneid tuhandeid, kõik higistamas kuuma päikese all ning klõpsimas lõputuid pilte, mida nad kunagi ei vaata. Kui sa oled seal, siis ära vaata turiste, ära kuula lõputut hiinakeelset vadinat. Leia omale sügavas rohelises metsas soe samblassekasvanud kivi või poollagunenud müüripealne, kus istuda  ja kuula. Kuula mineviku hääli, sest Angkoris need sosistavad, laulavad, naeravad ja räägivad nii, nagu ei kusagil mujal Aasias. Need hääled räägivad sulle kadunud aegadest ja suurest riigist, mida enam ei ole.

Angkor on imeliseim koht, kus reisida minevikku, vaadata seda nii nagu ta oli. Päevast ei piisa, kahest ka mitte – kuid kui sul pole ka aega, siis ära kiirusta. Istu ja vaata ja kuula. Võib-olla sa soovisid näha päikesetõusu, kuid hommik oli pilves või sa ei näinud seda hordide turistide tagant – mis siis. Sule silmad ja sa näed, kuidas roosakas koiduvalgus hakkab aeglaselt värvima templi kõrguvaid torne ning kuivatab ära hommikuse udu, kuni tiigi punaka helgiga veelt hakkavad peegelduma templimüürid ning kaarduvad palmid. Ära torma, kujuta. Ära pildista, mõtle. Ära räägi, kuula.

See on koht, kus kuulata Kambodža lugu.

Need kaks päeva raul ja M kolavad ringi kõikjal, kus nende limiteeritud aeg võimaldab. Nähtud saab nii suuremaid kui väiksemaid templeid, nii neid, mis on lootusetult puude alla mattunud kui hiiglaslikke aastatuhande vanuseid massiivseid ehitisi, mis endiselt kõrguvad üle lagendike. Raul kõlgutab jalgu iidsetel paadisildadel ja leotab päevasest kõndimisest väsinud jalgu basseinis, kus kunagi suplesid kuningad. Ta ronib hiiglaslike templite otsa ja balansseerib poollagunenud müüridel. Ta istub templikarniisil, vaadates, kuidas päike aeglaselt rohelise metsa taha loojub. Ta loeb templite ajaloost, jalutades kunagiste munkade lagunenud eluasemetes. Ta ronib hiiglaslike puude juurde vahel, mis on sajandite jooksul hellalt keeranud majade ning müüride ümber ja on õnnelik nagu hernes kaunas.

Need kaks päeva mööduvad kaugelt liiga kiiresti ja templite vahel veedetud aeg saab läbi kaua aega varem, kui soov neid avastada. 

neljapäev, 8. detsember 2016

Kambodžas teel olemisest

Kunagi sõjaväes õpetati raulile, et valu on nõrkus, mis kehast lahkub. Kui see on tõsi, siis raulil imbub nõrkust kuhjade kaupa igast lihasest ja päikesepõletatud naharakust. Samas, keegi pole öelnud, et puhkamine peab lihtne olema.

Buss Phnom Penhi läheb pärastlõunal, Phnom Penhist Giant Ibise ööbuss Siem Reapi õhtul pool üksteist. See tähendab, et päev on kenasti sisustatud erinevate transpordivahenditega ja põnevate sündmustega, mis sellega kaasneb, nii et enne on vaja korralikult kõht täis süüa – ja raul ja M seavad taas sammud krabiturule.

Mere-äärne turg on täies hoos – suuri kaste krabidega hiivatakse merest kaldale, kus siis ostjad neid näpivad ja hinna üle tingivad. Krabid näivad olevat natuke väiksevõitu ning nii loobuvad raul ja M esialgsest plaanist krabisid lõunaks süüa ja selle asemel otsustavad olla hoopis tervislikud ning jääda puuviljade juurde. Raul saadab M banaane ostma ja paneb südamele, et M kindlasti ka tingiks. M on küll natuke mures, et kas peab ikka tingima, aga raul on raudkindel et jah, ikka peab alati Aasias turul tingima, kuna alati saab hinnas kõvasti alla ja M, kes tingimisest pole vaimustuses, läheb morni näoga banaane otsima.

Raul samaaegselt otsustab, et näitab M-le, kuidas seda tehakse. Ta on alati tahtnud proovida jackfruiti ning ta leiab kena müüja, kelle ees on taldrikutäied puhastatud meeldivalt lõhnavat kollast puuvilja. Ühele taldrikule osutades küsib raul, et palju see maksab, müüja, vanem kohalik naine, ütleb, et poolteist dollarit. Raul paneb siis oma eesmärgiks saada see kätte dollariga ning asub hoogsalt tingima.

Peale pikki ja edukaid läbirääkimisi maksab raul taldrikutäie jackfruiti eest poolteist dollarit ja otsustab, et ta seda M-le igaks juhuks ei maini, ning banaanide ja jackfruitiga varustatuna kõnnitakse tagasi oma bungalosse. M-l ka ei õnnestunud banaanide üle tingida, ehk kaks-null turumüüjatele.

Vaevalt on Michaeliga hüvasti jäetud, kui ette sõidab plekist konservikarp, mida siin maanurgas tuntakse mikrobussina selle erisusega, et konservikarbi mahutavusel on piir, aga mikrobussil seda ei ole. Buss on juba tuugalt turiste täis ning seejärel tehakse peatus, et võtta peale veel kaks kohalikku. Rauli ees istuv prantslane, kellel on ilmselged seedehäired,  paneb kõvasti karjuma, kuid see ei aita – mahutatakse peale kohalikud ja nende pagas, püütakse ees istuvale turistile veel sülle sokutada kast mingit kahtlast kaupa, aga kui see ei õnnestu, tõstetakse kast käigukangi peale ja käib küll.

M kõrval istub Makedoonia särgiga poiss, kellel tekivad umbses bussis hingamisraskused. M laenab talle sõbralikult ühe reisitableti, poiss võtab selle hinge alla, paneb silmad kinni ja kustub ära kiiremini kui valgus tunneli lõpus. Tee Phnom Penhi on vahepeal kena asfalttee, vahepeal kontepurustav savitee. Konditsioneer ei tööta korralikult ja vahepeal avatakse aknad, lastes sisse terakene õhku ja kuhjade kaupa maanteetolmu. Buss teeb äkkpidurduse, kokkupõrkest rekkaga jääb puudu millimeeter.

Phnom Penhi jõutakse päikeseloojanguks ning sealses liikluses  langeb bussi kiirus sisuliselt olematuks. Konditsioneer on lõplikult loobunud töötamast ning seisvas bussis õhk ei liigu. Igas poorist väljapressiv higi voolab mööda selga ja silmi alla.

Makedoonia särgiga tüüp ärkab, avastab et ta pole endiselt kohal ja plahvatab nagu suure kõhuga tuumapomm. Ta sõimab kõike ja kõiki valjult ja valimatult ja ütleb, et see on kõige hullem buss, kus ta kunagi on olnud. M uurib viisakalt ja küsib, et ega poiss pole Laoses olnud – tuleb välja et on küll, aga ta lendas Luang Prabangist Paksesse lennukiga, et vältida busse ja raul ja M  vaatavad üksteisele otsa ja irvitavad vaikselt. Rauli ja M vastas istuv Kanada poiss küsib, et kuhu raul ja M teel on, tuleb välja, et neil on enam-vähem sarnane teekond –  ka Kanada poiss on broneerinud omale ööbussi Siem Reapi, aga ta on ka praeguseks otsustanud, et üheks päevaks on talle bussidest piisavalt, tema enam selliste avantüüridega ei tegele ja tema jääb ööseks  Phnom Penhi ja kurat selle ööbussiga.

Lõpuks, peale valu ja vaeva jõutakse Phnom Penhi ööturu juurde, kus raul ja M maha kobivad. Seljakotid jäetakse Giant Ibise firma kontorisse ning makstakse tuktukijuhile 4 dollarit, et ta viiks rauli ja M konditsioneeritud õhuga kaubanduskeskusesse, kus saab rahulikult istudes veeta neli tundi, mis jäävad bussini. Teel sinna sõidab tukile küljelt sisse valge Mazda, lõhkudes tuki rehvikaitse ja oma ukse. Mazda kinni ei pea. Tuktukijuht viskab pilgu üle õla, raul noogutab et nad on veel elus, juht vannub natuke ja sõidab edasi.

Mõni tund hiljem tagasi olles ja pool üksteist õhtul Giant Ibise ööbussi ronides on raul meeldivalt üllatunud. Suur buss, sinised lavatsid, kuhu raul sentimeetripealt ära mahub. Bussijuhi poolt ulatatakse sõbralikult pudel vett, lamatsil on kena karvane tekk ja pehme väike padi. Raul ja M on paigutatud täpselt WC ukse juurde, mis krägiseb hirmuäratavalt, mis pole küll ideaalne, kuid raul kujutab ette, et pole hullu, kes ikka bussi WCd väga kasutada tahab öösel. WC tundub olevat ka kole pisike, kui väike Aasia tüdruk ennast sinna sisse napilt pressib ja pärast enam välja ei saa, kuid raul usub, et sellest ka ei teki probleeme – pott paistab olemas olevat ja ega siin mingit erilist teadust ei ole. 

Raul on ka põhjalikult ette valmistunud – kotipõhjast on välja sikutatud pikad püksid ja pusa, varutud on puuvilju söögiks ja vett, järgi on veel Kepi turult hangitud banaane ja jackfruiti et öösel nälg ega janu ja külm ei piinaks, kuid paistab, et need ettevaatusabinõud olid täitsa ilmaasjata.

Ja niisiis raul sirutab ennast mugavalt lavatsil välja ning kuulab kõrvaklappidest muusikat, samas kui buss sõidab Siem Reapi suunas vastu Angkor Wati templitele. Phnom Penhi tuled libisevad temast mööda ja ta mõtleb, et ööbussid on tegelikult täitsa toredad.

