laupäev, 29. aprill 2017

Rändamisest läbi Florese

Eddy ja meri ja vundament vees. Sellest pidi tulema
mošee, kuni keegi taipas et turistidele see ei
meeldiks ja ehitis jäeti pooleli. Keegi vundamenti
ka ära lõhkuda ei taha, kuna see ei meeldiks
moslemitele ja nii ta seisab seal igacvesti.
Peale kiire hommikusööki kell seitse on Ireneus juba kohal oma läikima timmitud Toyotaga. Eddy istub oma tavapäraselt kohal maja ees mere ääres ning jagab nõuandeid vasakule ja paremale. Sotid tehakse selgeks – kolm ööd Eddy juures maksab 420 000 ruupiat, ehk umbes 28 eurot, arvestamata reisinõustamist. Eddy on olnud hindamatu, tema lood huvitavad, ning ta saadab rauli ja H ära natuke nukrate sõnadega, et kui nad tahavad veel draakoneid näha, siis selleks on aega veel paar aastat, enne kui turismitööstus nii selle kui ka Bajo kummaliselt meeldiva aura tapab.

Paar kiiret esmatarbekaubapeatust hiljem roolib Iren oma masina linnast välja. Liiklus on vasakpoolne ja aasialik, ehk sõiduradasid on alati nii palju kui vaja ja kus ainult teel saalivad inimesed saavad aru et kuhupoole ja milliste reeglite alusel nad on minemas, ning sageli ei tea nad ilmselt kumbagi, vaid saalivad lihtsalt selles segaduses lõbu pärast või surmasoovist ringi.

Kui algne plaan nägi ette külastada UNESCO maailmapärandis olevat Wae Rebo küla, siis uus plaan viib samas lähedal asuvasse Toda külla vastavalt Eddy soovitusele. Põhjuseks taas turism – Wae Rebo olevat kaotanud Turistivoolu all igasuguse autentsuse, mida aga Toda on veel väidetavalt säilitanud.
Tee Todasse on kiira-käära läbi paksu roheluse. Kõik kasvab - banaanipuud, liaanid, juurikad, puud, rohttaimed, kõik on erkroheline ja selle sisse on ära uppunud väikesed külad ja majad ja kitsad teed. H palub Irat, et too viitaks, kui mõni kohvi või kakaopuu tee peale satub, et ta tahaks sellest pilti teha ja Iren noogutab ja lubab meeles pidada.

Teed Floresel on valdavalt mägiteed mis tähendab iiveldusttekitavat käänlemist mäest üles ja alla, vasakule ja paremale, alati on ühel pool kutsuv kuristik. Tund aega peale starti ollakse Labuan Bajost eemale saadud vaid mõned kilomeetrid.  Teed jagavad rollerid ja mootorrattad ning uued autod, sekka vahel mõni selline isend mis paiskab välja nii palju musta suitsu, et tõenäoliselt on üksnes see auto ainuisikuliselt vastutav suure osa kliimamuutuse eest.

’Nüüd vist suri jälle üks õnnetu jääkaru,’ ümiseb H kaastundlikult, kui üks selline tossav monstrum on jälle selja taha jäänud.

Vahepeal tehakse jalasirutamispeatus külakeses, kus punt kohalikke suitsetavad poe ees ja vist ootavad bussi. Buss tulebki, üks meestest sirutab käe välja, kuid buss sõidab külmalt mööda. Mehed panevad karjuma kuid buss annab gaasi, samas kui õnnetu mahajääja haarab oma kraami kaasa ning lidub mööda teed bussile järgi. Mööduv roller peatub, võtab mehe peale ning nad kaovad käänaku taha, mõlemad rusikat vibutamas.

Viimane teeots Toda külasse on lootusetult lagunenud ja nii kitsas, et Eestis oleks tegemist ühesuunalise jalgrattateega, kuid siin käsitletakse seda sujuvalt kui mitmerealist kahesuunalist maanteed. Kui kaks autot kokku saavad, siis üks tagurdab senikaua kuni leitakse möödasõiduvõimalus või tagurdatakse kogemata kuristikku. Iren selgitab, et tee on vilets seetõttu, et Toda küla lihtsalt ei oska valmimistel õige kandidaadi poolt hääletada, et nad alati toetavad kaotavat kandidaati. Ireni enda küla hääletas viimati võitja poolt ning nad said selle eest omale külla nii tee kui ka elektri, aga need Toda tüübid olevat natuke jobud.

Toda sissekäigu kohal kõrgub hiiglaslik ehitamisjärgus kirik – kirikut ehitatakse külaelanike annetuste abil, nii et selle valmimiseni võib minna veel vahes mõnikümmend, või siis vahest ka mõnisada aastat, veel kauem kui nad õige kandidaadi poolt ei hääleta.

Rauli ja H võtab vastu külavanem oma naisega, kes on just ära saatmaks kahte maailma kõige mornimat sakslast, kes pole vist iialgi oma elu jooksul naeratanud. Neile pakutakse teed ja kohvi, tõmmatakse selga kohalikud kirevad sarongid, upitatakse raulile pähe külavanema müts ja näidatakse kohalikku küla. Külas kõrguvad suured iidsed koonusekujulised majad kus elasid mitmed pered koos ning kuhu on maetud siinse kunagise kuningriigi kuningad. Elamud on ehitatud bambusest, kaetud palmikoorega, seal ripuvad tseremoniaalsed relvad ja kaitsevahendid. Kõige taha on rituaalse sinise riide alla peidetud kohalike suurim aare – inimnahast trumm. Legend räägib, et kohalikule kuningale oli hakanud meeldima külas üks tüdruk, kes oli ta aga kuu peale saatnud ning soovinud, et kuningas teda enam ei vaataks. Kuningas siis oli natuke pahaseks saanud, laskis tüdruku kinni võtta ja teha tema kõhunahast trummi, et ta saaks teda alati vaadata.

Trumm ise on katki kuivanud ja on paigutatud pimedasse nurka, nii et mine võta kinni mis värk sellega on.

Kõik see – nii iidsed koonusekujulised traditsioonilised elamud kui uued, kohati juba roostes plekk-katusega osmikud, kõrguvad laial platool, kust avaneb imeline vaade üle sinetava mere.

Tagasiteel tundub, et vahepeal on tee läinud veel halvemaks, kuigi see ei tohiks põhimõtteliselt enam võimalik olla. Auto hüppab ja jõnksutab, nii et soolikad lähevad sassi, kuid hoolimata rauli sisikonna olekust läheb see alati edasi, kiira-käära läbi džungli, läbi külade ja üle mägede. Aknad tehakse lahti ning sissetulev õhk on magus – lugematute lillede ja õite õitsemise lõhn. Teed ääristavad viljapuud, valdavalt banaanid ja papaiad. Pidev signaalitamine loob üldise taustamüra ja edasi-tagasi saalimine autode, busside ja rollerite vahel ei lase kunagi igavust tunda.

Tunde hiljem jõutakse Bacungi külla, kus tehakse peatus. Rutengini jääb veel pool tundi sõitu ja rauli kõik kondid on kanged. Küla on tuntud oma ämblikuvõrgu-laadsete riisipõldude tõttu, mida saab imetleda peale mõneminutilist mäe otsa ronimist. Üllatuslikult mõneminutiline ei tähendagi seekord poolt tundi ronimist mööda mõrvarlikku mäekülge, vaid lühikest ülespoole minekut mööda üsna korralikku treppi, kuhu parajasti suurtest bambuspalkidest ehitatakse käsipuud, et kobad turistid ei koperdaks ja oma kaela ei murraks.

Üleval mäetipus avaneb suurepärane vaade üle laia rohelise oru. Oru põhja on rajatud ämblikuvõrgu-sarnaselt rohelised riisiterrassid, kus töötavad tibatillukesed inimesed. Terrassid ronivad üles veel ka mööda mäekülgi, nende vahele pillutatud majad ja väikesed külad. Kõik vesi tuleb mägedest, mis siis juhitakse põldudele läbi komplitseeritud kraavisüsteemi. Põhjuseks, miks riisiterrassid on rajatud sellisel ebaharilikul kujul on, et see sümboliseerib ühtsust – kõik on erinevad, kõik on ühtsed. Igal inimesel, igal perel on oma põllusiilud, kuid nad kõik on osa ühest suuremast tervikust.

Tagasiteel H peatub ekstra rohelise puu juures, mille küljes ripnevad tillukesed rohelised marjad.
’Oi milline rohelus, ’ ütleb ta, ning asub seda aktiivselt pildistama. Tuleb välja, et täiesti kogemata on ta saanud kätte oma kohvipuu-pildi, ning pisut eemal istuvad külainimesed näevad turistide segadust ning tooreste kohviubade näppimist ning tulevad tutvustama ka muid viljapuid nagu kakao, aidates likvideerida turistide teatud mahajäämust Aasia botaanika osas.

Ning veel tund aega hiljem keeratakse lõpuks sisse päeva lõpp-punkti Rutengi. Ruteng on väike, madalate segipillutatud majakestega linn, kuhu ümberkaudsetest mägedest voolavad paksud tumedad ja niisked pilved, pudistades igale poole jahedat uduvihma.

Rutengis ei ole ööbimist kinni pandud, kuid lõpuks peale väikest ringisõitmist maandutakse kohalikus nunnakloostris, mis kõrvaltegevusena rendib ka tube välja. Tuba on kvaliteedilt kaugel Eddy pisikesest urkast – põrandad on plaaditud, vannituba suur, dušs euroopalik ja soe, isegi toas ringilendlevaid malaariasääski on terake alla miljoni ning nii raul kui H on rahul. Akna taga rohelises hoolitsetud aias siristavad ritsikad, eemalt kostab mošee kutseid palvele.

Kõik hinnangud, mis raul on netist nunnakloostri kohta lugenud rõhutavad, kui mõnus on hommikul ärgata õdede kauni laulu peale päikesetõusul. Sellest lähtuvalt ei hakka raul isegi kõrvatroppe kõrva panema ja ta uinub, oodates pehmet äratust nunnade lauluga.

reede, 28. aprill 2017

Draakonitest

Suur Valge Turist ja päikesetõus Komodol
Täpselt kell kuus hommikul raul ärkab. Harjumatu, et ei olegi kusagil seekord ühtegi kukke kiremas. Ükski malaariasääsk ei pinise kuskil. Generaator undab küll kusagil eemal, kuid raul on ettenägelikult kõrvatropid ekstra sügavale kõrva toppinud, nii et seegi pole eriti segav.

Harald istub juba lamamistoolis, rüüpab kohvi ja viipab raulile. Romaine ja Karoline põõnavad rahulikult, varbad teki alt paistmas. Graziela on alumisel tekil kolistamas ja H ka liigutab kusagil tekikuhja all. 

Raul lükkab teki pealt, ajab ennast istuli, pöörab ümber ja näeb päikesetõusu. Päike tõuseb uskumatult kiiresti ning jahe hommikuõhk soojeneb ja meri peegeldub pimestavalt. Hämarusest joonistuvad välja ümbritsevate saarekeste piirjooned, lähedalasuv mangroovisalu ja Komodo saare kõrged rohelised tipud.

Kiire hommikusöök (riis, nagu ka kõik varasemad hommiku-, -lõuna ja õhtusöögid) hiljem ning kaheksa turisti panevad Komodo saarel jala maha. Saarele tulijaid tervitavad paar väikest hütti, pisike turu-laadne asi ning igal pool seisvad, lamavad ja istuvad draakonikujukesed, mida on ilmselt märkimisväärslet rohkem kui elus draakoneid. Sissepääsuks ja giidi eest maksmiseks küsitakse 250 000 ruupiat, mille eest saab vastu viis tembeldatud paberitükki, mille rebimise ja aktiivse tembeldamisega on ametis mitu meest. Valida on kolme erineva matkaraja vahel mille käigus loodetavasti draakoneid nähakse – kas lühike, pikk või keskmine, kusjuures infot selle kohta, mida ükski neist sisaldab, on olematu. Kukalt kratsides otsustatakse lõpuks pikima raja kasuks mis vinkleb kolm kilomeetrit läbi paksu metsa ja kuulatakse kohalike giidide juttu, et ega selle jooksul draakonite nägemist ei garanteerita, aga niisama jalutada on ka kindlasti kena. Giidid võtavad seina najalt pikad kaheharulised kepid, ei tea kas draakonite turistidest eemale hoidmiseks või turistide draakonitest eemalehoidmiseks – ja sammud seatakse metsa.

Rada on hästi sisse tallatud ning peatselt kostab eespool mürin, kolin ja raksumine nagu murraks seal terve hord draakoneid puudelt oksi ning nüpeldaks nendega üksteist. Paraku selgub lähemale jõudes, et tegemist on hiiglasliku ameeriklaste grupiga kes murravad läbi metsa hoolimatult nagu kari joogiseid ninasarvikuid. Natuke aega nende sabas käinud saab ka giididel villand ees lärmavast grupist ja lõigatakse kõrvalt läbi metsa, kuni ameeriklased jäävad kusagile rohelise metsakardina taha.

Ja siis astutakse draakonile peaaegu peale.

Hiiglaslik sisalik liigub aeglaselt ja sihikindlalt läbi metsa, haraline keel aeg-ajalt suust välja libisemas, väikesed silmad kissis. Puud heidavad draakoni ümber varje, muutes ta halli- ja pruunikirjus leheprügis peaaegu nähtamatuks. Turistidele tähelepanu pööramata kõnnib ta üle mahalangenud raagude lähedaloleva lagendiku suunas.

3 draakonit. Kusagil metsas on väidetavalt veel mõned.
Turistide fotoaparaadid klõpsuvad nii mis hirmus, kaaperdades draakoni iga sammu.

Eemalt lagendikult, kuhupoole draakon teel on, kostab ameeriklaste kiljumist. Paistab, et nad on ka omale draakoni leidnud ja kui sinnapoole suundutakse, tuleb välja, et mitte ainult ühe, vaid koguni kaks. Draakonid lamavad liikumatult puude varjus, vahetevahel pikk saba edasi-tagasi nähvamas, viiesõrmelised pikkade küüntega käpad välja sirutatud, põrnitsedes turiste teatud halvakspanuga. Kui kolmas draakon lagendikule jõuab, mörisetakse üksteise peale ähvardavalt ja näidatakse hambaid. Turistid teevad selfiesid ja pildistavad üht-ja teistpidi, minnes draakonitele nii lähedale et kui need vaid viitsiks napsata, oleks pool turisti läinud. Draakonid küll põrnitsevad hindavalt, kuid lõpuks vist ikka ei viitsi.

Lõpuks saab ühel loomal villand ning ta teeb mõned pahased sammud turistide poole. Giidid on kohe keppidega hakkamas ja hoiavad teda eelame, pingutavad, et sihikindlat hiidsisalikku mahlastest turistidest eemal hoida, kuid võtab mitu minutit enne, kui draakon lõpuks plaanist loobub ning läheb teises suunas oma asju ajama.

Olles fotokate mälud täis klõpsinud jäetakse draakonid lagendikule saaki ootama ning kõnnitakse edasi mööda metsarada. Rada keerleb kolme kilomeetri ulatuses mööda saart, valdavalt läbi metsa, vahepeal mäest üles ja alla, pakkudes ilusaid vaateid üle rohelise metsa ja sinise mere. Kui keegi tahab minna metsa pissile, siis giidid surgivad oma keppidega iga rohupuhma põõsastes läbi, et draakon pissivat turisti ei hammustaks, mis oleks piinlik ilmselt kõigile osapooltele. 

Vahepeal veel nähakse korra metsas sabistavat draakonit kes mingit oma asja ajab ning üks suur loom lamab veel otse külatee peal, laisalt põrnitsedes puu all söövat niru ja norgus moega moega metskitse.
Turistidele öeldakse raja lõpus aitäh ning nüüd siis palun, kõrvallauast saate siin osta draakonikujuliseid meeneid, hinnaga üks käsi ja kõrv ning et kui tahate rohkem draakoneid näha, siis Rinca saarel peaks neid veelgi rohkem olema.

Laevale minnes sädistatakse draakonitest ja et kellele need ikka kõige rohkem meeldisid ja võrreldakse et kes julges oma selfie kõige lähemalt teha.

Roosa(kas) rand. H ehitatud liivaloss kukkus ka kokku.
Laeva mootor pannakse taas huugama ja suundutakse Rinca poole, vahepeatusega roosal rannal. Ranna nimetus tuleneb sellest, et kunagi oli punastest korallidest tekkinud liiv roosa, kuid ükspäev oli tulnud pisike tsunami ja kandnud ranna hoopis tavapärast ja igavat lumivalget liiva täis. Kui aga otsida, siis leiab valge alt ka roosa liiva täitsa kätte. Rannal mõned inimesed snorgeldavad ja mõned vahivad niisama, H ehitab roosast liivast liivalossi ja rannas jooksevad ringi mõned hiina turistid, samas kui neid drooniga filmitakse, ning püüavad natuke ebaõnnestunult jätta muljet, nagu neil oleks jube lõbus.

Rinca saarel võtavad turistid vastu suured hoiatussildid, et ära mine vette, seal on krokodillid. Mangroovisaludes sebistavad pisikesed ahvid. Teel vastuvõtukontorisse sumpab lautee kõrval kraavis pisike draakon ja raul mõtleb, et võtaks ja paneks seljakotti, aga vist oleks halb kui pagasi läbivaatamisel see piirivalvurit hammustaks, ja jätab mõtte katki. Kontori juures tehakse tuttav briifing, hoiatatakse, et keegi rajalt kõrvale ei astu, kuna lisaks draakonitele varitsevad ka igasugused maod ja muud loomad, ning hakatakse samuti mööda rada astuma.

Esimesi draakoneid kohatakse kohe külas, kus kuus suurt sisalikku istuvad köögi taga varjus ja limpsavad keelt köögist imbuvate söögilõhnade peale. Väidetakse, et süüa draakonitele ei anta, aga lõhna peale tulevad sunnikud ikka kohale. Draakonid tukuvad ja ei viitsi turistide meeleheaks varvastki liigutada.

Edasine matkarada viib paar kilomeetrit läbi avatud savanni kus keskpäevane päike armutult lagipähe lõõskab. Katerina on päikesest põlenud punaseks nagu kenasti keedetud vähk ja Romaine tusatseb, et tegemist on täieliku ajaraiskamisega, kuna rohkem draakoneid ei nähta.

Tagasi jõudes vaadatakse natuke veel ringi kus gigantne hord hiina turiste endiselt köögi juures magavaid hiiglaslikke draakoneid pildistavad, ja võetakse sammud taas laeva poole. Draakonid nähtud, kedagi õnneks või kahjuks ära ei söödud ja aeg on tagasi minna Labuan Bajosse.

Meri on endiselt helesinine ning reisi lõpp läheneb armutult. Raul ja H satuvad sügavtõsisesse arutelusse, et kas Rinca saarel käimine oli ajaraisk või mitte, kuna draakoneid nähti köögi juures vedelemas, mitte nende loomulikus keskkonnas nagu Komodol. Romaine leiab et tegemist oli ajaraiskamisega, H ja raul mitte.

’Jah, sest näiteks ajaraiskamine on sootuks see, millega ma praegu tegelen,’ illustreerib H näitekga igapäevasest elust oma jutu mõtet.
’Nii, ja see on?’ täpsustab raul.
’Mina praegusel hetkel näiteks vaatan, kuidas see mägi meist möödub,’ selgitab H, põrnitsedes jäägitu pühendumisega, kuidas parda tagant väike roheline kaljusaar mööda libiseb, ning sellega on arutelu lukus ja lõppenud.

Vahepeal leitakse merelt merehätta jäänud kalapaat, mile mootor on üles öelnud, ning võetakse nad sleppi.Päästetud natukene vahivad niisama, siis lähevad kajutisse ja viskavad magama.

Bajo ja päikeseloojang.
Bajosse jõudes ronitakse taas kindlale maale, hiivatakse seljakotid selga, kallistatakse ja valetatakse üksteistele viisakalt, et hoitakse kontakte ja vahetatakse pilte ja külastatakse üksteist, ning siis kõnnivad igaüks ise teed mööda minema. Raul ja H seavad sammud Eddy juba tuttava putka poole, kus tõenäoliselt hiidprussaka vaim endiselt kummitab voodi all.

Õhtul, kui taevas süttivad üksteise järel tähed, astub Eddy juurde sisse Ireneus. Raul ja H on seekord Eddy abiga välja mõelnud väga pursuiliku plaani – selle asemel, et veeta puhkus kolistades saare ühest otsast teise kohalike konditsioneerimata lagunenud bussidega, on mõte hoopis proovida kokkuleppele saada Ireneusega, et äkki saaks kasutada tema Toyotat ja teadmisi saare lähemaks uurimiseks. Ireneus on nõus, küsib neli ja pool miljonit. Raul pakub kolm ja pool. Ireneus pakub viimaseks hinnaks neli ja kakssada tuhat. Raul pakub neli. Ireneus ütleb et ei saa, konditsioneer on kallis. Raul ütleb et võtame siis konditsioneeri välja ja teeme aknad lahti. Ireneus punnib vastu, kuid kui raul lubab rahale lisaks teha veel hulga nalju lätlaste ja eestlaste kohta, siis ta lõpuks annab alla ja lepitakse kokku nelja miljoni peale.

Konditsioneerimata bussi asemel konditsioneerimata auto on siiski teatud arenguhüpe.

Eesmärk siis järgneva nelja päeva jooksul sõita läbi Rutengi, Bajawa ja Moni ja seejärel leida mingi transport Maumeresse.

Ja raul sulgeb õhtul silmad, kuulates Eddy maja ees vaikselt loksuvat merd, ja unistab draakonitest.

neljapäev, 27. aprill 2017

Teekonnast Komodole

Päev on alles varajane kui raul ja H ronivad härra Ficko valge-pruunikirjusse laeva.

Laev on siinsete aluste mõistes suur. Kahe tekiga. All on VIP kajutid, kus pesitsevad kaks austraallast, Renee ja Simon. Raul ja H kui kokkuhoidlikud inimesed ronivad kitsa ja järsu redeli kaudu teisele tekile kuhu on paigutatud mitu paksu madratsi ja kus laeks on  õhuke presentkatus. Seal on ennast juba sisse seadnud teised reisikaaslased – norrakas Harald koos argentiinlase Grazielaga, habetunud prantslane Romaine koos oma pisikese blondi tšehhitarist Karolinaga.

Reisiplaan on kahepäevane – sõita Kanawa saarele snorgeldama, sealt Manta Pointi astelraisid vaatama, seejärel Padari saarele mäetippu ronima ja ööbida laeval mõnes väikses abajas tähtede all. Teise päeva plaan näeb ette draakoneite otsimist Komodo ja Rinca saartel ja roosa liivaga rannal snorgeldamist Komodo saare tagumises otsas. Kogu lõbu läheb maksma miljon ruupiat.

Väikesed delfiinid saadavad paati kui see sõidab välja Kanawa saare poole. Bajo ümbrus on täis puistatud pisikesi saarekesi, mida katab roheline taimestik ning kus kaljupragudesse klammerduvad vähesed vibalikud puud. Saarte rannad on paksul täis kasvanud läbipääsmatuid mangroovisalusid mille vahel hüplevad sädelevad lendkalad.

Kanawa saar on sügavvalge liivaga kaetud ning päike lõõskab nagu leegiheitjaleek. Peale pandud päikesekreem tundub seljas sulavat ning raul on kindel, et korralik päikesepõletus on garanteeritud. Laevast võetakse kaasa mõned vanad snorgeldamismaskid ja mootorpaat, kuhu Euroopas mahutataks maksimaalselt neli inimest, aga indoneesias probleemideta kaksteist, võtab suuna rannale. Mootor paadi päras küll turtsub natuke ja näeb ränka vaeva raskes ülelastis paadi liigutamisega, kuid vähemalt on ta enam-vähem veekindel.