Kell tiksub. Tunnid tiksuvad. Raul põrnitseb endiselt lage ja püüab magada, aga ei saa. Kogu buss on täis inimesi, kelle põied on suured  nagu nööpnõelapead ja nad kõik traavivad rauli lamatsist mööda lärmakalt nagu kari hullunud hobuseid. WC uks krägiseb ja ragiseb läbilõikavalt nagu surm kiristaks pimeduses hambaid ja ihuks kriidiga vikatit teravaks. WCs pole valgustust, nii et sorin, mis iga kord WCst kostab, on erineva tonaalsusega, otsekui lastaks vahepeal potti ja vahepeal vastu seina ja vahepeal lakke. Buss, mis oli sõitu alustades meeldivalt soe, on konditsioneeritud temperatuurile, mis külmetaks lumeinimesel perse küljest ning konditsioneer puhub jätkusuutlikult arktilistelt lagendikelt pärit tuult otse raulile silmaauku nii et ripsmed härmas. Bussi poolt antud tekk, mis kunagi oli armas ja karvane, on nüüd sama paks ja soojendab sama palju kui nülitud kalanahk. Rauli selja taga teisel lavatsil magav kodanik laseb valjult kõhutuult mis lõhnab nagu mädanenud durian. Just siis, kui raul tunneb, et ta hakkab magama jääma, on vaja M-l wcsse minna ja raul peab eest kobima. Natukese aja pärast tuleb M wcst tagasi, ütleb et midagi tilkus talle pähe ja raul mõtleb, et ta pigem laseb püksi kui läheb WCsse.

Mingi hetk raul jääb mingisse imelikku poolunne ning samal hetkel aetakse ta maast lahti öeldes, et on aeg välja kobida kuna ollakse Siem Reapis. Raul on poolunest lootusetult segamini, ta tuigub kuidagi bussist välja kottpimedasse öösse. Kell pole veel viis hommikul ja läheduses on ainult karjuvad tuktukijuhid ning poolsurnud turistid, kes ükshaaval bussiuksest välja pudenevad. Bussijuht viib rauli ja M peaaegu kättpidi ühe tuktukijuhist libeda kodaniku juurde, kes neile aega viitmata topelthinnaga haledalt mütsi pähe pähe tõmbab. Hostelisse jõudes tuktukijuht proovib ettevaatlikult seada sõnu, et raul ikka pärast temaga ka Angkor Wati läheks vaatama, aga see on haukumine vale puu all, kuna raul on  hetkel vaimselt sama võimekas kui banaanileht. Ta vaatab tukijuhile püüdlikult otsa kui see midagi vatrab, aga aru ei saa – pilt on ja heli ka, aga subtiitrid nagu kuluks ka ära - ja lõpuks raul mühatab midagi ebamäärast ja ebaviisakat ja kõnnib minema, mõeldes, et tal oleks vist vaja peale puhkust puhkusele minna.

kolmapäev, 7. detsember 2016

Sellest, kuidas raul Jänesesaarel särki otsis

Kollane liiv ja kaarduvad palmid helkiva läbipaistva merevee kohal. Võrkkiiged ja lamamistoolid nii lähedal merele, et võid nendel istudes varbad vette pista. Sinine taevas väheste valgete pilvetupsudega, mis kenasti varjavad liigkuuma päikese.

On varahommik Koh Tonsayl ja see on paradiisilik.

Koh Tonsayle tõi rauli ja M pisike paat, mis mahutas kokku kuus turisti, hinnaks 8 dollarit, milles sisaldub ka tuktuki poolt üles korjamine Michaeli bungalote juurest. Paat sõitis natuke alla poole tunni, mille käigus M oskas lootusetult merehaigeks jääda.

Päeva eesmärgiks on puhata – rauli valutavad endiselt kõik kondid ja lihased Bokori mäel tekkimisest ning ta ei plaani üldse midagi füüsilist teha. Samas aga läheb paat tagasi suurele maale alles õhtul kell neli ja no senikaua ometi ei saa ju niisama võrkkiiges istuda. Või noh, saab, aga võiks teha midagi muud ka äkki. Lisaks natuke liigutamist võiks aidata ka M-l kiiremini üle saada merehaiguse järelnähtudest.

Ja nii otsustavad raul ja M kõndida ümber saare.

Ümber saare läheb kena väike tee, kus vahepeal saab kõndida jalgupidi soojas merevees, palmid pea kohal kaardumas ja liiv meeldivalt jalgu jahutamas. Kohati on see jalgrada, kohati traktoritee ning kohati kuivanud mudamülgas. Vahepeal läheb tee kitsaks ja on kaetud väänkasvudega, mis rauli Kampoti trekkimisel hangitud napilt paranenud haavad jalgadel uuesti lahti sikutavad.Vahepeal läheb tee läbi väikesest külast, kus võrkkiiges kiigub kohalik vanamees. Vanamees näeb rauli ja naeratab talle, raul naeratab vastu.

Päike on soe, meri sinine ja raul otsustab oma šokeerivalt valget kontoritöötaja keha pisut päevitada ning võtab särgi seljast ja seob selle õlakoti külge. Tee läheb mööda väikesest külast, kus võrkkiiges mere ääres tukub kohalik Vanamees. Vanamees avab silma, näeb rauli, naeratab, raul naeratab talle vastu, Vanamees paneb silma kinni ja magab edasi. Kalamehed on paatides ranna juures, näpivad võrke ja saadavad turiste pikkade pilkudega.

Peale pooltteist tundi meeldivat metsas ja rannas jalutamist ja suure koguse piltide tegemist jõutakse täpselt teisele poole saart ja avastatakse, et sealt enam edasi ei saa. Vastu tulevad rootsi turistid ütlevad et rada lõpeb ära ja ainuke variant on kas minna tagasi või siis maksta kohalikule külapoisile 7 dollarit et ta viiks paadiga tagasi rannale.

Raul ja M mõtlevad natuke. Kolm kilomeetrit on käidud, hommikupäike hakkab asenduma lõunase kuumusega, võrkkiiged rannal on kutsuvad. Lisaks on nad unustanud kaasa võtta vett ning väljavaade kõndida veel kolm kilomeetrit tagasi lõõskava päikese all ei ole väga kutsuv. Rannas oleks külmad kookospähklid ja kokteilid ja kõht hakkab ka natuke tühjaks minema ja seal peaks olema head mereannirestoranid.

Seitse dollarit on muidugi seitse dollarit.

Ja nii keeravad raul ja M otsa ringi ja kõnnivad järgmised poolteist tundi tuldud tagasi. Pilte teevad vähem. Meri tundub olevat natuke tulisem, teokarbid jala all ebameeldivalt krõmpsumas. Mudas sumpav sisalik, keda M lähedalt uurib, näeb välja nagu ta kohe hammustaks. Vanamees külas on võrkkiigest välja tulnud ja lehvitab raulile. Raul lehvitab vastu. Kalamehed panevad lähedal rannas võrke välja, viipavad turistidele.

Tagasi rannale jõudes on nii raul kui M kergelt väsinud kolmetunnisest läbi randade, metsa ja mudamülkaid trekkimisest. On aeg võtta külm kookospähkel ja süüa häid mereande.

Kookospähkel pole küll külm ja praetud nuudlid mereandidega maitsevad ilgelt, kuid üldiselt tundub elu olevat elatav. Tubli kolm tundi on aega enne, kui tuleb paat neile järgi, ning senikaua kavatseb raul kiikuda võrkkiiges ja lugeda raamatut ja ujuda ja saada pruuniks ja ilusaks. Kuus kilomeetrit kõndimist päevas on ka kindlasti piisav, et täita reisi jooksul varem lubatud kaalukaotuseesmärgid.

Raul leiab sobiva tema raskust kandva võrkkiige ja sirutab ennast välja kaardus palmi all ja võtab raamatu kätte. Seda tehes märkab ta, et ta kipub võtma kergelt punakaid toone külge ja mõtleb, et okei, paneks ikka särgi selga ja sirutab käe koti poole, et särk sealt lahti siduda.

Kott küll on, aga särgi asemel laiutab pettumust valmistavalt tühi särgikujuline koht. Särk on rauli kusagil džunglisügavustes hüljanud ja mõistnud ta hirmsasse päikesepõletusse.

Raul vaatab sinetavat merd ja võrkkiike. Mõistlik oleks minna ja otsida saarelt uus särk –äkki keegi kusagil keegi müüb, kuigi poode saarel pole. Või siis istuda rahulikult edasi, panna kõhu peale päikesekaitseks Michaeli juurest ettenägelikult virutatud punane rannalina, kuigi seda on pestud mingi hirmsa keemiaga ja see haiseb koledasti lillelõhnaliselt, ja oodata ilusat ilma nautides paati. See oleks ratsionaalne. See oleks mõistlik. See oleks loogiline
.
Samas peab tunnistama, et raulile meeldib see särk.

Ja nii ronib ta ohates võrkkiigest välja, viskab lillelõhnalise punase karvase rannalina keebina ümber õlgade ja sukeldub džunglisse nagu suur valge-punasekirju Batman. M otsustab ennast sellest avantüürist viisakalt taandada, ning nii on raul üksi teel, jahtimas metsasügavustest oma särki.

Päike lõõskab, käimas on kõige kuumem tund. Taevas pole pilveräbalatki. Iga samm rannal tundub imevat jala sisse nagu vesiliiva. Külast läbi kõndides Vanamees noogutab raulile, raul noogutab vastu. Kalameeste paadid on aetud rannale, kõik mehed istuvad puude vilus ja söövad lõunat. Raul kõnnib neist mööda – suur valge karvane särgitu mees, kõht punane, punane rannalina õlgadel ja fanaatiline pilk silmis, temast järgi jäämas vänge lillelõhn. 

Kaasavõetud vesi kaob nagu tilk vett kerisele. Samm ja samm läbi džungli. No kusagil see kuradi särk peab ju siin olema, või on mõni külamees selle üles korjanud. Raul põrnitseb iga vastutulevat külameest kahtlustavalt, kaalub peas võimalusi kuidas sellisel juhul käituda - ta pole küll loomult vägivaldne, kuid on teatud piirid. Sellele vaatamata särki pole, ei tee peal ega kellegi teise seljas. 

Lõpuks, peaaegu lootust kaotanuna on raul valmis tõstma käed üles ja langema nuuksudes teepervele, kui ta seda lõpuks näeb. See on täpselt kolme kilomeetri kaugusel, seal, kus raul ja M avastasid, et rada enam edasi ei lähe.

Raul, nüüd juba särgistatud, vaatab eemalt paistva hüti poole, kus elab poiss, kes on valmis seitsme dollari eest trekkijad tagasi viima ilma, et peaks läbima kolmekilomeetrist matka lõõskava päikese all. Raul on väsinud üheksakilomeetrisest kõndimisest. Jalad valutavad, vanad haavad on lahti, vesi on otsas. Õlgadel annab tunda päikesepõletus ja paistab, et isegi läbi särgi kõrvetab päike endiselt kontegi valgeks. Raulil küll pole raha kaasas, aga küllap poiss viskaks ta ka ettemaksuta ära randa ja  seal saaks sotid selgeks teha. See oleks mõistlik. See oleks ratsionaalne.