Meri on soe, rannalähedased korallid on elavad ja täis kalu. Raul näeb maailma suurimat merisiilikut, klounkalu ja muud kirevat mere-elu, kuid siis loobub töötamast ta maski õhutoru ning läkastades ja soolast merevett sülitades tõuseb ta pinnale ning sumab kalda poole. Äraneetud odav ja katkine kraam.

Enne rannale jõudmist on raulil suu ja silmad paksult merevett täis. Ta istub puu alla varju ning mõtleb, et järgmine kord võtab oma snorgeldamisvarustuse ise kaasa ja vaikselt plaanib oma maski järgmises kohas kellegi teisega salaja ära vahetada.

Paari tunni pärast sõidetakse taas edasi. Uueks sihtkohaks on Manta Point – koht, kus rohke planktoniga alasse tulevad toituma astelraid. Raul on mõelnud, et ju siis sõidetakse paadiga ringi ning vaadatakse raisid paadist, aga tuleb välja, et hoopis pannakse uuesti snorgeldamisvarustus selga ning hüpatakse vette. Raul on küll natuke skeptiline selle avantüüri osas, kuid ühtegi raid samas ka ei paista ning äkki näeb veel koralle. Oodanud ära kuni teised vette hüppavad, slikerdab raul vaikselt ringi varustusekastis, leiab sealt omale uue õhutoru mis paistab töötavat, hiivab selle ära ja hüppab vette.

Kogu grupp solberdab juba kusagil eemal ja raul võtab ka suuna sinnapoole. Vastu ujub H, kelle varustus on juba koolenud ning kes jõuab laevale tagasi natuke enne lõplikku uppumist. Raul ujub paadi lähedal edasi-tagasi, aga vesi on sügav ja tume ning põhi on kaugel ja pole nagu midagi vaadata. Pead veest välja pistes raul näeb, et H karjub midagi talle, ja nii ta siis võtab suuna paadile ja hakkab sinnapoole ujuma.

Peale viiendat tõmmet annab ta õhutoru otsad ja raul tõmbab suure hooga kopsud merevett täis. Puristades ja läkastades vajub ta vee alla, sülitades suust toruotsiku ja puhudes vett välja. 

Ees, vaevalt paari meetri kaugusel on hiiglaslik vari. Suu ammuli, mustad uimed laisalt liikumas, ohtlik saba aeglaselt võnkumas, ujub gigantne astelrai otse rauli poole.

Jalalöök toob rauli uuesti veepinnale. Ta ahmib suhu suutäie värsket õhku ja pöörab ennast ringi, et raist eemale ujuda – ning vaevalt meetri kaugusel on teine sama suur rai.

’Nüüd on vist pekkis,’ konstateerib raul mõttes.

Teadmata täpselt milline tegutsemisviis oleks kõige parem, jääb ta seisma, hoides pea vee peal, püüdes hingamist korda saada ja mõtleb, et päris piinlik, sai siia tuldud murega, et teda võivad süüa draakonid, aga lõpuks on ta õhtuoode sootuks mingitele kaladele. 

Raid mööduvad temast, üks ühelt, teine teiselt poolt, jätkates oma rahulikku teekonda rauli ignoreerides ning kui ta on natuke veel hingeldanud ja vees sipelnud, jõuab ta lõpuks paadini ujuda ja välja ronida.

Vees tunduvad raid märkimisväärselt suuremad. Eriti nende suud.
’Oli äge jah?’ pärib laevakapten irvitades ja raul on valmis ta üle parda viskama, samas kui H ütleb, et ta oli raulile karjunud, et too eemal püsiks või paigale jääks.

Edaspidise osas otsustab raul sooritada igasugused merelooma-vaatlused viisakalt ja meeldivalt distantsilt, mis jääb parajasti mere ja laevareelingu vahele, et mitte kalu häirida. Vähemalt kümme raid ujub laisalt edasi-tagasi paadi ümber, möödudes snorgeldajatest mõne meetri kauguselt, vahepeal ujudes ka paadile nii lähedale, et võiks peaaegu sirutada käe välja ja neid puudutada.

Järgmised mõned tunnid viivad laeva Padari saare juurde. Padari saar on väike vulkaaniline saar, kus kunagised kivistunud laavajõed on veel endiselt näha ja rannad sädelevad mustast liivast. Rohelised mäetipud kõrguvad taeva suunas.  Plaan on siin korra peatuda ja ronida mäe otsa.

Turistid ronivad väikesesse mootorpaati, mis võtab suuna kaldale. Paraku on samas suunas liikumas teine, märgatavalt suurem ja täiskiirusel kihutav laev, kus inimesed karjuvad ja vehivad kätega, et tõmmake oma õnnetu küna eest ära.

Ülekoormatud mootorpaadi mootor valib selle hetke et ära surra. Juhitamatus paadis ulpides vaatab raul nende peale sööstvat laeva, mis läheneb vääramatult ja hirmuäratavalt nagu maksuamet, samas kui poisid paadis püüavad meeleheitlikult mootorile elu sisse puhuda.

Karile jooksnud laev. Äkki kunagi saavad lahti.

Lõpuks turtsatab mootor tööle ja paat tüüritakse napilt teise laeva kursilt kõrvale. Laev sööstab edasi otse ranna poole, ilmselgelt plaanides teha suurepärast kurvi ning heita ankur rannaga paralleelselt, laevameeskond reelingutel kõlkumas ja kõvasti karjumas. Tüürimees aga teeb ilmselt valearvestuse ja raginaga sööstab laev otse karile ning jõnksatab seisma. Meeskond pudeneb laeva pealt vette uurima ja püüab kambakesi laeva madalikult lahti lükata, kuid see on karil kinni nagu kadedus eestlase hinges.


’Tõusu ajal saavad välja,’ irvitab rauli paadis olev poiss, ning tüürib tõrksalt turtsuva mootoriga paadi randa. 

Tõus Padari saare tippu võtab paarkümmend minutit. Üles ronitakse vahepeal püsti, vahepeal neljakäpakil, laveerides teravate kivirahnude vahel. Paremal pool on sügavik kus kaljusein langeb püstloodis mitukümmend meetrit alla musta vulkaanilise kiviga kaetud rannale kus murduvad valged lained. Raul ronib, jalad pingest ning väsimusest mitte kõige kindlamad ja mõtleb, et seekordne reis on ikka väga küllastunud igasugustest kahtlastest avantüüridest.

Mäe tipust avanevad vaated on imelised. Asuursinine vesi, valged murdlained, rohelised saared, hallid kiviseinad, valged väikesed pilvetupsud ning taevas endiselt paistev õhtupäike sulandub kõik kokku maaliliseks vaatepildiks, millel vist ei ole võrdset. Pole ka teisi gruppe üles ronimas ning mõneks ajaks on see pilt üksnes kaheksa higist läbimärja ja väsinud ja fanaatilise kiirusega pilte klõpsiva turisti päralt.
Vaade Padari saare tipust. Vaade ostetud katkise püksitagumiku hinnaga.

Kui ülestulek oli raske, siis allaminek on veelgi raskem. Lahtine kruus ja tolmune kiviklibu on reetlik. Kõik turistid pidevalt libisevad ja vehivad tasakaalu otsides kätega, kuid ainult raul libiseb ja kukub, seda hetkel, kus ta on lahkelt jagamas H-le õpetussõnu et kuidas tuleb laskuda kukkumata. Õnneks langus peatub kiiresti ning lõpeb üksnes määrdunud tagumikuga, kuid ego parandamiseks läheb ilmselt mitu päeva. 

Kui kõik on laevas tagasi ja kurss võetakse Komodole, siis üksik merikotkas teeb tiiru laeva kohal ja suundub siis kusagile kaljupragudesse - viimane tervitus Padari saarelt ja hüvastijätt selle imeliste vaadetega.

Päikeseloojang Komodo saare taha koos sügavtõsiste aruteludega.
Aruteluteemaks et kui palju aloe verat päikesepõletuse peale
on siis ikkagi piisav.


Paar tundi hiljem kui päike on loojunud ja meri muutunud helesinisest tumesiniseks ja siis sünkjasmustaks, heidetakse ankur Komodo saare külje all. Pimeduses paistavad mangroovipuud, eemal säravad kahvatult teiste laevade tuled. Õhtusöögi juurde vesteldakse tasakesi juttu, vahetatakse reisikogemusi, räägitakse juhtumitest Aafrikas, Aasias, Euroopas ja mujal. Igaühel kaheksast inimesest laua ümber on oma jutt rääkida, hõõrudes ohtralt aloe vera geeli päeva jooksul ekvaatori halastamatu päikese poolt põletatud kohtadesse.



Ja kui raul lõpuks viskab ennast pikali laiale madratsile, vaadates üles öötaevasse kus linnatulede puudumisel särab Linnutee nii eredalt, mõtleb ta, et ta on enda peale ütlemata kade.

kolmapäev, 26. aprill 2017

Labuan Bajost (2)

Raul ärkab pimeduses karjumise peale. See on selline karjumine, mida teeb inimhing, kes on just kogenud ülimat õudust. Selline, mis äratab üles kogu küla ning paneb nad jooksma sinu akna alla, kandes käes tõrvikuid ja sõnnikuharke. Karjumine, mis ütleb, et selle tegija on midagi ränka üle elanud ning kui sellele mitte kohe reageerida, siis järgnevad tagajärjed on kohutavad.

Siis läheb tuli põlema ja selgub, et karjujaks on H.

’Keegi, kurat, kõndis mul just üle näo,’ informeerib ta rauli karjumise vahepeal.

Erinevad variandid käivad läbi Rauli pea. See võis olla geko või mõni muu sisalik. Võis olla hiir või rott. Võis olla mõni mõrvarlik ülimalt mürgine sajajalgne.

Reaalsus, tuleb välja, on palju hullem. Kirjeldamatult hullem.

See on prussakas.

Prussakas, ilmselgelt karjumisest jahmununa, ripub imestunult vurre liigutades võidunud kardina küljes. See aga pole lihtsalt prussakas. See on PRUSSAKAS. Putukas, kelle dieet on sisaldanud suures koguses steroide. Ta on sama suur kui Elroni rong ning must nagu surma perseaugu sisemus.
Või siis vähemalt tundub nii raulile. Ta hea meelega karjuks ka, aga ei saa, kuna on ilmselge, et kui raul midagi kiiresti ette ei võta ,saab ta tagajärgedes süüdistada vaid iseennast ning H pilgu järgi otsustades tagajärjed ei ole meeldivad.

Niisiis võtab ta põrandalt plätu ning asub koletislikku putukat pisikeses toas taga ajama. Prussakas lendab siia-sina, nagistab pilkavalt jalgadega, kuid lõpuks peale mõneminutilist tühja vehkimist lömastab raul edukalt satika keset põrandat. Igaks juhuks annab ta sellele veel paar obadust, et kindel olla, et putukaga on krõõska.

Raul ja H vaatavad üksteisele otsa. Nad teavad, mida see tähendab. Kusagil siin, vahest siinsamas toas, on neid veel. Kümned ja kümned. Suured vurre liigutavad satikad. Hirmuäratavalt suured.

Samas, see on ju Aasia. Siin on sellised asjad tavapärased.

Ja nii siis lükkab raul hiidprussaka jäänused voodi alla Eddyle leida, H kustutab tule ära, mõlemad viskavad oma madratsitele pikali ning jäävad külmalt magama.

Hommikul Eddy ei ole väga üllatunud prussakast kuuldes. Ütleb, et ta on so sorry ja koristab laiba ära mingi hetk.

Päeva eesmärgiks on näha ära midagi, mida saladuslikult kutsutakse salajaseks koopaks. Väidetavalt on sinna saada raske ning see on megasalajane asi, aga mis pidi olema jube ilus. Sinna saamiseks on vaja sõita auto ja paadiga ning siis kõvasti ronida.