Samas, seitse dollarit on ikkagi seitse dollarit.

Niisiis keerab raul otsa ringi ja sammub tagasi viimased kolm kilomeetrit. Rannas kõndides iga samm on endiselt nagu vesiliivas, lisaks tunduvad vesiliiva põhjas olevat terasest servadega merekarbid, valmis kõõlused läbi nüsima. Väike madu libiseb vabandavalt üle tee, näitab raulile keelt ja raul võitleb endaga, et mitte vastu näidata. Kalamehed kummutavad parajasti palmi all magustoiduks Beer Angkori pudeleid, rauli neljandat korda nähes tõmbab üks neist õlu kurku ja läkastab kõvasti. Vanamees kõnnib raulile vastu, sirutab käe välja, raul lööb talle patsi.

Rauli ajastus on ka perfektne. Ta jõuab tagasi, särk seljas, täpselt õigel hetkel, et astuda koos M-ga paati ja lasta ennast tagasi suurele maale viia.

Selle asemel, et veeta päev füüsilist tegevust vältides võrkkiiges kiikudes, on raul selle veetnud vantsides kaksteist kilomeetrit lõõskava päikese all, ja ta lahkub saarelt karmi päikesepõletuse ja kergekujulise toidumürgitusega.

Vähemalt sai ta särgi tagasi. Raulile meeldib see särk.

Kepist

Kampoti Mad Monkey hosteli vastuvõtulaua juures püüab natuke tuikuv poiss asju pakkida, kui ta seljakoti küljetasku rebeneb ning sealt väljakukkuvad kondoomid katavad põranda. ’Safety first Greg,’ patsutab kõrvalolev austraallane punase näoga poisile õlale, nad roobitsevad kahepeale kondoomid kokku ning kõnnivad minema.

Aeg kokku tõmmata otsad Kampotis ning minna edasi Kepi. 

Tuktuk Kepi peaks maksma raamatu järgi kusagil 10-12 dollarit ja vajalik aparaat leitakse kohe hosteli kõrvalt nagu ikka. Raul peab pikki ja võidukaid läbirääkimisi ja suudab kaubelda paar dollarit esialgu küsitust alla ning rahulolevalt kobib ta tukki, makstes lõpuks 12.50. Väikesed võidud elus ikkagi.
Kepi jõuab tuktuk napi tunni ajaga. Kepi sissesõit on mastaapne – paarirealine maantee läheb laiaks saviteeks ning seejärel värskelt ehitatud kuuerealiseks maanteeks, kus uitab ringi mõni üksik sõiduvahend. Lai tee viib otse asula südamesse, mis on väike poolring pisikesi kohvikuid ja külalistemaju raamitud valge liivaga rannaga. Kogu Kepi elu on koondunud üldiselt kolme kohta – kas randa, lähedalasuvale krabiturule või vanale linnasüdamele, mis on täis punakhmeeride poolt mahapõletatud prantsuse villade varemeid.

Raul ja M on siin üldiselt üksnes ranna ja krabide pärast.

Ööbimist Kepis pole taas ette broneeritud, kuid eriliste probleemideta leitakse lähedalt väike ettevõte, mis rendib 14 dollari eest välja väikesi meeldivaid bungalosid. Konditsioneeri küll pole, kuid ventilaator ja moskiitovõrk teevad oma töö ning raul lööb omanikuga käed. Koha omanikuks on Michael – juba seitse aastat Kambodžas elanud šveitslane, kes kasvatab Kambodžas kena seitsmeaastast poissi ning on sinna elama toonud ka oma vana ema, kes veedab päevi rohelusse mattunud terrassil varjus istudes, suitsetades, veini juues ja raamatut lugedes.

Raul ja M veedavad päeva rannas, kuhu noortekamp on vedanud valjuhääldi ning lasevad sealt rõõmsalt üle kogu ranna kohalikku diskomuusikat ning hüppavad pea ees kõikjal vette. Rand on soe, vesi läbipaistev ja merepõhi liivane, rannast eemal palmide varjus müüakse kookospähkleid, mangusid ja muud eluks vajalikku. Taevas on pilvine kuid meeldiv ja kui raulil ja M-l saab rannas vedelemisest isu täis, kõmbivad nad mööda rannajoont ülespoole krabiturule. Tee peal väikesed ahvid rüüstavad prügikaste ning karjuvad prügi äraveoga tegelevate meeste peale ja loobivad neid banaanikoortega. Kõikjal kitsal promenaadil on inimesed ennast üles seadnud koos riisipoti ja Beer Angkori pudelitega laupäevaõhtut nautima.

Krabiturgu hakatakse vaikselt juba sulgema, kuid sellele vaatamata õnnestub raulil krabada ühelt letilt suures koguses grillitud kalmaare, kaheksajalgu ja üks kala ka, ning neid süüa suitsuste turulettide külje all ohtra aurutatud riisiga, loputades seda alla sealsamas tehtud suhkruroomahlaga. 

Kepis üldiselt aeg liigub aeglasemalt, ning raul mõtleb, et sellist aega võiks suisa pikemaks venitada ning järgmiseks päevaks tehakse plaan külastada Koh Tonsayd – Jänesesaar – saart, mis on tuntud sellega, et seal ei ole üldse midagi teha, ning raulile antud hetkel see sobib. Võrkkiik ja mitte midagi tegemine, lihtsalt kiikumine – ei mingit trekkimist ega hulkumisi džunglites keset madusid ja teravaid vääte ja lõõskavat päikest enam. Kui puhkus, siis olgu puhkus, mhm.

teisipäev, 6. detsember 2016

Kampotist

Kaks tundi peale seda, kui raul ja M on roninud Phnom Penhis Giant Ibise firma minibussi ja asunud Kampoti poole teele, ütleb bussil konditsioneer üles.

Temperatuur tõuseb minutitega korralikult ja südamega köetud sauna tasemele, aga bussijuhti see ei paista üldse morjendavat. Bussis olevad paarkümmend turisti hakkavad meelt heites kraapima akende kallal, et neid kuidagi lahti saada ja siis kas aknast välja hüpata või vähemalt õhku sisse lasta. M ei kraabi, ta on võtnud sisse maagilise reisitableti ja magab õndsalt. Tabletid peaksid iseenesest vähendama hüplevate bussidega kaasnevat iiveldust, kuid üldiselt paistab, et see vähendab lihtsalt kontakti maailmaga, pannes võtjal kärmelt pildi tasku ja vabastades ta üldse paljudest probleemidest.
Raul ka ei kraabi – teda on õnnistatud kohaga kõige tagumises reas kõige kitsamas kohas kus aknad lahti ei käi, ning ta on saatusega leppinud ja valmistanud hinge ja higist leemetava ihu ette kuumarabanduseks.

Siis õnnestub paaril turistil meeleheitehoos siiski kinniroostetanud aknad lahti kangutada ning õnnis jahe õhk voogab bussi, mille temperatuur on lähenemas tunnetuslikult Merkuuri pinnatemperatuurile ja sinakaspunased turistide näod hakkavad taas võtma normaalsemaid toone.

Tee Phnom Penhist Kampoti on sirge ja Aasia standardite järgi keskpärane, ehk sisikonda päris segi ei raputa, aga pead ei annaks et mõni neer lahti ei tule. Tee kõrval külad, riisipõllud ja lehmad, kes on nii kõhnad, et nende ribid võib bussist üle lugeda. Kõikjal teepervedes on presendile laotatud kuivama kollane riis, mida möödatuiskav buss kallab üle helde koguse teetolmuga. Müügiletid, kuhu on välja riputatud toores liha, grillkanad ja hulk puuvilju.

Kampotti jõuab Phnom Penhist vähem kui viie tunniga. Kampotise on kena väike Kambodža linnake, laia jõepromenaadiga ning miljoni turistibaariga jõekaldal. Linna suurimat (ja ainust) ringteed valvab gigantlik monument, mis kujutab ekstra suurt duriani. Laialipillutatud suveniiripoekesed müüvad legendaarset kampoti pipart, Hiinast imporditud nänni ning erivajadustega inimeste tehtud meeneid. Duriani-ristmiku lähedale on peidetud väike ööturg, kus müüakse erinevat tänavatoitu ja riideid, selle keskel keerlemas karussell, mille peale raul ei julgeks minna kui talle selle eest makstaks.

Raul ja M peatuvad Mad Monkey peohostelis, üheks põhjuseks ka see, et seal on ilus bassein kus kindlasti oleks vahepeal tore puhata. Ruumis on neil avar rõdu, kust avaneb kena vaade sädelevale sinisele basseinile, mille ümbrus on täis noori austraallasi kes vaevlevad ränga pohmelli käes. Õhtul pannakse mängima tümps nii õues kui katusebaaris ning koridorid on täis hõiklevaid vintis turiste. Raul kaalub pikalt poolt- ja vastuargumente – kas minna ja alustada lastega koos joomist või viisaka vanainimesena lugeda õhtu otsa raamatut ja niisiis ta loeb raamatut.

Järgmisel päeval, olles ärganud pool ööd kestnud tümpsust huugava peaga, on aeg minna üle vaadata  lähedalasuv mägi, mis moodustab Kampoti suurima turismiatraktsiooni. Bokori mägi on Kampotist mõnekümne kilomeetri kaugusel, selle otsas koloniaalajastul prantslaste poolt ehitatud hotell, kirik, kasiino ja palee, mis praeguseks on kõik maha jäetud. Veel mõnikümmend aastat tagasi sõja ajal istusid vietnamlased kasiinos ja punakhmeerid kirikus ning kõmmutasid pikka aega üksteise pihta ja kuuliaugud on sellest saadik näha. 

Kuna aga lihtsalt bussiga mäe otsa sõitmine, seal ringikondamine ja siis tagasi sõitmine tundub natuke liiga lihtne ja softcore, siis otsustavad raul ja M ka natuke džunglis trekkida ning hangivad omale lisaks veel ka mäel väikese džunglimatka. Matkad Aasias, nagu raul pikast kogemusest teab, on alati toredad – kenad riisipõllud ja soe päike, rustikaalsed külad, naeratavad inimesed ning kerge sammuga läbi kõnnitav mõni kilomeeter, mis toob hea isu ja hea une ning loob suurepärased eeldused meeldivaks õhtuks, mille saab puhta südamega lõpetada kusagil pubis pudeli Beer Angkori kõrvale raamatut lugedes.

Hommikul viib rauli, M ja veel mõnda turisti – Oregonist pärit tädi, saksa tüdruk kes on just ülikooli lõpetanud, briti paar kes abiellus Brexiti hääletuse päeval ja mõned prantslased, kes keelduvad inglise keelt rääkimast -  Bokori mäele mikrobuss. Bussi juht püüab küll aktiivselt naeratada, aga tema silmades on suur valu ja lõpuks ta peab bussi kinni ja ütleb et ta väga vabandab, aga ta tegelikult ei taha täna väga rääkida kuna tal on hirmus pohmell. Kellelegi ei paista erilist muret tegevat, et kilomeetrite kaupa kiira-käära mäest üles sõitvat mikrobussi juhib pohmellis tüüp, kuigi ameerika tädi keerutab natuke silmi. Peale tuleb ka rauli ja M trekkimisgiid, kes ei ütle üldse ühtegi sõna – ilmselt on temal veel hullem pohmell. Kampot, paistab, lihtsalt paneb inimesi arutult lakkuma.

Mäe otsast avanevad imelised vaated allolevale laugele maale ning kauguses sinetavale merele. Või noh, avaneks, kui kõik see poleks looritatud massiivse koguse hallide pilvedega - mäe otsas valitseb torm. Kõikjal ümberringi on hallid külmad pilved, mida tormituul kihutab alla orgu, rebides turistidelt käest mobiiltelefone ja mütse. Raul hoiab habemest kinni kuna tundub, et see nüüd kohe läheb näost minema. Teeks suu lahti ja karjuks, aga suu saaks ainult niiskeid pilvi täis ja tuule undamine on nii tugev, et keegi ei kuule nagunii. Hiina turist kaotab tuules kübara, mida M hea inimesena läheb eluga riskides kõrgelt järsaku servalt tagasi tooma. 

Mäe tippu, pisut vanadest hoonetest eemale on ehitatud uus särav ja taevasse kõrguv puhkekompleks ning mäenõlvad on täis pooleliolevaid hotelle, mis tühjade betoonsilmadega vaatavad hallide pilvede keskel mäest alla. Oma imposantsuselt ei saa see küll lähedale vanale prantslaste kasiinole, mis on muljetavaldav oma suuruse ning aiaga, mis lõpeb kümneid meetreid kukkuva järsu nõlvaga, kust inimestel, kes olid kasiinos kogu oma raha kaotanud, oli kunagi hea otse mängulauast tulles alla hüpata ja ühe ropsuga kõigist võlgadest vabaneda. Vanad hooned, mis kunagi moodustasid kuningliku palee, on nüüdseks paksult rohelusse kasvanud ning kirik, kus kunagi peitusid kuude kaupa punakhmeeride sõdurid, on tehtud tühjaks, järele jäänud üksnes hallid kiviseinad.

Tagasiteel poolel teel teeb buss peatuse, et raul ja M saaksid alustada oma trekkimisega. Raul on kül kergelt segaduses, kuna kusagil pole näha ei riisipõlde ega muud tavapärast, vaid ainult allapoole minev asfalttee ning ümberringi paks mets, aga ta mõtleb et no pole hullu. Lehvitades teistele hüvastijätuks ronitakse üle metallist teepiirde ja sukeldutakse rohelusse.

Tuleb välja, et tekkimine Bokori mäe mõistes tähendab kilomeetrite kaupa mäest allaronimist läbi paksu džungli mööda kivivaringuid, vanu loomaradasid ning kuivanud ojasänge. Poole tunniga on raulil särk seljas läbimärg, ta on saanud umbes seitse korda surma, kui kivihunnikutes turnides on jalg libastunud või väikesed kivid jalgade all liikuma hakanud. Korra toetab raul väsinult käe vastu puud et korraks puhata ja järgmisel hetkel avastab, et puusse on pesa teinud ekstra suured sipelgad ja tema käsi on küünarnukini kaetud siblivate punaste mutukatega. Väänkasvud keerlevad ümber puude, mõnikord kaetud peenikeste okastega, mis kenasti poevad naha alla, muutes käte kasutamise allaronimisel keskmisest valusamaks. Vahepeal on tee peale pesa teinud ning haub seal mune välja väike kirev sisalik, kes püüdab meeleheitlikult teha nägu, nagu teda poleks seal.

Samm ja samm ja ma ei murra kaela, mõtleb raul. Tee viib allapoole, kiira-käära läbi džungli, mööda väikesest kosest kus tehakse väike puhkepaus. Vahepeal peab roomama langenud puude alti ja murdma läbi paksu džungli, näkku kleepumas lugematud ämblikuvõrgud ja hiiglaslikud ämblikud maa pea pahaselt ringi siblimas. M on hirmust kange oodates, et kohe kukub talle mõni madu pähe või osutub mõni liaan mõrvarpüütoniks, kes on just teda oodanud. Vahepeal giid kaob kaugele ette metsasügavusse ning raul kaotab ära tee, leides selle üksnes eemalt kostvate giidi mühatuste abil mida on ritsikate valju sirina taustal vaevalt kuulda. Ogalised väänkasvud keerduvad jalgade juures, püüdes rauli jalust maha tõmmata, lõpuks rahuldudes sellega, et kraabivad lihtsalt rauli jalad puruks ning tema sääred värvuvad kenasti erkpunaseks. Ümberringi parvlevad sääsed ja raul mõtleb et kui ta ka kaela ei murra, kui ta ka verest tühjaks ei jookse, mõni mürgine loom teda ei tapa või kuumarabandus teda ei võta, siis malaaria või dengue-laks on vist nüüd kindel.

Kolm tundi ja miljon kilomeetrit hiljem jõutakse avamaale kellegi banaaniistandusse, kus seda valvavad koerad üksmeelselt väljendavad heameelt turistide väljailmumisest, pidades neid taevast kukkunud lõunasöögiks. Napilt pääsenud ärasöömisest varjutakse bussi, mis kusagilt on välja ilmunud, roolis sama meeltheitva näoga bussijuht kes enne, kelle pohmell on vahepeal veel hullemaks läinud, ja raul ja M viiakse tagasi peatuspaika. Raul mõtleb et tegelikult oli ütlemata äge, aga trekkimisest nüüd vist mõneks ajaks peaks aitama.

Läheb tublisti enam kui tund enne, kui raul on ennast lõpuks kokku lappinud, vajalikud verejooksud suhteliselt edukalt peatanud ning julgeb jalutada kilomeetri tagasi linna, et võtta ausalt väljateenitud Beer Angkor hea raamatu seltsis, samas kui M hulgub mööda Kampoti massaažisalonge, et need kõik džunglis katkiläinud lihased uuesti kokku traageldaks.

Basseini lõpuks ei jõudnudki. Puhkamine on kurnav tegevus isegi ilma aussiedega joomiseta. 

pühapäev, 4. detsember 2016

Phnom Penhist

Seekord on raul targem.

Enne kui töömehed korralikult tööle hakata jõuavad, on raul juba toast kadunud ning istub Phnom Penhi suunduvas mikrobussis, mis on inimestest üllatuslikult pooltühi. Kaks itaallast tahavad ka hosteli juurest peale tulla, aga neid ei lasta ja kõigil on kerge hämming, aga siis pannakse bussi uksed kinni ja sõidetakse minema. Raul lehvitab itaallastele bussiaknast ja nõjatub vastu seljatuge, mõeldes, et see nüüd läheb küll hästi – buss tühi ja tähtaegselt väljasõit, et niimoodi jõuabki Phnom Penhi vahest isegi ilma suremata.

Kuid, nagu ikka, keerutab ja keerleb buss kiira-käära läbi Kratie, võttes peale inimesi ja kaste ja riisikotte ja buss saab täis, nii et tagapoole istuma määratud inimesed ronivad üle rauli pea ja õlgade oma kohale. Teiste seas ronib bussi tädi, kellel on suu täis üksnes hõbedast hambaid ning mees, kes istub rauli selja taga ja kogu aeg itsitab. Viimane peatus on rauli hosteli juures, kus lõpuks kaks itaallast, kes on tund aega päikese all grillinud, ka segaduses ilmega bussi ronivad.

Kratiest Phnom Penhi viiv tee on osaliselt kaetud asfaldiga, osaliselt kruusaga ja osaliselt saviga ning kogu ulatuses löökaukudega ning üle jõgede ehitatud logude sildadega. Teed jagavad jalgrattad, rekkad, rollerid, bussid, mikrobussid, autod, lehmavankrid ja mingid müstilised paksu tossu välja ajavad traktorilaadsed monstrumid, mis liiguvad kõigi mehaanikaseaduste kiuste, ja mikrobuss paarutab nende kõigi vahel surmapõlgava entusiasmiga. Vahepeal on paar peatust, et inimesed saaks maha minna ja uued peale tulla ning võimalus osta tee ääres putkades müüdavaid praetud rohutirtse, priskeid vaklu, värsket mangot ja kartulikrõpse.

Kuus tundi hiljem peatub buss lõpuks Phnom Penhi keskturu juures ja raul, kes ammu enam ei tunne oma tagumikku ja kes pole enam päris kindel, kes ta on ja kus ta on ja miks kurat ta siin on, veeretab ennast bussist maha ja satub keset keeristormi. Igal pool ümberringi on hõiklevad tuktukijuhid, kes turiste enda aparaatidesse püüavad toimetada ja üksteise võidu karjuvad ja seljakottidest sikutavad. Itaallased neelatakse hetkega tuktukijuhtide massi poolt nagu tilluke kivi keset tormist merd ja raul võitleb küünarnukkide ja seljakotiga, et rajada tee rahulikumasse kohta enda ja M jaoks. Lõõskav päike, pealetükkiv inimmass ja keerlev ja pöörlev mäsu, mis kõikjal ümberringi on, võtab põlved nõrgaks, kuid sellele vaatamata otsustatakse minna hotelli poole jalgsi, seljakotid seljas, ikkagi paar dollarit säästetud ja mõned kalorid põletatud.

Poolteist kilomeetrit jalutamist hiljem jõutakse hotelli juurde. Sellel teel on ületatud kümneid tänavaid, kus vonkleb ühtne masinamass, kes kõik paistavad avaldavat soovi mõrvata kaks zombiestunud koperdavat turisti, kelle ellujäämisvõimalused on laias laastus samad nagu lumepallil põrgutules. Lõpuks,  jõudes hotelli, on raulil särk seljas läbimärg ning M-l hääl kähe pidevast issanda-appikutsumisest ja raul mõtleb vaikselt oma kõige sügavamas salajases sopis, et äkki tegid itaallased lõpuks parema diili.