Kõlab nagu raulile sobilik tassike teed.

Niisiis istub raul Eddy rolleri tagaistmele ja nad sõidavad lähedalolevale teeristile, kus on pargitud mitmed enam-vähem uued autod, mille juhid tukuvad lähedal varjuliste põõsaste all ja söövad praetud riisi. Raul saab kiiresti kaubale noore tüübiga nimega Iranaeus, kellele kuulub peaaegu esinduslik Toyota, ning 700 000 ruupia eest on Iranaeus nõus olema raulile ja H-le päev otsa giidiks ja autojuhiks.

Paraku osutub kogu protsess keerulisemaks kui arvatud. Loogika on lihtne – tuleb sõita kohalikku kalurikülla, sealt rentida paat koos kalameestega ning sõita koopa juurde. Paraku on vihmasajud teed läbimatuks muutnud ja nii paarutab Iranaeus mööda olematuid külavaheteid kus kohalikud puhastavad matšeetedega varbaküüsi ja põrnitsevad möödasõitvat autot kahtlustavalt.

Peale poolteisetunnist seiklemist, jätab Iranaeus auto seisma järsule mäekallakule mererannikul ning mööda kitsast libedat rada ronitakse alla mere äärde. Sinna on moodustunud väike abajas kitsa liivarannaga, tuulte eest varjavad seda tihedad mangroovisalud ja veepinnal hüplevad ringi lendkalad. Ühtlasi mängivad seal vees kümmekond pisikest pruuni poissi ja kui raul oma jala vette pistab, ujuvad kõik lähedale seda kaema ning rauli varbast sikutama. Suur valge jalg, jippiii.


Sadamas on olemas ka paat, aga mitte paadimeest, paadimees on kadunud. Otsitakse siit- ja sealtpoolt, aga pole. Keegi teab et on lihtsalt joomas, keegi teab et on linnas joomas. Alusfakte see ei muuda ja nii istuvad raul ja H ja Iranaeus paar tundi päikese käes paati oodates.

Lõpuks saabub sobiv kala järele lõhnav, aga tõenäoliselt mitte lähima paari tunni jooksul uppuv paat, sees kolm kalameest. Neljasaja tuhande ruupia eest keeratakse paat ringi, raul, H ja Iranaeus ronivad paati ning kurss võetakse avamerele, Rangko saare suunas..

Paat sõidab mööda sinist vett, mis vahepeal  rannale lähenedes muutub klaasjaks, helesiniseks, läbipaistvaks. Vee alt paistavad korallid, vetikad, värvilised kalad, hele liiv. Päike murdub selges vees, sillerdades tuhande värviga.

Rangko saarel on väike kitsas liivariba, kus paar poolalasti turisti ujuvad. Kivine tee viib viie minutiga mäest üles sügava koopasuudmeni, kust turritab välja kulunud köis, sõlmed sees. Köie abil laskutakse alla pimedasse koopasse, kus õhk on nii kuum ja lämbe et tundub suisa tahkena ning higi pressib igast poorist välja nagu oleks saunas.

Ja seal all on helesinine kristallpuhta veega laguun.

Miljoneid aastaid vanad stalaktiidid ripuvad kõrgest koopalaest alla. Seintest turritavad välja iidsed kivistised. Väikesed tumedad linnud vilksavad koopasuust sisse, teevad ringi ning lendavad jälle välja. Valgus peegeldub tagasi siniselt veelt, värvides koopalae helesiniroheliseks veiklevaks auroraks.

Ja raul sukeldub sellesse sooja värvilisse puhtasse soolasesse vette, ning mõtleb, et ta võib sinna jääda päevadeks.


Rahulik idüll maa-aluses laguunis katkeb paraku kui koopa sissekäigu valgussõõrist hakkavad sisse turnima teised turistid, seetõttu peab raul kahetsustundega soojast välja ronima mööda libedast savist ning lahtistest kividest koosnevat teerada, korjama oma asjad kokku ning kõmpima mööda kivirada taas alla randa.

Rangko koobas on kõige ilusam koht, kus raul kunagi ujunud on.

Tagasiteel on saabunud mõõn, nii et kalapaat ei saa enam kalameeste küla juures randuda, vaid raul ja H peavad võtma oma kodinad ja hüppama vette ning kõndima viimased sada meetrit kaldani jalgsi läbi madala sooja vee. Liiv ja savi lirtsuvad varvaste vahelt üles ning aeg-ajalt näksavad väikesed kalakesed rauli kannast.

Õhtu lõpus tehakse peatus veel Batu Cermin koopas, mis on ka kena, aga sugugi mitte Rangko koopa mastaabis ja kus piletimüüja kurnatult magab, pea laua peal.Sealt edasi viib marsruut Labuan Bajo lähedale mäe otsas, mis kannab Adelie vaateplatvormi nime. Väikesed rohelised künkad kõrguvad saare kohal, nende tippu viimas kitsad rajad, mida mööda ukerdavad turistid ja kohalikud ülespoole. Raul ja H küll mõtlevad, et kas hakata kõige kõrgemasse tippu ronima või leppida vähemaga, kuid kui juba siinolemise nimel taluda hiidprussakaid, siis ükski tipp pole liiga kõrgel.

Otsus osutub õigeks, kuna Adelie kõrgeimast tipust avaneb suurepärane vaade üle kogu Labuan Bajo. Igal pool ümberringi tõusevad sinisest merest rohelised kaljusaared, Bajo sadamakai tuled on heledad ja värvilised. Päike loojub aeglaselt silmapiiri taha, värvides nii rohelised saared kui sinise mere üle oranži kuldpruuni kumaga ning raul ja H istuvad mäe tipus koos mõne teise turistiga kuni peaaegu on pime.

’Ma olen enda peale ütlemata kade, et ma saan siin olla,’ tähendab H lõpuks tagasiteed alustades. Raul kuulab ja seda mõtestades libiseb ja peaaegu kukub ning murrab kaela.


Õhtul jäetakse hüvasti Iraneusega ning Ira ja Eddy lubavad koos panna kokku uue reisiplaani raulile ja H-le kui nad on Komodo saarelt draakoneid vaatamast tagasi tulnud. Õhtu on vaikne ja kena, kusagilt ülevaltpoolt kostab turistide peomuusikat ning raul läheb ja hiivab omale kalaturult taas kausitäie grillkrevette ja –kalmaare, ning vaevalt on ta selle kätte saanud kui alla mühiseb troopiline vihm ja uputab üle nii rauli kui tema kalmaarid. Tagasiteel on külavaheteest saanud mudamülgas, kuhu raul jääb iga sammuga kinni ja peaaegu kaotab sandaali.

Samas, see on tibatilluke hind mida maksta Adelie päikeseloojangu ja selle eest, et sul on võimalus ujuda sügaval maa-all helesinises laguunis, ning raul tabab end mõttelt, et ta täitsa saab aru, miks H iseenda peale kade on.

Labuan Bajo, pisike mittemidagiütlev kaluriküla ühe peateega ning Eddy logu majaga, kus  duši aset täidab kopsik külma veega ning kus wc on auk põrandas, on lõpptulemusena osutunud kohaks, kust on võimalik leida erakordseid elamusi.

esmaspäev, 24. aprill 2017

Labuan Bajost

Suur prussakas kõnnib mõtlikult lennuki seinal ja liigutab vurre. Ilus prussakas on. Hästi toidetud. Tiivad lausa läigivad sellise kena pruunikas-õlise tooniga.

Raul vaatab prussakat ja mõtleb, et tegelikult ta vist pole kunagi varem näinud lennukis ühtegi teist elusolendit peale inimeste. Nüüd aga siin, Garuda Indonesia Labujan Bajosse lendava lennuki pardal, kusagil Lomboki saare kohal, patseerib prussakas enesekindlalt ringi nagu kuuluks kogu lennuk temale.

Raul sudib natuke teda jalaga ja prussakas poeb seina vahele peitu. Natukese aja pärast pudeneb aga samast august välja terve tema suguvõsa, kes aktiivselt asuvad tegutsema. Üks ründab rauli toidukarpi ning raul ajab teda sealt salvrätikuga minema. Kui H kõvasti karjuma pistab, avastab raul, et teine on võtnud ette frontaalrünnaku ja ronib mööda tema särki üles kõri poole.

Garuda Indonesia lennuk jätkab segamatult teed Florese saare poole. All sinetab ookean, vahetudes helesiniste laikudega, mille all peidavad ennast korallrifid, üleval kilomeetrite kõrgusel raul pidamas surmaheitlust pisikeste prussakapoegadega.

Labuan Bajo lennujaam on üllatavalt suur ja modernne, pakkudes kontrasti võssakasvanud lennujaama ümbrusega. Leidnud maja eest takso, sõidetakse all-linna, mis on kaks kilomeetrit eemal. Raulil ja H-l pole ööbimist broneeritud aga nad on natuke lennukis lugenud erinevatest võimalustest ööbimiseks ja lõpuks otsustanud, et proovivad leida koha mehe juures, kelle nimi on Eddy. Eddy väidetavalt olevat tore mees, kellel on odava raha eest paar kena tuba välja rentida.

Läbimärg Eddy, kes on just ujumast tulnud ning nüüd kõnnib ringi tilkuvates riietes, leitakse auklikult külateelt rolleriga rallimast ning hea meelega näitab ta pakkumisel olevat tuba. Tuba tähendab siis madalaid lagesid, kus raul peab ennast küüru tõmbama et mitte pead ära lüüa, trelle akende ees, valgeksvõõbatud määrdunud seinu ja puitraamidel madratseid põrandal. Konditsioneeri asemel on ventilaator, sääski peletab mingi kahtlane keemiline segu mis lõhnab nagu midagi, mida on skunksid väetisetehasest ära virutanud. Samas loksub otse maja ees sinine meri ning pikemata löövad raul ja Eddy käed.

Labuan Bajos on üks peatänav, mis on ääristatud sukeldumispoodide ja turismibüroodega. Raul ja H leiavad Eddy soovituse alusel meelepärase büroo, kellelt osta paaripäevane laevatuur Komodo ja Rinca saarte juurde draakoneid vaatama. Paraku tuleb välja, et nende soovitud reisi saab alustada kõige varem ülejärgmisel päeval, nii et nad tiksuvad vaikselt päeva linnas ära, uidates mööda lagunenud tänavaid, juues mere poole ehitatud terrassidel arbuusimahla ning aeg-ajalt rallivate rollerite eest ära napilt ära hüpates. Ilm on lämbe, särk seljas märg, kuid siis käib üle kerge vihmasabin mis muudab kõrvaltänavad mudamülgasteks, kuid toob hetkeks leevendust kuumale.

Õhtul avatakse mere ääres öine kalaturg, kus võib mõne euro eest välja valida soovitud koguse mereande, mis kohapeal lahtise tule peal grillitakse ning serveeritakse riisi ja juurviljadega. Kalaturg on täis turiste ja kohalikke, grillide suits muudab kõik halliks ning kusagil selja taga mühiseb vaikselt meri, ja rauli ja H ette kuhjatakse taldrikutäite kaupa grillitud krevette, kalmaari ning kohalikku värsket kala.

Peale ööturgu istuvad raul ja H Eddy õues, kui peremees sisse astub. Raul ja H ründavad teda küsimustega, mida saarel ette võtta sel ühel päeval mis neil nüüd Bajos veeta tuleb enne draakonite nägemist ja Eddy laob neile ette hulga ideid. Lisaks järgmise päeva sisustamisega salapärase koopa ning põneva vaatepunkti külastamisega teeb ta sujuvalt ümber rauli ja H reisiplaani ning jagab näpunäiteid edaspidiseks ning selle kõige juures saab aimu ka tema enda elust ja olust.