Vurr-vurr-vurr ja siis oleme kõik puntras koos ja karjume.
Phnom Penh on lärmav, vali, kirev ja  innukas Aasia suurlinn, nii erinev kõigest, mida on senise reisi käigus kogetud. See on midagi Bangkoki sarnast, võrreldava toore elujõuga, püüeldes kusagile ja kiiresti. See on täis kõigi maailma erinevate kantide restorane ja poode ja supermarketeid, kõnniteed on täis pargitud kõige erinevamaid sõiduvahendeid ning liiklus on mõrvarlik. Tundub, et kõik autojuhid on käinud Myanmari ’sõidame ennast kõik koos ristmikule troppi ja siis tasapisi harutame ennast sealt lahti kuni järgmise ristmikuni’ sõidukoolis ning jalakäijatel pole muud võimalust kui surmapõlgavalt selles mäsus sõiduteele astuda, kuna kõnniteedele on ohtralt puistatud erinevate olendite fekaale, nagu M oma õnnetuseks natuke liiga hilja avastab.

Promenaad. M proovis jões sandaali puhtaks pesta sinna
kleepunud õudusest. Ei töötanud.
Phnom Penh on ühtlasi vägagi läänelik. See on täis erinevaid itaalia ja prantsuse söögikohti ning turistide piirkondi ja supermarketeid. Neoontuled säravad ja tänavad on täis inimesi, keda püütakse sisse vedada erinevatesse baaridesse ja pubidesse ning kõikjal on alati tuktukijuhid, kes suudavad jalgsi käiva turisti välja peilida poole kilomeetri kauguselt ja hüüda talle ’hello my friend’.

Raul ja M veedavad selles mäsus kolm ööd. Selle aja jooksul jõutakse ära näha S-21 vangla koos paari inimesega, kellel õnnestus sealses tapatalgus ellu jääda, ning põllud, kus kunagi tapeti punaste khmeeride poolt kümneid tuhandeid inimesi, kelle kondid ja hambad seniajani maa seest välja turritavad ning kelle pealuud on laotud gigantseks depressiivseks mälestusmonumendiks ja mille nägemine viib rauli sügavasse masendusse. Raul ja M sõidavad suitsidaalsete juhtidega tuktukkidega, mida roolitakse nagu vormelit keset maailmalõppu ja mis oskavad alati ära laguneda kusagil linnalähedases külas, kus terve hulk mehi püüab üksteise võidu probleemi lahendada, samas kui raul ümbruskonna kitsastel ja prügistel tänavatel luusib ja lastele patsi lööb.

Jõutakse süüa suppi Phnom Penhi keskturu kõige sügavamates salakäikudes ning pooltooreid grillitud kalmaare tänaval.
Sellise näo teeb inimene, kes on just tänavalt roobitsenud kokku
kuus toorest kalmaari ja teab, et see lõpeb kõhulahtisusega.

Vahepeal teeb raul vea ja laseb M turule lahti, istudes ise turuvärava ees plastiktoolis ja püüdes koos kohalike meestega Pokemone, mis lõpeb M pankrotiga enne, kui raul oma vea suurusest aru saab. Kaks korda proovitakse külastada kuningapaleed, kuid tundub, et see on spetsiaalselt iga kord suletud kui raul ja M väravate taha kraapima jõuavad ning järgi on jäänud ainult hord karjuvaid tuktukijuhte, kes paistavad väravate ees elavat.

Need kolm päeva lähevad kiiresti ja enne, kui raul arugi saab, on taas vaja selga vinnata seljakott, mis on märkimisväärselt raskem, kuna nüüd on vaja vedada ka kogu seda tavaari, mis on vahepeal erinevatest kohtadest kokku krabatud, ning taas minna sinna, kus elu liigub natuke teistsuguse tempoga. Ees ootab Kampot ja raul on broneerinud ööbimiseks peohosteli, kuna ta on ühtlasi veendunud, et ükski reis ei ole täielik enne, kui sa pole ennast koos lapseohtu austraallastega silmituks joonud.

laupäev, 3. detsember 2016

Kratiest

Varahommikul asetab katkises t-särgis ehitustööline hellalt drellpuuri raulile otse kõrva sisse ning vajutab nuppu. Suurepärases töökorras drell võtab tuurid üles ning kihutab vingudes otse läbi kuulmekile rauli ajju, jättes järgi vaid vormitu massi. Teine ehitustööline haarab majasuuruse vasara ning hakkab seda põrutama raulile otsaette – jumaki, jumaki, jumaki nii et silmade ees tähed lendavad. Kolmas mees on ehitanud vahepeal magamistuppa tellingud, ripub tellingutel rauli pea kohal, käes gigantne alumiiniumkauss ning tellitav mutrivõti ning ta nuhtleb õnnetut kaussi nagu poleks homset päeva ning kogu maailm on täis kurdistavat lärmi.

On kell pool seitse hommikul Kraties ja rauli ja M toa all algavad ehitustööd.

Vandudes keerab raul ennast voodist välja. Ilmselgelt magamisest enam asja ei saa ja võib sama hästi elama hakata, vaatamata eelmisel õhtul Jorgega ära joodud Angkori õllele ja sellest tulenevale kergele peavalule. Õnneks saab kõrvalkrundil asuvast restoranist nuudlisuppi ja kuigi raul lööb üle ehitusplatsi koperdades kõigi lähedalolevate ehitajate rõõmuks pea vastu ’Kanna ehitusplatsil kiivrit’ silti ära, on peagi tunne, et teatud tingimustel on elu isegi elamisväärne.

Hostelist on võimalik rentida ka jalgrattaid ning peatselt leitakse eurooplastele ja nende iseloomule sobivad mudelid ja nii kruiisivad raul ja M vastu hommikupäikesele, raul istumas kena erkroosa punase korvikesega ratta sadulas ning M juhtides maskuliinset sünkmusta ratast.

Kratie iseenesest on väike ja meeldiv linnake. Lai Mekongi-äärne promenaad, väikesed kohvikud, elav turg. Linnasüda on suhteliselt pisike ja sealt välja sõites muutuvad asfaltteed kiiresti saviteedeks ning majad asenduvad väikeste hüttidega. Suure maantee ääres on toiduturg, kus serveeritakse maanteetolmust riisi sealihaga. Linnasüdamest eemal on Mekongi kallas kaetud ohtra koguse plastiku ja muu prügiga.

Turu juures kõrvaltänaval paiknev väikene telefonipood aitab kuue dollari eest raulil telefoni kohaliku interneti sisse panna, ning maailma võimalused on taas avali. On valida, kas minna vaatama natuke jõe ülesvoolu elavaid väljasuremisohus delfiine või siis sõita praamiga Mekongi keskel olevale väikesele Koh Trongi saarele. Argumente on mõlema poolt – et kas nautida kohalikku maa-elu või kasutada vahest viimaseid võimalusi nägemaks delfiine ja lõpuks jääb peale saar koos tingimusega, et äkki peale seda on veel võimalik delfiine ka vaadata.

Kratiest Koh Trongile viib pisike lootusetult logu praam ühe dollari eest, mis katab nii rauli kui M sõidu ning ühtlasi ka rataste üleveo. Sõit ise kestab mõned minutid ja peagi sõidavad raul ja M lääpas paadikailt maha, napilt vältides jõkke kukkumist ning Mekongi rohelises embuses uppumist.
 Koh Trong on väike roheline saareke ja see on võimalik läbi sõita paari tunniga. See on väike Kambodža maa-elu oaas, kus väikesed majad paiknevad mööda saare kaldaid kitsa betoonplaatidest ehitatud tee ääres ja saare keskosa on valdavalt riisipõldude pärast. Riis on enamasti koristatud ja kuhjatud tee äärde suurtele presendilahmakatele kuivama, ümber ehitatud traadist aiad, et kanad ligi ei pääseks – mis pole takistanud ühte kukke, kes istub keset riisimäge, õgib riisi nii kiiresti kui võimalik ning kelle olemus väljendab siirast rahulolu. Vankrid, mida veavad nii hobused kui pühvlid, on täis kuhjatud riisiõlgesid, mida tõstetakse suurtesse hoidlatesse jõe kaldal ning M, fotokas käes, jääb peaaegu ekstra aeglaselt liikuva vankri alla. Külavaheteedel kondavad kanad ja kuked, teekraavis tukuvad põrsad, õues kasvavad viljapuud on täis mangosid ja pomelosid. Vahepeal jooksevad majade juurest välja pisikesed kutsikad, proovides natuke rauli ära süüa ja raul näeb kurja vaeva, et M ei peidaks ühte kutsikat omalepõue ning teda koju ei veaks. Mingi hetk vonkleb üle tee natuke häbeliku moega väiksemakaliibriline madu, pannes M karjuma nagu ratta peal.

Paari tunni asemel veedavad raul ja M Koh Trongil peaaegu kogu päeva, kolades ringi põldude vahel ja aedades ja juues küla tagumisse otsa on peitunud luksushotelli kookos- ja banaanipuudest ümbritsetud sinise sädeleva basseini serval hingehinnaga smuutisid.

Õhtusöögiks sukeldutakse Kratie ööturule. Ööturg on hektiline nagu ikka Aasia ööturud, kus rollerid sõidavad üle inimeste varvaste, grillid suitsevad, praekala ja -liha lõhn tõuseb taevani ning inimeste hõiklemine ja rollerite plärin on meeldivalt kurdistav. Mõned eksinud moega turistid kolavad seal ringi ja teevad pilti ning kergeks üllatuseks avastab raul isegi paar turisti, kes on koha sisse võtnud supileti juures, helpides õnneliku moega nuudlisuppi. Turistid noogutavad raulile ja viipavad, aga raulil on teine plaan. Supi asemel ostab ta lähedalolevast letist mõned grillitud kalad ja kilekotitäie kleepuvat riisi ja nad seavad koos M-ga sammud Mekongi promenaadi poole, kus linna ja jõge ühendab madal ja lai kiviääris. Seal äärisel istudes nosivad raul ja M otse kilekottidest riisi, vahepeal hammustades peale grillkala, Mekong kõrval pimeduses voolamas ning elu on lihtne ja ilus ja värviline.