Eddy on pärit Florese lähedal asuvalt Lembata saarelt legendaarsete traditsiooniliste Lamalera vaalaküttide külast. Aastasadu on tema  küla küttinud vaalasid, aasta jooksul on tapetud paar vaala, kelle liha on kasutusel raha eest. Küttimistehnoloogia seisneb selles, et hiiglasliku bambusodaga hüpatakse paadist välja ning püütakse sellega vaala susata  – kui ei õnnestu, on kütil lips läbi.

See on ühtlasi elustiil, mis on kadumas. Fatalistlikult selgitab Eddy, kuidas vaalapüüdmine on Indoneesia valitsuse poolt keelatud, külavanem, tema onu, on pandud selle eest vangi ning istub juba kaks aastat kohtuotsuseta. Tema küla jätkab endiselt küttimise traditsiooni – maa on halb, kasvatada pole midagi ning vaalapüüdmine on nende sadu aastaid vana kultuuri alustala. Samas on neile järjest suurem surve, ning mida aeg edasi seda selgem on, et Eddy vanemate küla ja kogu tema hõim, mis Indoneesia kauges nurgakeses on aastasadu püsinud, on määratud vaiksele, kuid kindlale hääbumisele.
Eddy hääl on rahulik, tema inglise keel suurepärane. Ta on suur mees, tema hääl on mahe ja ta naeratab sageli – kuid sellest paistab kurbust. Ta räägib, kuidas ta käib mõned korrad aastas oma perekonnal külas, teekond, mis võtab viis päeva. Ta räägib oma hõimu traditsioonidest ja näitab pilte, vestab jutte ja naeratab ning pikib sisse soovitusi, mida raul ja H võiks Florese saarel veel teha.

Ja nii istuvadki raul ja H vaikselt kogu õhtu logudel plastiktoolidel, pea kohal plekk-katus mille vastu põristab vaikselt õhtune vihm ja kuulavad Eddy lugusid Indoneesiast, Bajost, vaalaküttidest ning iidsetest traditsioonidest, mida maailma kaugetes paikades veel elus hoitakse.

pühapäev, 23. aprill 2017

Pikast teest Aasiasse

Kui raul hommikul laevast maha astub, on Tallinnas sabistanud vihmasadu õnneks lõppenud, kuid asendunud Helsingis puhuva jäise tuulega mis lõikab luust ja lihast läbi.
  
Raul kõmbib mööda trappi alla ja surub käed sügavale fliisi taskutesse, otsides sinna peitunud kiiresti lahtuvat raasukest soojust. Ümberringi kiirustavad inimesed, seljas talvejoped ja jalas soojad saapad ning põrnitsevad rauli imestunult, kui too suviste sandaalidega lörtsistes veeloikudes sumpab.

Raul leiab raskusteta Vantaasse mineva rongi ja istub maha. Tema vastas niheleb poiss, kes põrnitseb vaheldumisi aknast välja ja oma telefoni ja küsib lõpuks raulilt et kuhu rong läheb. Raul ütleb et lennujaama. Poiss niheleb veel natuke ja küsib et millisesse lennujaama. Raul ütleb et Vantaasse. Poiss niheleb veel natuke ja järgmises peatuses vupsab rongist välja ja rohkem teda ei näe. Loodetavasti leidis omale sobivama lennujaama.

Lennujaamas raul ei märka strateegiliselt tema teele paigutatud täpselt kubemekõrgust metallposti ning ta kõnnib sinna kõigi ümbritsejate rõõmuks täie hooga otsa.

Eemalt lehvitab tuttav nägu. Kuigi M on seekord kodus, säästes ennast targalt Komodo draakonite poolt ärasööduks saamisest ja metsikust hulgast malaariasääskedest, teeb seekordsed kahtlased avantüürid taas kaasa vana tuttav H, kellega koos on Namiibias põgenetud lõvide eest,  sõidetud kolmveerandi ulatuses uppunud paatidega Mekongi deltas Vietnamis ja ronitud suitsidaalselt Filipiinide riisiterrassidel ning on otsustanud taas eluga riskides Aasiasse tulla. 

Paistab samuti, et Murphy on võtnud reisi seekord ekstraterava tähelepanu alla. Raul, kes viimasel ajal on läinud lennujaamade turvakontrollist läbi kiiresti ja valutult nagu raha pangaarvelt, selekteeritakse välja lõhkeainekontrolliks ja täiendavaks passikontrolliks. Dohasse minevale lennukile minnes vaadatakse tema pardakaarti pikalt, pannakse see siis kõrvale ja talle viipab kena prillidega tüdruk. Raul läheb, mõeldes, et oleks pidanud vist ikka habeme ära ajama.

Tuleb välja, et prillidega tüdruk tahab kaaluda tema seljakotti mida raul kavatseb käsipagasina lennukisse smugeldada ja mis, nagu raul teab, peab kaaluma seitse kilo ja mis, nagu raul samuti suurepäraselt teab, kaalub märkimisväärselt rohkem.

’Oi, üle üheksa kilo,’ vangutab tüdruk pead. ’Eieieie, sellega te lennukisse ei pääse, palun võta vähemaks.’
Raul teeb koti lahti, võtab läpaka kaenlasse. Tüdruk kaalub uuesti seljakotti.
’Ei, ainult kaheksa kilo on nüüd, sellest ei piisa, võta veel midagi välja,’ ei ole tüdruk rahul.
Raul avab koti, võtab välja kotikese šampooni ja hambapastaga ja surkab selle taskusse. 

Tüdruk kaalub uuesti,  noogutab rahulolevalt, paneb kotile peale valge aktsepteeritud käsipagasi sildi ja naeratab kenasti. Raul naeratab vastu, avab seljakoti, pakib sinna mõningase vaevaga tagasi nii arvuti kui vedelikud, hiivab lubamatult raske üheksakilose koti taas selga ja kõnnib eemale.

Qatar Airwaysi lennuk on kena ja mugav ja raul nõjatub tooli seljatoele ja mõtleb, et on täitsa huvitav kuidas siis see maailma parima lennufirma lend välja näeb. Vaimusilmas on ta kujutanud ette vaikselt lendavat lennukit kus saab puhata pehmetes istmetes, kus eesistuja ei langeta oma tooli seljatuge nii madalale, et tema pea sisuliselt lamab su süles ning ta saab põrnitseda altpoolt su ninakarvu, kus karjuvad lapsed on kusagil kaugel eemal kellegi teise juures, kus toit maitseb nagu parimates restoranides ning mille puhul kui reis lõpeb ja sa astud oma sihtpunktis välja, oled särav, energiline ning valmis malaariasääskede tapmiseks. 

Järgmisel hetkel astub peale kolm eesti perekonda hulga erinevas vanuses lastega, kes kõik karjuvad üksteise peale erineva tonaalsuse ja läbilõikavusega.  Kõik nad paiknevad kenasti strateegiliselt igale poole rauli ja H ümber ning asuvad kõva häälega vaidlema, kelle ülesanne on põrandale kukkunud lapse lutt üles võtta. Üks vanematest, kes on ilmselt laste peale karjumisest juba täiesti blaseerunud ja nüristunud ning näeb siiralt lootvat, et äkki lennuk ikkagi kukub alla enne Balile jõudmist, istub rauli ette ning esimese asjana laseb oma tooli seljatoe nii alla kui võimalik, nii et rauli põlved raksuvad.

Raul ohkab ja mõistab, et lõpptulemusena on see lend samasugune nagu teisedki, ning ta ei eksi. Õnneks pakub teretulnud mõtete kõrvalejuhtimist  meelelahutuse näol  H, kes soovib filme vaadata ning selle nimel peab heroilist võitlust meediakonsooliga, mis reageerib nupuvajutustele harva ja kui, siis tehes sootuks midagi muud kui H on soovinud. H vannub kurja ja taob viljatult konsooli, samas kui isegi salongipersonal teda ignoreerib, unustades talle pidevalt toitu ja jooki serveerida. 

Viis tundi peale lennu algust, täpselt tund enne maandumist, suikub raul lõpuks rahutusse unne, kust teda aeg-ajalt äratavad ees istuvate sülelaste läbilõikavad röögatused, kuna endiselt viimase kuue lennutunni jooksul pole jõutud otsusele, kes siis ikkagi peaks luti põrandalt üles võtma.

Dohas tuigub raul uimaselt lennukist välja, jättes selja taha lutti otsivad eesti perekonnad, ning virgub veidi  sooja kõrbetuule käes. Turvakontroll lennujaamas liigub tempoga, kus arvuti ja taskud tuleb tühjendada konveieril liikuvatesse kastidesse jooksujalu ja meeste wcs laseb üks kodanik külma kõhuga vastu wc seina, kuna kõik pissuaarid ja boksid on täis ning kraanikausside ääres pesevad unise moega habetunud mehed hambaid.

Lend Dohast Balile kestab veel üheksa tundi ning raulile jäävad sellest üksnes hägused mälestused. Kell neli öösel raputatakse ta sügavast unest üles kuna toit on serveeritud. Raul surgib kahtlustavalt praetud riisi kummaliste pruunikate võrsetega ning jääb vist seda süües magama, sest igatahes kui ta üles ärkab on kõht endiselt tühi, aga toitu pole. Näljaselt jääb ta uuesti magama ning ärkab, kuna taas serveeritakse toitu. Ta pakib näljaselt toidu lahti – seekord kummaline segu ubadest, hernestest ja pakora-juustust - haarab kahvli ja siis tuleb stjuardess kes ütleb, et uups, raulile sai vale toit. Poiss võtab ilma pikemata tema eest toidu ära ja kõnnib minema, jättes siiski heatahtlikult kahvli raulile. Mõne aja pärast tuleb ta tagasi ja toob teise toidupaki, öeldes, et nüüd sai õigem ja parem, kuigi see on täpselt seesama segu pakorast ja hernestest ja maitseb nagu kuivanud sokk saepurukastmes.

Umbes igaviku pärast maandub lennuk lõpuks Balil Denpasaris ja rauli ja H lähevad Kutasse hotelli puhkama enne järgmist, viimast, lendu Labuan Bajosse. Temperatuur on kuum ja märg ning  higi niriseb mööda selga alla. Kuta on täis lärmavaid turiste, baarides tümpsub halb muusika ammu häälest läinud pillide saatel ning igal sammul püütakse raulile müüa kokaiini. Kuigi aasialik lärm, värvid ja melu on raulile ütlemata meelepärane, on siiski üsna meeldiv, kui viimaks saab välismaailma sulgeda hotelli ukse taha.

Pikk ja okkaline on tee draakonite juurde.

reede, 21. aprill 2017

Teeleasumisest

Viimane öö enne teeleasumist. Sihtpunktiks Indoneesia, Florese saar, läbi Helsingi ja Doha ja Bali, ning raul kontrollib veel korra oma seljakotti ning hommikul pikkadeks lendudeks ning teekonnaks sadamasse selga minevaid riideid.Ilmselgelt pole mõtet palju riideid selga panna - Flores ju asub enam-vähem ekvaatoril, mis sa seal soojade riietega ikka teed. Pealegi on ju Eestiski kevad, linnud laulavad ja puha.

Raul vaatab peeglisse.

Kerged suvised sandaalid jalas, jep.
Mugavad õhukesed valged suvised pikad püksid, on.
Särk, mille peal on kerge suvine fliis, olemas.

Kõik tundub olemas olevat. Tuleb vaid toimetada ennast Tallinna sadamasse, sealt Helsingisse ning siis Vantaa lennujaama. Köömes. Naljategemine. Samas kuidagi raske on lahkuda pikale teele. Harjumatu, kuna seekord jääb M koju ning raul asub teele üksi.

Et üle saada kurvameelsusest, pistab raul korra pea uksest välja, et hingata sisse sõõm meeldivat kodumaa kevadist õhku.

Ust avades paiskub sealt sisse jäine lumetorm nagu hord külmunud hobuseid, tuisates täis rauli silmad ning toppides hoolimatult tema kraevahe täis vesist lörtsilaadset lund.