Olles vaevalt riisi ja kala lõpetanud, ujub taas välja Jorge ning koos rauliga sukelduvad nad uuesti Angkori kuldse õlle saladustesse. Ümber baari nurga käib endiselt ööturu melu ja vahepeal kui kõht läheb tühjaks, toob raul sealt kõrvallauas istuvate prantslaste õudust täis pilkude all veel mõned kalad õllesnäkiks. Ööõhk on meeldivalt jahe, turu melu hakkab vaikselt kustuma kella kümne paiku ning enne kui raul aru saab, visatakse nad baarist välja, kuna aeg on kinni panna.

Raul ja Jorge suruvad veel viimast korda kätt, lubavad üksteist Madridis ja Tallinnas külastada, ning taas on nad läinud eri teed eri suundadesse – raul ja M Phnom Penhi ja Joge Siem Reapi -  jättes järgmiseks päevaks toreda mälestuse ilusast õhtust ning kerge pohmelli.

Kratie delfiinid loodetavasti ootavad veel väheke väljasuremisega.

esmaspäev, 28. november 2016

Teekonnast Kambodžasse

Päevad Don Khonel tiksuvad märkamatult vaikses Mekongi pruunikasrohelises udus kuni ühel hetkel raul taipab vaadata kalendrit ja avastab, et kuramus, nagu oli plaanis ka Kambodžat külastada seekord, aga kipub aega juba väheks jääma. Et põhimõtteliselt on valida kas jääda rahulikult edasi kiikuma, või siiski pakkida asjad kokku ning minna taas teele. Raske on kangutada ennast ja M-i lahti võrkkiigest ja lamamistoolist ja smuutidest, kuid lõpuks peale pikki sisemisi heitlusi saab see siiski tehtud
.
Minek Si Phan Donist üle Kambodza maismaapiiri on legendaarne. Internet on täis õuduslugusid inimesi täistopitud lagunevatest bussidest, hilinenud kohalejõudmistest, pettustest, susserdamistest ja altkäemaksudest piiril. Raul loeb ja mõtleb, et tema pikaajalisi kogemusi arvestades kõlab nagu tavapärane keskne bussisõit, aga ta paneb kõva taha teatud asjad mida tuleks kindlasti vältida.

Esiteks otsustatakse, et ei minda mitte otse Siem Reapi ega Phnom Penhi, vaid tehakse väike peatus pisikeses Kambodža linnakeses nimega Kratie. See peaks välistama suured probleemid, mis kaasnevad kogu päeva kestva bussisõiduga, kuna Kratie asub kenasti poolel teel Phnom Penhi, vaevalt paaritunnise bussisõidu kaugusel Kambodža piirist, ehk siis selleks ajaks peaks vereringe jalgades käima veel peaaegu aktsepteeritava kiirusega ning valu peas (tänu pidevale peaga lakkelendamisele) ning tagumikus (tänu valusatele kukkumistele) tõenäoliselt pole ületanud veel väljakannatamatut taset.

Teiseks, tuleb võimalusel vältida kurikuulsat bussi number 168, mis on teeninud internetis hellitava nimetuse ’pettusebuss’. Selleks tuleb osta pilet usaldusväärse agendi käest ning väga täpselt öelda et millist bussi sa tahad.

Kolmandaks, Kambodža viisa tuleb piiril ise teha, mitte usaldada seda bussis oleva  asjapulga kätte, kes sellist teenust mõne dollari eest pakub. Ehk siis kui buss jõuab piirile, siis vaatamata sellele, et bussis on tüüp, kes räägib kui raske on viisat ise teha – pikk tee kõndida, raske seljakott, päike paistab, piiril läheb kaua aega jms – siis seda tuleb tuimalt ignoreerida, kobida bussist välja ning ise tegutseda.

Neljandaks, Kambodža piirile jõudes on seal tervisekontroll, mida tuleb ignoreerida, kuna nad reaalselt midagi ei tee, vaid lasevad sind mingi masinaga üle mis teeb ’piip’ ja kasseerivad dollari mitte millegi eest. Raul kui tuntud ihnuskoi on otsustanud, et tema seda ei tee. Lahenduseks on taaskord tuimalt möödakõndimine.

Ehk siis laias laastus tuleb hoolikalt valida reisiagenti ning seejärel manada ette läbipaistmatult tuim nägu. Raul on veendunud, et kummagagi probleemi ei teki.

Usaldusväärse reisiagendina otsustab raul usaldada prantslast Fredi ja soetab tema käest piletid Kratiesse, 22 dollarit inimese kohta. Hommikul kobitakse pooluppunud paati mis viib rauli ja M ja veel mõned turistid saarelt ära suurele maale bussi ootama. Bussi oodates täidetakse metsik kogus pabereid, aga raul ei muretse väga, ta teab, et tal on kõik kontrolli all.

Suur buss sõidab ette, neljakümne ootava lääne turisti seljakotid loobitakse bussi ning raul ronib sisse ja kuna enamik kohti on võetud, leiab ta omale istekoha tüübi kõrval, kelle nii habe kui juuksed ulatuvad rinnuni, samas kui M leiab koha tagapool Slovakkiast pärit tüdruku kõrvale. Raul piilub kõrval olevat ekstra karvast isendit silmanurgast ja mõtleb, et oleks nagu tegemist Osama bin Ladeni  noorema vennaga, aga tuleb välja, et tegemist on hoopis Jorgega, hispaanlane, 37-aastane, kellel on bin Ladeniga küll ühiseid jooni – nimelt ei pääse ta ilmselt enam kunagi Ameerikasse, kuna viimasel ajal on ta muuseas reisinud Liibanonis, Iraanis ja Süürias. Raul igaks juhuks ei küsi täpsemalt et mida ta seal tegi. Jorge töötab muidu kinotehnikuna, tema elustiiliks on juba pikka aega olnud et ta töötab kusagil paar aastat, paneb raha kõrvale, annab lahkumisavalduse ning reisib seejärel maailmas ringi kuni raha otsa saab.

Jorgega rääkides raul ühtlasi märkab, et bussi etteotsa seinale on bussi numbriks kirjutatud 168. Kurat. Fred, tuleb välja, on ikkagi mölakas.

Ja juba tõusebki püsti kohalik kuli, kes hakkab koguma segaduses turistide passe oma kätte ja küsib igalt inimeselt 40 dollarit. Raul teab et ta võtab iga passi pealt mitu dollarit vahelt – piiril tuleb altkäemaksuks Laose pool (nimetatakse seda templitasuks) maksta 1 dollar, siis 1 dollar tervisekontrolli eest mille osas on rauli lahenduseks ekstra tuim nägu ja kiired jalad ning siis 35 dollarit viisa jaoks. Poiss ütleb et kui passid tema kätte anda, siis ta lahendab kõik mured ja komplikatsioonid ise ja senikaua saavad inimesed istuda juba Kambodžas heas restoranis ja lõunat süüa, aga kui ise viisa teha ja mingi jama on, siis buss läheb 45 minuti pärast igal juhul ära ning kedagi ei oota. Inimesed kohmerdavad ja annavad oma passid poisile ja loevad raha. 

Kui poiss rauli juurde jõuab, siis raul kehitab õlgu ja raputab pead ja poiss läheb edasi. Jorge teeb ka tuima nägu, peamiselt küll selle pärast, et tal on hetkel täpselt 35 dollarit sularahas kaasas. Raul imestab et kas puudu ei tule, aga hispaanlane kehitab õlgu ja ütleb et ju küll kuidagi ikka sujub. Üle vahekäigu kõrval paanitsevad sakslased, kuna neil pole dollareid – nemad on arvestanud, et kusagilt enne piiri ikka saavad sularaha välja võtta, aga tuleb välja et ei saa, keegi pole viitsinud sularahaautomaati keset džunglit paigutada.

Tund aega hiljem on peatus Kambodža piiril ning raul ja M ja Jorge kobivad koos mõnede teiste pioneeridega bussist välja, nende järel endiselt paanikas sakslased. Irvitavad Laose piirivalvurid  löövad rauli ja M passidesse templid ja kasseerivad 2 dollarit näo pealt – altkäemaksu summa on tõusnud käesoleval aastal - ja raul ja M ongi Laosest väljas. 

Kõndides piiripunktide vahelisel alal valmistab raul ennast ette selleks, et kohe kui keegi hakkab talle lähenema mingi ’piiks’ tegeva aparaadiga, siis ta kõnnib mööda, aga kedagi sellist ta ei näe. Ilma vahejuhtumiteta jõuab ta piiripunkti, aga seal ees on laud, kust ulatatakse raulile mingi paber ja palutakse täita. Raul mõtleb et ahsoo, no kui on vaja siis on vaja, istub maha ja hakkab täitma. Vormi lõppu jõudes peab lisama kõik tervisehädad mis tal võivad olla ja raul saab aru, et assa nuga, see oli see laud kus ta pidi hoopis mööda kõndima ja nüüd asi nihu, aga nüüd enam ei aita, käsi sirutatakse juba viisakalt dollari järgi välja. Raul laob dollari asemel lauale viimased taskupõhjas olnud 15 000 kipi enda ja M eest maksmiseks, aga poiss paneb karjuma et sellest ei piisa. Paraku on raul ootamatult rahast lage ning kaotanud oskuse inglise keelt rääkida, üksnes naeratab tuimalt ja rumalalt ning kõnnib minema hetkel, kui poiss lõpetab karjumise et hinge tõmmata.  

Ülejäänud osa läheb kiiresti – raul laenab Jorgele puuduolevad dollarid, paanikas sakslased maksavad 35 dollari asemel 40 eurot ning saavad kõik vajalikud dokumendid passi, lisaks piirivalvurid kõva lõuatäie naerda rauli ja Jorge habemete üle. Õues Kambodža poolel on ülejäänud turistid senikaua oodanud lõõskava päikese käes mingis õudses urkas mida siinmaal restorani nime all tuntakse ning on kõik natuke vettinud näoga, põrnitsedes nende ette toodud supikausse, milles paistab mingi ilge ollus. Tüüp, kes nende passidega pidi tegelema, joob piirivalvuritega nurga taga kohvi ja tal on aega küllalt.

Ja nii ongi selja taga Laos ja ees Kambodža.

Mõni tund hiljem koperdavad raul ja M Kraties bussist maha. Lai rannapromenaad Mekongi ääres, sama lai ja roheline Mekong, õhtuselt meeldiv soe temperatuur, hõikuvad tuktukijuhid juba bussi ukse ees ootamas, kusagilt eemalt imbuv tänavatoidulõhna ning raul tunneb ennast taas olevat oma sõiduvees.

Õhtu istuvad raul ja M koos Jorgega kesklinnas Mekongi lähedal, joovad Beer Angkorit ja vahetavad lõppematuid reisilugusid Aasiast, Ameerikast ja Euroopast, lahkavad poliitikat ja filme ja kirjandust, ümberringi tõuseb õhtuste grillide suits, kõrvaloleva puuviljaleti taga kooritakse suurt rohelist pomelot, inimesed jalutavad hõiklevad ja naeravad – ja alati tullakse vestluse käigus tagasi reisimise juurde.

Nii rauli kui Jorge jaoks on reisil olek - teekond, liikumine, õppimine, uute inimeste ja kultuuridega kohtumine – see aeg, kus nad on täielikult ja jäägitult elus.

Ja nii ongi läbi kaks nädalat Laose lõunapoolses osas. Selja taha jäid vaikne Vientiane ja imeline Konglori koobas, unine Savannakhet ja imeilusad Bolavani platoo kosed, iidne Wat Phou ja unelev  Si Phan Don. Kusagil seal üleval on kohad, kus sai käidud aasta tagasi – Luang Namtha ja Vang Vieng ja Mekongi pärl Luang Prabang. On veel kohti, kuhu seekord ei jõudnud – Laos on suurem kui tundub ning peidab endas rohkesti imesid ja avastamisrõõmu ja kunagi tuleb raul siia veel tagasi, et ära vaadata ka need kohad, mis on turistide teekonnast väga eemal, hõigata kaugetes külalistes inimestele sabaidee ning süüa nendega koos kauss nuudlisuppi koos Beer Laoga.

Kunagi.

Aga senikaua – aitäh Laos, see vaikne imeline riik oma naeratavate inimeste ja roheliste riisipõldude, sinetavate mägede ja aeglaselt voolavate jõgedega. Aitäh nende nädalate eest, kus ma sain hulkuda koskede juures ja sõita songthaewdega, tuul näos ja naeratus suul ja teetolm kurgus, naerda koos teiste turistide ja kohalike inimestega, süüa suurepärast toitu ja veeta tunde ja tunde Ema Mekongi ääres uneledes.

Aitäh nende nädalate eest, kus ma sain olla elus koos sinuga.

pühapäev, 27. november 2016

4000 saarest

Aeg seisab Don Khone saarel.

Si Phan Don – 4000 saart - koosneb hulgast väikestest saartest, mis on laiali pillutatud alale, kus Mekong hargneb kümneteks erinevateks harudeks. Alles mõni aasta tagasi raskesti ligipääsetav seljakotirändurite paradiis, on saared muutunud turistidele kättesaadavaks ning igas vanuses eurooplased hulguvad igal pool ringi.

Raul on valinud peatuspaigaks kolmest peamisest saarest Don Khone – väidetavalt saar, kus erinevalt Don Detist on vähem noori Austraalia backpackereid ennast Beer Laost silmituks joomas ning tundub, et see on ka tõsi, kuna Don Khonel enamasti kooserdavad ringi Briti ja Saksa pensionärid ning raul ja M on tublisti alla keskmise turisti vanuse.

Kolmetunnine bussireis Paksest ning lühike kaootiline paadisõit hiljem ja raul ja M on oma külalistemaja juures. Pole küll eraldi bungalod, aga on suur külalistemaja suure rõduga, rohekaspruun Mekong voolamas rõdu alt läbi. Raul ja M ronivad kitsast trepist üles, viskavad seljakotid maha, ja raul näeb SEDA. Võrkkiike. Rõdul. Vaatega Mekongile. Raul tunneb, et tema unistused on täitunud.

Mõned sekundid ja raul istub võrkkiiges, sirutab oma sajakilose kere mugavalt välja, kuulab Ema Mekongi vaikset kohinat, sulgeb silmad ja mõtleb, et huvitav, kumb läheb enne katki ja kukutab rauli valusalt puitpõrandale, kas võrkkiik ise või köis, mis seda postide küljes hoiab.

Köis läheb esimesena. 

Kui natuke valutava tagumikuga raul läheb alla ja näitab külalistemaja omanikule ette katkise köie ja palub asendada, siis inimesed vaatavad pikalt katkist köit, rauli, köit, rauli ja purskavad naerma ning raul vannub taas, et kaotab mõned kilod. Igaks juhuks kiige asemel otsustab ta edaspidiseks rõdul oleva lamamistooli kasuks kui tervisele märkimisväärselt ohutum variant, mis pakub M-le suurt rahuldust, kes okupeerib võrkkiige ning keeldub sealt välja tulemast muuks kui selleks, et osta üle tänava järjekordne topsitäis värsketest puuviljadest tehtud smuutit.

Aeg seisab Don Khone saarel. 

Paar päeva, mis oli planeeritud siin veeta erinevate tegevustega sisustades, lähevad mööda märkamatult ilma, et midagi tegelikult teeks. M kiigub võrkkiiges, raul lamamistoolis ja loeb raamatut. Rohekaspruun Mekong voolab vääramatult, selle tasane müha alati kuuldaval. Õhtud veedetakse prantslase Fredi ja Lao tüdruku Lea kohvikus  - Fred on endine backpacker, esimest korda sattus Si Phan Doni aastaid tagasi, armus sellesse kohta ning kolm aastat tagasi otsustas ta kolida täiskohaga Don Khonele ja avada siin restorani. Vahepeal võetakse rattad ja sõidetakse saarel ringi, vaadatakse kohalikke koski, istutakse Mekongi äärde rajatud restoranide rõdudel, samas kui eemal lärmavad juba tuttavad sakslased eesotsas sirbi-ja-vasaramehega, kõnnitakse põlvini sooja pruuni Mekongi sees, juuakse kookospähkleid ning imetletakse päikeseloojangut Don Khone ja Don Deti saare vaheliselt vanalt prantslaste ehitatud sillalt.

See on aeg, kus pole vaja muretseda muu pärast, kui et jõuaks õigel ajal Fredi juurde, et saaks ikka hea laua ning et kas on ikka piisavalt raamatuid, mida lugeda ning peamiseks vaidlusteemaks rauli ja M vahel on, et kumma kord on ajada ennast püsti ja tuua uued smuutid.

Aeg seisab Don Khone saarel.

laupäev, 26. november 2016

Wat Phoust

Raul seisab ja vaidleb tuktukijuhiga, palju maksab sõit Wat Phousse ja tagasi. Tuktukijuht ütleb 250 000, raul ütleb 200 000. Tuktukijuht ütleb 270 000. Raul küsib et misasja. Tuktukijuht ütleb 270 000. Raul ütleb et eieiei 220 000. Tuktukijuht ütleb et 270 000. Raul ütleb et enne oli ju 250 000. Tuktukijuht ja raul mõlemad on segaduses, üks või mõlemad neist vist pole täpselt aru saanud et kuidas hinna üle tingimine käib. Tuleb teine tuktuijuht, sosistavad mavahel. Okei, 220 000, nõustub tuktukijuht ja raul ja M ronivad kasti ja tuktuk paneb ajama Wat Phou poole, jättes maha irvitava pataka kohalikke mehi.

Päeva plaan on esiteks kaduda hotellist kus kurat ning teiseks üle vaadata iidsed hindu templi varemed Wat Phous Champasakis, nii 40 kilomeetri kaugusel Paksest. Hotellist raul ja M kaovadki kui vaevalt on valgeks läinud, istudes juba varahommikul India söögikohas hommikuse masala dosa taga ning juues Laose teed ja kohvi, mis on tehniliselt võttes küll ülimagus kondenspiim mõttelise osaga kohvist ja/või teest. Leitud on ka uus ööbimiskoht, mis seekord tundub olevat isegi sellisel tasemel, et ei tekitagi soovi nüri kahvliga veene auklikuks torkida, ehk hommikupoolik on igati korda läinud. Edukad läbirääkimised tuktukijuhiga selja taga on raul veendunud, et ega ülejäänud päev saa halvemini minna.

Tuktuki kastil puudub seekord esimene sein – see tähendab, et mitte mingit takistust ei ole maantetuule ja kastis istuvate reisijate vahel nii et tuul, mis kastist läbi käib on piisav, et raul hoiaks kahe käega habemest kinni et see küljest ära ei lendaks. Tee läheb läbi riisipõldude ja külade ning üle laia rohelise Mekongi, vahepeal vahelduseks väikesed turud, rohelised mäed ning mõtliku pilguga tuktukki saatvad vesipühvlid.

Tund aega hiljem ollakse Champasakis. Champasak on kena väike linnake ja raul tunneb teatud soovi seda rohkem avastada, kuid aega pole. On missioon ära näha Wat Phou, Champasak jäägu järgmiseks korraks. 

Maksnud järjekordsed 50 000 kipi inimese kohta, avanevad väravad vana templi sissepääsu poole ning tuktukijuht sätib ennast rauli selja taga kenasti kasti magama. Raulil ja M-l on nüüd aega maa ja ilm templis ringi kooserdada.

Wat Phu varemed on muljetavaldavad. Vanemad kui Angkor Wat, kõrguvad senini säilinud seinad ning trepid, mida ümbritsevad sajandite vanused rododendronipuud. Kõrgel üleval on vana hindu tempel osaliselt kokku varisenud ning roheliste kasvudega kaetud, veel püstiseisvale osale on kohmakalt peale taotud maailma kõige koledam plekist katus ning sisse paigutatud kuldsed Buddha kujud. Templi ümber on hulk maasse vajunud kivirahne, osad nendest graveeritud – krokodill, elevant, madu – ning teisi graveeritud kujude tükke võib leida igalt poolt, sageli jalgade alt, kus kümned turistid ja kohalikud neid mudasse trambivad.

Üleval mäe otsas on hiiglaslik kivirahn, kust niriseb aegamisi vett kivist tahutud basseini – püha vee allikas, mille tõttu kogu tempel kunagi sai ehitatud, ja mida raul ja M nüüd aktiivselt puristavad ja endale pähe kallavad, et päikeselõõsas kuumaks köetud kehasid natukenegi jahutada.

Turiste on vähe. Noor sakslastest seljakotirändajate grupp lärmab, eestvedajaks poiss särgis, mida kaunistab sirp ja vasar, kuid õnneks on neil karm pohmell ning nad kaovad peatselt, jättes varemed peaaegu ainutl rauli ja M meelevalda. 