Raul sulgeb ukse, puristab silmad puhtaks ja köhib. Ilmselt algav tiisikus.

Ja kusagil üleval kuuleb raul onu Murphy kõiketeadvat naeru.

esmaspäev, 20. veebruar 2017

Ootamisest

Raul kõmbib läbi lörtsi hommikul kontori poole.

Tee on märg ja libe, taevast sajab mingit kahtlast ollust. Nina on kinni - nohu ja ilmselt algav kopsupõletik. Väsimus algavast nädalast on kontides ja mõtteis juba esmaspäeva hommikul. Täpselt kaks kuud on reisi alguseni ja kuigi raul proovib meeleheitlikult unistada malaariasääskedest, ekvaatorist, Komodo draakonitest, Florese bussisõitudest ning musta liivaga randadest, ei aita see eriti, liiga pikk aeg. Mööduv auto sõidab läbi poriloigu ja pritsib rauli märjaks ja ta jääb seisma ja vannub valju häälega nii et maa must.

Sel hetkel maandub niiske lumehelves rauli ninaotsale. Raul kõõritab  seda vaadata ja lumehelves kõõritab talle  ääretult ülbelt vastu. Seejärel see sulab ära ja voolab mööda põske alla rauli habemesse kuhu jääb kõditama ja kõkutama, võttes kaasa rauli frustratsiooni ja väsimuse ja masenduse ja halva tuju.

Ja kaks kuud Indoneesiani ei tundugi enam nii pikk aeg.

teisipäev, 10. jaanuar 2017

Hallide asjade värviliseks muutmisest

Iga päev sa tegeled oluliste asjadega. Eluküsimustega. Tööküsimustega. Inimestevaheliste probleemidega. Auto puhastamisega linnuguaanost, mida ohtralt külvavad sinna hirmsa ravimatu kõhulahtisuse käes kannatavad varesed, kelle lemmiktegevus  on sättida ennast kraaksuma just rauli auto kohal kaarduva puu otsa ning lasta pärasool vabaks. Jalanõude kuivatamisega peale seda, kui sa oled rõõmsalt keksinud sügavas poriloigus, hetkeks kujutades ennast taas ette pisikese poisina poriloigus mängimas, kuigi sa tõenäoliselt näed pigem välja nagu mudaaugus püherdav kolmekümne viie aastane karvane jõehobu. Mõned nendest asjadest on mõned kerged, mõned rasked, mõned hallid ja mõned värvilised.

Mõnes päevas on hallust rohkem kui värvi. Õnneks neid on vähe ja neid saab muuta värvilisemaks, tõstes vaid suunurgad ülespoole.

Ja siis on päevad, mis on hallid, kuid suunurki on natuke raske tõsta, isegi kui proovid entusiastlikult.

Need on päevad, kui sa ostad lennupileti järgmiseks reisiks. Aprilli lõpuks. Mitte pikaks - mõneks nädalaks. Indoneesiasse.

Ja sa tunned, et värviliseks muutub mitte üksnes päev ja nädal vaid järgmised mitu kuud.

teisipäev, 13. detsember 2016

Reisi lõpust

Käes on reisi viimased päevad. 

Raul ja M veedavad need Bangkokis hulkudes, süües toiduturgudel, jalutades väikestel tänavatel, kolades mööda kaubanduskeskusi ja, rauli puhul, püüdes suurlinnast suures koguses Pokemone sest noh, mida muud ikka teha kui istuda vahepeal ninapidi mobiilis.

Raul vaatab hommikul välja minnes peeglisse – päikesepõlenud nina,  iga ilmakaare poole turritav sakris habe, mis pole kuu aega kääre näinud, naer silmades. Tema riietus on segu ja mälestus kohtadest, kus ta on käinud – särk ostetud kunagi Filipiinidelt, püksid Taist, õlakott Myanmarist, sinimustvalgetes toonides käevõru Laosest.  Kõik kohad, mida ta on kunagi külastanud ja jätnud sinna osakese oma südamest ja hingest, kuid mida ta kannab endaga alati – silmades, mälestustes, riietuses.
Igas liigutuses ja sammus on reisi lõpu aurat. See on tunne, kus iga samm on tinane ning iga naer kergelt varjutatud nukrusest. Kuu aega on olnud nii lühike, kuigi sinna mahtus nii palju. Liiga palju on veel lugemata ja kuulmata ja kirjutamata lugusid – sest lõpuks on lood need, mida raul Aasiast otsib, lugusid, mida näha ja kuulata ja tulevikus teistelegi rääkida. 

Lugude leidmine ongi vahest suurim väljakutse reisimise juures. Nii palju inimesi tormleb mööda maailma iga päev ringi, telefon ees, tehes pilte ja filmides, kuid mitte nähes. Lihtne on teha pilti, lihtne on teha videot, lihtne on uuendada sotsiaalmeedia staatust, kuid see on vaid üks osa, nii väike osa reisimisest. Lihtne on mitte märgata, mitte kuulda, mitte mõelda.  Lihtne on komistada Bangkokis tänavaauku, mille põhjas on veel kanasuled, mille omanik ilmselt ammu juba potis, vanduda Aasia katkiseid tänavaid, vahest tehes selle kohta kurja postituse, ja kulgeda edasi, tänavaserval kükitavale ja selga sügavale vanale mehele tähelepanu pööramata.

Raulile meeldiks mõelda, et selle tänava on purustanud langev ingel, kes nüüd kükitab sealsamas, kitkudes seljast viimaseid turritavaid tiivasulgi.

Ja nii hulgubki raul need viimased päevad mööda Aasia suurlinna, vahepeal üksi, vahepeal koos M-ga. Ta leiab poest Beer Laod ning hõikab mingalabar birmalasele, kes tema aasta tagasi Mandalayst ostetud õlakotti ja sinna tikitud sõna ’Myanmar’ nähes teda naeratades tervitab. Ta kõnnib läbi kullatud kaubanduskeskuste ja pimedate kõrvaltänavate. Ta joob mõnesendist kookospähklimahla õhtusel toiduturul ning kümneeurost kokteili vabas õhus üle öise Bangkoki kõrguva hoone katusel, nõjatudes vastu klaasreelingut ning nautides linna sära. Ta tunneb ennast üheaegu vaese ja rikka, rõõmsa ja kurvana – vaene, kuna tal pole aega nii palju kui sooviks, kuid rikas, olles kokku kogunud kõik need elamused; rõõmus, et ta on saanud reisida ja kogeda ja elada ning kurb, kuna ta teab, et läheb taas aega, enne kui ta kõnnib uuesti mööda neid tänavaid. 

Kusagil seal eemal liiguvad bussid ja rongid ja kõik muud imelikud ning lootusetult logud transpordivahendid, viies turiste vastu uutele sihtpunktidele.  Iga päev maanduvad uued noored ja mitte nii noored Kaug-Aasia lennujaamades, viskavad selga seljakotid ning suunduvad avastama seda suurepärast maanurka. Nad imetlevad Luang Prabangi võlu ja Konglori koopa majesteetlikkust, avastavad salapäraseid Angkori templeid ja kiiguvad Koh Tonsayl. Nad imetlevad iidseid Ifugao riisiterrasse Batadis, Filipiinidel ja kauplevad ujuval turul Vietnamis Mekongi deltas. Nad ujuvad koskedes ja sinises mererannas ning trekivad läbi sügavate džunglite ning naudivad suurlinnade sära ja sealset elujõudu nii, nagu raul seda on aastaid teinud. Nad käivad radu, mis on raulile tuttavad ja veel nii palju rohkem radu, mis veel ootavad tema poolt avastamist.

Ja kuigi raul seab taas kord sammud minema, teab ta, et ta tuleb siia ikka ja jälle tagasi. 

Ta usub, et siin on veel palju avastamata langenud ingleid, kes kusagil ootavad, et keegi nende lugu kuuleks.

Kambodžas teel olemisest (2)

Tõusev päike pole Angkori templite vahel hõljuvat udu veel kuivatanud kui raul ja M seavad sammud Bangkokki, vastu viimasele sihtkohale ja reisi lõpule. 

Plaan on sõita bussiga Kambodža piirilinna Poipetti, minna üle piir, võtta Tai piirilt tuktuk rongijaama ning sõita Bangkokki rongiga, kuna tõtt-öelda nii raul kui M seekord lõpetaksid bussidega pikema avantüüritsemise ära. Küllalt juba nendes loksutud ning vahelduseks oleks hea proovida ka  transpordivahendit, mis ei raputagi sisikonda kõrvade kaudu välja.

Hostelist korjab nad harjumuspärase minibussi asemel üles tavaline valge Mazda. Seljakotid lähevad pagasisse ja raul, M ning kolmas turist kobivad tagaistmele ja auto võtab paigalt. Natukese aja pärast on uus peatus, paistab et tuleb veel kaks inimest peale. Raul küll mõtleb, et kuidas saab viiekohalisse autosse mahutada kuus inimest, aga tuleb välja, et kaks poissi mahutavad ennast kahekesi esiistmele ja elu läheb edasi. Mazda viib kõik turistid mõnisada meetrit eemale pimedasse kõrvaltänavasse, kuhu on paigutatud suur buss, kus vähemalt ruumipuudust pole. Bussile pannakse hääled sisse kell 08.04, ainult neljaminutilise hilinemisega, ning raul on meeldivalt üllatunud.

Kell 08.07 jääb buss seisma, kuna juhil on vaja rääkida oma kolme telefoniga. Ta räägib kiirustamata ja rahuliku tooniga, vahepeal teiste telefonidega sõnumeid kribades. Temperatuur bussis tõuseb, konditsioneeri pole, rauli selja taga vene paari väike laps oksendab kilekotti. Juhti see väga ei morjenda, aga lõpuks tulevad kusagilt veel kaks turisti, astuvad bussi ja sõit läheb edasi. Muidugi ei saa sellisel väikesel asjal nagu turiste täis bussi juhtimine kitsastel tänavatel olla takistuseks telefoniga rääkimisel ja juht vestleb kõigi kolme telefoniga edasi, samas kui buss sööstab mööda auklikke Siem Reapi tänavaid nagu hullunud pühvel. Vahepeal juht paneb käe silmade ette, tundub, et ta ise ka ei taha täpselt näha,  kuhu ta sõidab. Liiga hirmus.

Piirini jääb veel paar kilomeetrit, kui bussijuhil läheb kõht tühjaks ja ta keerab sisse mingisse gigantlikku betoonmüraka hoovi, kus on paar söögikohta. Bussis olnud väikesed lapsed on senikaua kõik oma sisikonna välja oksendanud ja bussis lõhnab kirbelt ja kõikidel on hea meel välja saada. Raulil mitte – rong läheb Tai piirilt mõni minut enne 14.00, praeguseks aga on juba üheteistkümne paiku ja piiril läheb legendaarselt kaua. Samas ei häiri see põrmugi juhti, kes kiirustamata sööb riisi sealihaga, kallates selle kõrvale alla mehises koguses Angkor Beer Strongi, alkoholisisaldus 8%. Turistid kõmbivad tusaselt ringi ja ei kipu süüa tellima lootuses, et kohe minnakse edasi, aga siis juht sirutab ennast mugavalt pingil välja ja hakkab telefoni näppima ja näljased turistid loobuvad ning asuvad süüa tellima.

Buss stardib uuesti tund aega hiljem, kui juht lõpuks ennast püsti ajab, käib köögis ja sealt tagasi tulles topib turistide tellimuste pealt vahelt saadud raha avalikult püksitaskusse. Piirini venitatakse nagu härja ila, tehes mõistetamatuid peatusi kohalikus lasteaias, bensiinijaamas ja lihtsalt põlluserval, et juht saaks välja tulla ja ringutada - ilmselt söömine oli kurnav ja hea meelega tegelikult läheks magama.

Kambodža-poolses piiripunktis ootab juba mustmiljon inimest, et saada passi väljumistemplit. Raul ja M sätivad ennast poisi selja taha, kes tõmbab tähelepanu oma kaunilt erksaks värvitud varbaküüntega, kus suure varba küünel ilutseb suur kena kollane naerunägu. Kui poiss jõuab piirivalvuriteni, siis need vaatavad pikalt tema passi ja lõpuks tuleb  tagatoast paar meest, kes võtavad poisil kaenla alt kinni ja talutavad ära.

Kambodža poolt välja saanud ootab poolteist tundi järjekord ka Tai poolel ning kui üle piiri saadakse, on minutite mäng, kas jõutakse veel rongile. Samas ei õnnestu ka kusagilt sularahaautomaadist bahte saada ning kui lõpuks leitakse töötav aparaat, siis see sülitab välja ainult suuri numbreid, millega tuktukijuhtidele maksta ei saa – maagiliselt pole neil kunagi vahetusraha.

Niisiis lehvitades mõttes nukralt rongile hüvastijätuks rakendatakse plaan B – kasiinobuss. Nimetus tuleb sellest, et Tai ja Kambodža piiripunktide vahele eikellegimaale on ehitatud hulk kasiinosid ning suured konditsioneeritud bussid veavad iga päev rahaga inimesi Bangkokist kasiinodesse ja õhtul rahatud inimesed tagasi. Vajalik buss leitakse turu kõrval seismas – kahekordne uus buss, peale värvitud suured oranžid leegid ja ratta kohale sinised silmad, aga muidu on tegemist üsnagi mõistliku bussiga, mis erinevalt paljudest muudest seni kohatud aparaatidest püsib kenasti koos ja isegi konditsioneer töötab kogu reisi.

Raul nõjatub mugavalt laiale pehmele istmele, vaatab Tai möödalibisevat maastikku ja tunneb rõõmu teelolemisest. On vähe asju, mis talle meeldivad rohkem kui olla teel – need hetked, kus midagi on jäänud selja taha ja midagi eesolevat pole veel saabunud, aga sa oled sinnapoole liikumas, kõrvus lemmikmuusika, päikeseloojang ja õhtune tuledemäng akna taga, hea raamat käes ja paljad varbad mässitud sooja pusa sisse. 

See on ilus ja romantiline aeg, mis kestab täpselt senikaua, kuni buss jääb kolm tundi hiljem seisma keset suurt maanteed kusagil Bangkoki äärelinnas ja raul ning M tõstetakse ilma igasuguse tseremooniata bussist maha.

Raul sügab natuke kukalt. Igal pool ümberringi on maanteed, kaart ei näita ühtegi metroopeatust lähedal. Tasulise tee putkad on igal pool, inimesed seal vehkimas raulile et ära tule, saad surma ja raul tunneb teatud sugulust kolmejalgse siiliga kuuerealisel kiirteel.

 Eluga riskides suudavad raul ja M kuidagi ennast suurelt maanteelt maha manööverdada ja sättida ennast  surmapõlgavalt väiksema kõrvaltee peale, kus siis meelt heites lehvitada mööduvatele taksodele ja loota, et äkki mõni tüüp selle asemel, et jobu lääne turist alla ajada, pigem otsustab küüti pakkuda.

Veerand tundi hiljem selline taksojuht leitaksegi ning raul ja M kruiisivad läbi öise Bangkoki tuledesära oma peatuspaika. Seal juba kõik magavad, kuid järjepidav ukse taga kellahelistamine aitab ja välja ujub hiina tüdruk, kes rauli ja M sisse laseb. Samas aga ei saa veel check-ini teha, kuna maja ainuke inglise keelt kõneleja on parajasti duši all. Poole tunni pärast ujub ka see õnneks välja, ning raul ja M saavad oma viimase ööbimiskoha võtmed kätte.

Kogu reis Siem Reapist Bangkokki kestis 13 tundi ja sellega ongi läbi reisi Kambodža osa.

Angkori templitest

Hosteli eesruum on täis inimesi, kes tukuvad põrandal või istuvad kustunud nägudega. Paljud on läinud päikesetõusu vaatama, kuid paistab, et osad on vedanud ennast voodist välja, tulnud alla hosteli lobbysse, mõelnud, et perse see päikesetõus ning keeranud ennast kusagile põrandamattidele pikali. Paar tüüpi on isegi võtnud vaevaks kusagilt omale tekid organiseerida.

Raul ja M mõtlevad, et kui juba on ärgatud, siis sama hästi võib alustada Angkori templite uurimisega. Tänavalt leitakse tuktukijuhiks Margo, 40 dollari eest per nägu ostetakse kolmepäevapiletid ning kogu selle ja järgmise päeva tuuritavad raul ja M mööda templeid.

Angkori templid pole midagi, mida saab kirjeldada. Angkori templid on elust suuremad. Sa pead seal kõndima, ronima, jalutama, istuma, hingama aastasadade tagust õhku. Angkor on müstiline, müütiline, kummaline, salajane. Sa võid kõlgutada üleval iidsete templite müüridel jalgu ja vaadata päikesetõusu. Sa võid istuda metsas sammaldunud kivil, mis võis olla aastasadu tagasi ammu kadunud hoone nurgakivi. Sa võid kõndida varisenud käikudes ja turnida sajandite vanustel puujuurtel.

Angkor on koht, kus sa kõnnid poollagunenud müürikarniisil, vaadates üle rohelise lagendiku sinna, kus sadu aastaid tagasi olid linnad, põllud, külad, templid – elav ja pulbitsev linn miljoni elanikuga ajal, kui tänapäevased Euroopa metropolid olid napid külad. Kõik see on nüüd kadunud, džungli alla mattunud, hävitatud, kõdunenud – kuid seal jalutades sa näed seda, kustunud aegade kirjeldamatut hiilgust.

Enne Angkorisse minekut raul teab, et tegemist on kohaga, kus on turiste sadade tuhandete kaupa. Peale kahte päeva ringihulkumist ta teab, et teistest turistidest ei saa lasta ennast segada. Nad on seal, kusagil, kooserdavad ringi, hulguvad samuti varemetes, mõnikord on neid sadu, tuhandeid, kümneid tuhandeid, kõik higistamas kuuma päikese all ning klõpsimas lõputuid pilte, mida nad kunagi ei vaata. Kui sa oled seal, siis ära vaata turiste, ära kuula lõputut hiinakeelset vadinat. Leia omale sügavas rohelises metsas soe samblassekasvanud kivi või poollagunenud müüripealne, kus istuda  ja kuula. Kuula mineviku hääli, sest Angkoris need sosistavad, laulavad, naeravad ja räägivad nii, nagu ei kusagil mujal Aasias. Need hääled räägivad sulle kadunud aegadest ja suurest riigist, mida enam ei ole.

Angkor on imeliseim koht, kus reisida minevikku, vaadata seda nii nagu ta oli. Päevast ei piisa, kahest ka mitte – kuid kui sul pole ka aega, siis ära kiirusta. Istu ja vaata ja kuula. Võib-olla sa soovisid näha päikesetõusu, kuid hommik oli pilves või sa ei näinud seda hordide turistide tagant – mis siis. Sule silmad ja sa näed, kuidas roosakas koiduvalgus hakkab aeglaselt värvima templi kõrguvaid torne ning kuivatab ära hommikuse udu, kuni tiigi punaka helgiga veelt hakkavad peegelduma templimüürid ning kaarduvad palmid. Ära torma, kujuta. Ära pildista, mõtle. Ära räägi, kuula.

See on koht, kus kuulata Kambodža lugu.

Need kaks päeva raul ja M kolavad ringi kõikjal, kus nende limiteeritud aeg võimaldab. Nähtud saab nii suuremaid kui väiksemaid templeid, nii neid, mis on lootusetult puude alla mattunud kui hiiglaslikke aastatuhande vanuseid massiivseid ehitisi, mis endiselt kõrguvad üle lagendike. Raul kõlgutab jalgu iidsetel paadisildadel ja leotab päevasest kõndimisest väsinud jalgu basseinis, kus kunagi suplesid kuningad. Ta ronib hiiglaslike templite otsa ja balansseerib poollagunenud müüridel. Ta istub templikarniisil, vaadates, kuidas päike aeglaselt rohelise metsa taha loojub. Ta loeb templite ajaloost, jalutades kunagiste munkade lagunenud eluasemetes. Ta ronib hiiglaslike puude juurde vahel, mis on sajandite jooksul hellalt keeranud majade ning müüride ümber ja on õnnelik nagu hernes kaunas.

Need kaks päeva mööduvad kaugelt liiga kiiresti ja templite vahel veedetud aeg saab läbi kaua aega varem, kui soov neid avastada. 

neljapäev, 8. detsember 2016

Kambodžas teel olemisest

Kunagi sõjaväes õpetati raulile, et valu on nõrkus, mis kehast lahkub. Kui see on tõsi, siis raulil imbub nõrkust kuhjade kaupa igast lihasest ja päikesepõletatud naharakust. Samas, keegi pole öelnud, et puhkamine peab lihtne olema.

Buss Phnom Penhi läheb pärastlõunal, Phnom Penhist Giant Ibise ööbuss Siem Reapi õhtul pool üksteist. See tähendab, et päev on kenasti sisustatud erinevate transpordivahenditega ja põnevate sündmustega, mis sellega kaasneb, nii et enne on vaja korralikult kõht täis süüa – ja raul ja M seavad taas sammud krabiturule.

Mere-äärne turg on täies hoos – suuri kaste krabidega hiivatakse merest kaldale, kus siis ostjad neid näpivad ja hinna üle tingivad. Krabid näivad olevat natuke väiksevõitu ning nii loobuvad raul ja M esialgsest plaanist krabisid lõunaks süüa ja selle asemel otsustavad olla hoopis tervislikud ning jääda puuviljade juurde. Raul saadab M banaane ostma ja paneb südamele, et M kindlasti ka tingiks. M on küll natuke mures, et kas peab ikka tingima, aga raul on raudkindel et jah, ikka peab alati Aasias turul tingima, kuna alati saab hinnas kõvasti alla ja M, kes tingimisest pole vaimustuses, läheb morni näoga banaane otsima.

Raul samaaegselt otsustab, et näitab M-le, kuidas seda tehakse. Ta on alati tahtnud proovida jackfruiti ning ta leiab kena müüja, kelle ees on taldrikutäied puhastatud meeldivalt lõhnavat kollast puuvilja. Ühele taldrikule osutades küsib raul, et palju see maksab, müüja, vanem kohalik naine, ütleb, et poolteist dollarit. Raul paneb siis oma eesmärgiks saada see kätte dollariga ning asub hoogsalt tingima.

Peale pikki ja edukaid läbirääkimisi maksab raul taldrikutäie jackfruiti eest poolteist dollarit ja otsustab, et ta seda M-le igaks juhuks ei maini, ning banaanide ja jackfruitiga varustatuna kõnnitakse tagasi oma bungalosse. M-l ka ei õnnestunud banaanide üle tingida, ehk kaks-null turumüüjatele.

Vaevalt on Michaeliga hüvasti jäetud, kui ette sõidab plekist konservikarp, mida siin maanurgas tuntakse mikrobussina selle erisusega, et konservikarbi mahutavusel on piir, aga mikrobussil seda ei ole. Buss on juba tuugalt turiste täis ning seejärel tehakse peatus, et võtta peale veel kaks kohalikku. Rauli ees istuv prantslane, kellel on ilmselged seedehäired,  paneb kõvasti karjuma, kuid see ei aita – mahutatakse peale kohalikud ja nende pagas, püütakse ees istuvale turistile veel sülle sokutada kast mingit kahtlast kaupa, aga kui see ei õnnestu, tõstetakse kast käigukangi peale ja käib küll.

M kõrval istub Makedoonia särgiga poiss, kellel tekivad umbses bussis hingamisraskused. M laenab talle sõbralikult ühe reisitableti, poiss võtab selle hinge alla, paneb silmad kinni ja kustub ära kiiremini kui valgus tunneli lõpus. Tee Phnom Penhi on vahepeal kena asfalttee, vahepeal kontepurustav savitee. Konditsioneer ei tööta korralikult ja vahepeal avatakse aknad, lastes sisse terakene õhku ja kuhjade kaupa maanteetolmu. Buss teeb äkkpidurduse, kokkupõrkest rekkaga jääb puudu millimeeter.