Väike vihmasabin käib varemetest üle ja värskendab õhku, õhkkond Wat Phous on rahulik, soliidne, tõsine. Sajandid ja sajandid on tempel siin seisnud, põlvkonnad on käinud siin kummardamas ning need varemed on seal veel pikki aastaid, rododendronid kasvamas ning õitsemas ning treppidele jahedat varju pakkumas. Seal, kus raskete maassevajunud kiviplokkidega tänaval kõndisid kunagi kirevad usuprotsessioonid, mäletsevad nüüd lehmad ja kõnnib raul, püüdes meeleheitlikult pläta küljest lehmasitta lahti saada.

Õhtul, olles taas uude hotelli sisse kolinud, hargnevad hotellis draamad. Kõigepealt on M hiivanud kusagilt turult kookospähkli, kuid hotellis pole selle avamiseks matšeetet. Raul küll imestab natuke et mis hotell see selline on, aga lõpuks saab kriis lahendatud Laose moel sellega, et Vientianest ostetud küünekäärid rammitakse kookospähklisse, nii et enamik kookosveest lendab üle hotellitoa laiali ning ka käärid on edaspidi enam-vähem kasutuskõlbmatud, kuid järgijäänud kookospähkel on seda väärt. Teiseks on hotellis huvitav elektrisüsteem mida raul pole veel kusagil mujal näinud – et näiteks tule põlemapanemiseks on vaja eelnevalt kaitselüliti sisse lükata ning seejärel alles hakkavad muud lülitid tööle. Kuna lüliteid on toas palju ja igal pool, siis raul palub, et M neid liigselt ei näpiks ja läheb duši alla.

Ei lähe minutitki, kui M laseb plärtsaki  vannitoas korgid läbi ning raul saab pimedas vannitoas peaaegu rabanduse, kui seni elektrisoojendajaga kuumutatud kuum vesi asendub sekundipealt veega, mis tunde järgi on pärit otse lähimalt liustikult.

Kõike seda arvesse võttes otsustatakse, et ilmselgelt ollakse Pakse külalislahkust juba liiga kaua kasutatud ja endiselt natuke lõdisev raul jookseb alla ning ostab leti taga tukkuvalt poisilt bussipileti Si Phan Doni – Kambodža piiri lähedal olevatele väikestele rohelistele saartele. Aeg on heita pikali võrkkiike ning lasta Mekongi meloodial ennast unele hellitada.

reede, 25. november 2016

Bolavani platoost

Teekond Bolavani platoole läheb kiira-käära üles ja alla. Roheline mets ääristab poolaukliku asfaltteed mida mööda põristavad rollerid, rekkad, kaubikud ja muud veoautod, tekitades kitsale kaherealisele teele sõiduridu vastavalt vajadusele kahest kaheksani. Asfaldi kõrval on punane savitee kus mõned vapramad rollerijuhid punase mudalaviini keskel sõidavad – kunagi ehitatakse see tee neljarealiseks, aga keegi ei tea millal. Džungel on küll tulevase tee pealt eemaldatud, aga kipub juba vaikselt tagasi tulema ja üksik tee-ehitusmasin seisab nukralt ja hüljatult keset rohelisi vääte.

Reisitiim on nüüd neljaliikmeline – hommikul liitusid rauli ja M-ga sakslased Jezebel ja Anne-Sophie, kes on just saabunud Vientianest ööbussiga ning räägivad rõõmsalt oma elamustest, mis sisaldavad nende esimest lendamiskogemust kui bussijuht öösel läbi ekstra sügava teeaugu põrutas ning esmakordselt wcs saadud dušsi, kui nad bussi WCd kasutasid ning järjekordsesse teeauku sattudes wcs olnud veetünn igale poole laiali lendas. Raul, kes on vaikselt lootnud, et saab aja ja raha kokkuhoiu mõttes M vedada proovima ka mõningaid ööbusse näeb, kuidas sellesuunalised lootused kustuvad sekunditega.

Neljaliikmeline tiim on mahutatud tuktukki, mis haruldase erandina ei näegi välja nagu see kohe laiali lendaks. Viienda liikmena on kastis giid Sinxay – keskealine lao, kümme aastat elanud mungana Vientianes templis, aga otsustas et tahab abielluda ning tuli tagasi koju Paksesse ja hakkas tuure korraldama. Kodus on tal kaks poega – ta tahaks küll tütart, aga mõlemad korrad kui proovis, tuli poeg välja ja nüüd enam ei julge õieti proovidagi. Elab ämma juures kuni on kogunud piisavalt raha oma maja ehitamiseks. Iga kord kui tuktuk sõidab läbi augu, haarab ta raulil põlvedest kinni ja naeratab talle laialt.  

Bolavani platoo on imeline. Mäed, džungel, väikesed külad, jõed. Üks suurepärane kosk teise järel – Tad Fane, kus kaks jõge voolavad välja rohelisest džunglist ning langevad 120 meetrit alla; Tad Yeung, kus imeilusa kose juurde on ehitatud kivist ja puidust jalgrada, mis on veepritsmetest nii libe ja mäda nagu poliitiku jutt ning täpselt nii lagunenud, et turist libiseks, kukuks ning voolaks mööda mühisevat kärestikku allapoole parematele jahimaadele; ja Tad Hang, mis valge laia voona mühiseb üle hallide kivide ja kus vaadet imetleb paar, kes on roadtripil läbi Aasia – alustanud oma minibussiga sõitu Hispaaniast ning praeguseks jõudnud Laosesse välja.

Lisaks koskedele kõnnitakse läbi kohvi- ja teeistanduse, kus puude vahel helgivad ämblikuvõrgud, mille sees varitsevad kämblasuurused ämblikud. Hulgutakse ringi kohalike külades, kus kohalikud elavad oma igapäevaelu ja turistid pildistavad ’awwww’ tehes tillukesi vastsündinud põrsaid ja kutsikaid. Kolatakse kohalikel turgudel, kust Sinxay ostab kokku suures koguses juurikaid ja muud kraami, et ämma rõõmustada, ning vahepeal ka turistidele banaane - pool tuktuki kasti on lõpuks tema manti täis ja raul kahtlustab, et kas osaliselt kogu see tuur ei olegi mitte mõedud Sinxay šoppamisretkena.

Samuti on raul mõneti segaduses sellest, et esmakordselt Laoses viibitud aja jooksul polegi enam tema habe põhiline vaataisväärsus – selle au on omale saanud Jezebeli kiilaks aetud pea. Jezebel küll ei planeerinud ennast kiilaks ajada, aga ta laskis enne reisile tulekut oma poiss-sõbral endale uue soengu lõigata ja asjad eskaleerusid pisut.

Lõunaks tehakse väike peatus külas, kus kohalikus söögikohas serveeritakse kõigile kausitäis nuudlisuppi. Jutt läheb tahes-tahtmata kohaliku toidu turvalisusele ning raul särab, rääkides neljast reeglist, mida alati peab Aasias järgima:1) alati söö kohtades, kus sööb palju kohalikke inimesi 2) söö võimalusel alati taimetoitu 3) ära söö toorest muna ning 4) kui tunned süües hamba all midagi imelikku, siis ära hakka seda välja koukima ja vaatama, vaid neela see alla ja ära mõtle liigselt.

Olles lõpetanud noortele moraali lugemise, vaatab raul inimtühjas söögikohas ringi, tõstab kausist välja sinna sokutatud pooltoore muna ning pistab suhu järgmise lusikatäie suppi nuudlite ja kohalike ubadega. Midagi on seal kummalist. Midagi pehmet ja kummist, teatud vetruvuse elementidega mis pole nagu päris uba mida ei peaks seal vist olema. Raul mõtleb pika hetke, aga neelab selle siis alla, kurat temaga, ikkagi reegel number neli.

Natuke huvitatult kausis sonkinud avastab raul, et keegi vaatab talle sealt vastu. Suurte mitmetahuliste silmadega. Priske ja värvikirev kapsauss on ennast söönud oavõsusse ning on üsna kindel, et tema sugulase on raul just ära nosinud. Raul sikutab vaikselt ja märkamatult ussi oma supist välja ja mõtleb, et mida nüüd teha. Nii Jezebel kui Anne-Sophie nosivad isukalt oma suppi ja ka M paistab olevat oma kausitäiega täitsa rahul. Niisiis mõtleb raul, et ta ei hakka parem teistel söögiisu ära rikkumagi ning sokutab ussikese vaikselt laua alla, kus kohalik ringikooserdav kana selle tänulikult nahka paneb.

Ringkäik mööda koskesid ja kohalikke külasid ja turgusid kestab kogu päeva ja õhtuks on kõik omadega läbi. Saksa tüdrukud nõjatuvad poolunes vastu tuktuki seinu, Sinxay ümiseb omaette. M mõtleb oma mõtteid ja raul imetleb päikeseloojangut. Päikeseloojang on, nagu ikka, suurepärane ning lõpeb kaugelt liiga kiiresti. Tavapärane päikeseloojang Aasias näeb välja selline, et kogu maastik ja ümbritsevad rohelised mäed värvuvad kuldseks, oranžiks ja punaseks ning enne, kui sa oled jõudnud hingetuksvõtvast vaatepildist toibuda, on kõik ümbrus pime ja sa koperdad ringi öös mis on must nagu surma perseauk ja murrad tänavaaugus jalad.

Paksesse tagasi jõudnud lehvitavad raul ja M hüvastijätuks saksa tüdrukutele ja Sinxayle, kobivad oma külalistemajasse, hiivavad selga seljakotid ning lähevad otsima uut elukohta. Arusaamatutel põhjustel on selleks ööks sisuliselt kõik Pakse kesklinna mõistlikumad ööbimiskohad täis broneeritud, nii et on vaja võtta jalad selga ja minna ööbima kesklinnast eemale kohta, kus pimedast põrnitsevad turiste helkivad silmad ja kus tänaval auravatest pottides liigutatakse tundmatuid lihakäntsakaid ning suletud uste tagant immitseb kahtlasi lõhnu.

Uues hotellis tunneb raul, kuidas temasse laskub sügav masendus. Hallitanud põrand, määrdunud voodiriided, väljas uluvad koerad, seinte peal pildid, mis pole tegelikult pildid, vaid kokkupandud ja raamitud pusled - kõik see loob õhkkonna, millest õhkub masendust, lootusetust ning ängi ja raul istub päevast väsinult voodil, püüab vältida seal eelnevalt maganud inimeste vängete kehalõhnade sissehingamist ja mõtleb, et mõnikord sünnivad Laoses planeerimatusest ka halvimad tulemused.