Phnom Penhi jõutakse päikeseloojanguks ning sealses liikluses  langeb bussi kiirus sisuliselt olematuks. Konditsioneer on lõplikult loobunud töötamast ning seisvas bussis õhk ei liigu. Igas poorist väljapressiv higi voolab mööda selga ja silmi alla.

Makedoonia särgiga tüüp ärkab, avastab et ta pole endiselt kohal ja plahvatab nagu suure kõhuga tuumapomm. Ta sõimab kõike ja kõiki valjult ja valimatult ja ütleb, et see on kõige hullem buss, kus ta kunagi on olnud. M uurib viisakalt ja küsib, et ega poiss pole Laoses olnud – tuleb välja et on küll, aga ta lendas Luang Prabangist Paksesse lennukiga, et vältida busse ja raul ja M  vaatavad üksteisele otsa ja irvitavad vaikselt. Rauli ja M vastas istuv Kanada poiss küsib, et kuhu raul ja M teel on, tuleb välja, et neil on enam-vähem sarnane teekond –  ka Kanada poiss on broneerinud omale ööbussi Siem Reapi, aga ta on ka praeguseks otsustanud, et üheks päevaks on talle bussidest piisavalt, tema enam selliste avantüüridega ei tegele ja tema jääb ööseks  Phnom Penhi ja kurat selle ööbussiga.

Lõpuks, peale valu ja vaeva jõutakse Phnom Penhi ööturu juurde, kus raul ja M maha kobivad. Seljakotid jäetakse Giant Ibise firma kontorisse ning makstakse tuktukijuhile 4 dollarit, et ta viiks rauli ja M konditsioneeritud õhuga kaubanduskeskusesse, kus saab rahulikult istudes veeta neli tundi, mis jäävad bussini. Teel sinna sõidab tukile küljelt sisse valge Mazda, lõhkudes tuki rehvikaitse ja oma ukse. Mazda kinni ei pea. Tuktukijuht viskab pilgu üle õla, raul noogutab et nad on veel elus, juht vannub natuke ja sõidab edasi.

Mõni tund hiljem tagasi olles ja pool üksteist õhtul Giant Ibise ööbussi ronides on raul meeldivalt üllatunud. Suur buss, sinised lavatsid, kuhu raul sentimeetripealt ära mahub. Bussijuhi poolt ulatatakse sõbralikult pudel vett, lamatsil on kena karvane tekk ja pehme väike padi. Raul ja M on paigutatud täpselt WC ukse juurde, mis krägiseb hirmuäratavalt, mis pole küll ideaalne, kuid raul kujutab ette, et pole hullu, kes ikka bussi WCd väga kasutada tahab öösel. WC tundub olevat ka kole pisike, kui väike Aasia tüdruk ennast sinna sisse napilt pressib ja pärast enam välja ei saa, kuid raul usub, et sellest ka ei teki probleeme – pott paistab olemas olevat ja ega siin mingit erilist teadust ei ole. 

Raul on ka põhjalikult ette valmistunud – kotipõhjast on välja sikutatud pikad püksid ja pusa, varutud on puuvilju söögiks ja vett, järgi on veel Kepi turult hangitud banaane ja jackfruiti et öösel nälg ega janu ja külm ei piinaks, kuid paistab, et need ettevaatusabinõud olid täitsa ilmaasjata.

Ja niisiis raul sirutab ennast mugavalt lavatsil välja ning kuulab kõrvaklappidest muusikat, samas kui buss sõidab Siem Reapi suunas vastu Angkor Wati templitele. Phnom Penhi tuled libisevad temast mööda ja ta mõtleb, et ööbussid on tegelikult täitsa toredad.

Kell tiksub. Tunnid tiksuvad. Raul põrnitseb endiselt lage ja püüab magada, aga ei saa. Kogu buss on täis inimesi, kelle põied on suured  nagu nööpnõelapead ja nad kõik traavivad rauli lamatsist mööda lärmakalt nagu kari hullunud hobuseid. WC uks krägiseb ja ragiseb läbilõikavalt nagu surm kiristaks pimeduses hambaid ja ihuks kriidiga vikatit teravaks. WCs pole valgustust, nii et sorin, mis iga kord WCst kostab, on erineva tonaalsusega, otsekui lastaks vahepeal potti ja vahepeal vastu seina ja vahepeal lakke. Buss, mis oli sõitu alustades meeldivalt soe, on konditsioneeritud temperatuurile, mis külmetaks lumeinimesel perse küljest ning konditsioneer puhub jätkusuutlikult arktilistelt lagendikelt pärit tuult otse raulile silmaauku nii et ripsmed härmas. Bussi poolt antud tekk, mis kunagi oli armas ja karvane, on nüüd sama paks ja soojendab sama palju kui nülitud kalanahk. Rauli selja taga teisel lavatsil magav kodanik laseb valjult kõhutuult mis lõhnab nagu mädanenud durian. Just siis, kui raul tunneb, et ta hakkab magama jääma, on vaja M-l wcsse minna ja raul peab eest kobima. Natukese aja pärast tuleb M wcst tagasi, ütleb et midagi tilkus talle pähe ja raul mõtleb, et ta pigem laseb püksi kui läheb WCsse.

Mingi hetk raul jääb mingisse imelikku poolunne ning samal hetkel aetakse ta maast lahti öeldes, et on aeg välja kobida kuna ollakse Siem Reapis. Raul on poolunest lootusetult segamini, ta tuigub kuidagi bussist välja kottpimedasse öösse. Kell pole veel viis hommikul ja läheduses on ainult karjuvad tuktukijuhid ning poolsurnud turistid, kes ükshaaval bussiuksest välja pudenevad. Bussijuht viib rauli ja M peaaegu kättpidi ühe tuktukijuhist libeda kodaniku juurde, kes neile aega viitmata topelthinnaga haledalt mütsi pähe pähe tõmbab. Hostelisse jõudes tuktukijuht proovib ettevaatlikult seada sõnu, et raul ikka pärast temaga ka Angkor Wati läheks vaatama, aga see on haukumine vale puu all, kuna raul on  hetkel vaimselt sama võimekas kui banaanileht. Ta vaatab tukijuhile püüdlikult otsa kui see midagi vatrab, aga aru ei saa – pilt on ja heli ka, aga subtiitrid nagu kuluks ka ära - ja lõpuks raul mühatab midagi ebamäärast ja ebaviisakat ja kõnnib minema, mõeldes, et tal oleks vist vaja peale puhkust puhkusele minna.

kolmapäev, 7. detsember 2016

Sellest, kuidas raul Jänesesaarel särki otsis

Kollane liiv ja kaarduvad palmid helkiva läbipaistva merevee kohal. Võrkkiiged ja lamamistoolid nii lähedal merele, et võid nendel istudes varbad vette pista. Sinine taevas väheste valgete pilvetupsudega, mis kenasti varjavad liigkuuma päikese.

On varahommik Koh Tonsayl ja see on paradiisilik.

Koh Tonsayle tõi rauli ja M pisike paat, mis mahutas kokku kuus turisti, hinnaks 8 dollarit, milles sisaldub ka tuktuki poolt üles korjamine Michaeli bungalote juurest. Paat sõitis natuke alla poole tunni, mille käigus M oskas lootusetult merehaigeks jääda.

Päeva eesmärgiks on puhata – rauli valutavad endiselt kõik kondid ja lihased Bokori mäel tekkimisest ning ta ei plaani üldse midagi füüsilist teha. Samas aga läheb paat tagasi suurele maale alles õhtul kell neli ja no senikaua ometi ei saa ju niisama võrkkiiges istuda. Või noh, saab, aga võiks teha midagi muud ka äkki. Lisaks natuke liigutamist võiks aidata ka M-l kiiremini üle saada merehaiguse järelnähtudest.

Ja nii otsustavad raul ja M kõndida ümber saare.

Ümber saare läheb kena väike tee, kus vahepeal saab kõndida jalgupidi soojas merevees, palmid pea kohal kaardumas ja liiv meeldivalt jalgu jahutamas. Kohati on see jalgrada, kohati traktoritee ning kohati kuivanud mudamülgas. Vahepeal läheb tee kitsaks ja on kaetud väänkasvudega, mis rauli Kampoti trekkimisel hangitud napilt paranenud haavad jalgadel uuesti lahti sikutavad.Vahepeal läheb tee läbi väikesest külast, kus võrkkiiges kiigub kohalik vanamees. Vanamees näeb rauli ja naeratab talle, raul naeratab vastu.

Päike on soe, meri sinine ja raul otsustab oma šokeerivalt valget kontoritöötaja keha pisut päevitada ning võtab särgi seljast ja seob selle õlakoti külge. Tee läheb mööda väikesest külast, kus võrkkiiges mere ääres tukub kohalik Vanamees. Vanamees avab silma, näeb rauli, naeratab, raul naeratab talle vastu, Vanamees paneb silma kinni ja magab edasi. Kalamehed on paatides ranna juures, näpivad võrke ja saadavad turiste pikkade pilkudega.

Peale pooltteist tundi meeldivat metsas ja rannas jalutamist ja suure koguse piltide tegemist jõutakse täpselt teisele poole saart ja avastatakse, et sealt enam edasi ei saa. Vastu tulevad rootsi turistid ütlevad et rada lõpeb ära ja ainuke variant on kas minna tagasi või siis maksta kohalikule külapoisile 7 dollarit et ta viiks paadiga tagasi rannale.

Raul ja M mõtlevad natuke. Kolm kilomeetrit on käidud, hommikupäike hakkab asenduma lõunase kuumusega, võrkkiiged rannal on kutsuvad. Lisaks on nad unustanud kaasa võtta vett ning väljavaade kõndida veel kolm kilomeetrit tagasi lõõskava päikese all ei ole väga kutsuv. Rannas oleks külmad kookospähklid ja kokteilid ja kõht hakkab ka natuke tühjaks minema ja seal peaks olema head mereannirestoranid.

Seitse dollarit on muidugi seitse dollarit.

Ja nii keeravad raul ja M otsa ringi ja kõnnivad järgmised poolteist tundi tuldud tagasi. Pilte teevad vähem. Meri tundub olevat natuke tulisem, teokarbid jala all ebameeldivalt krõmpsumas. Mudas sumpav sisalik, keda M lähedalt uurib, näeb välja nagu ta kohe hammustaks. Vanamees külas on võrkkiigest välja tulnud ja lehvitab raulile. Raul lehvitab vastu. Kalamehed panevad lähedal rannas võrke välja, viipavad turistidele.

Tagasi rannale jõudes on nii raul kui M kergelt väsinud kolmetunnisest läbi randade, metsa ja mudamülkaid trekkimisest. On aeg võtta külm kookospähkel ja süüa häid mereande.

Kookospähkel pole küll külm ja praetud nuudlid mereandidega maitsevad ilgelt, kuid üldiselt tundub elu olevat elatav. Tubli kolm tundi on aega enne, kui tuleb paat neile järgi, ning senikaua kavatseb raul kiikuda võrkkiiges ja lugeda raamatut ja ujuda ja saada pruuniks ja ilusaks. Kuus kilomeetrit kõndimist päevas on ka kindlasti piisav, et täita reisi jooksul varem lubatud kaalukaotuseesmärgid.

Raul leiab sobiva tema raskust kandva võrkkiige ja sirutab ennast välja kaardus palmi all ja võtab raamatu kätte. Seda tehes märkab ta, et ta kipub võtma kergelt punakaid toone külge ja mõtleb, et okei, paneks ikka särgi selga ja sirutab käe koti poole, et särk sealt lahti siduda.

Kott küll on, aga särgi asemel laiutab pettumust valmistavalt tühi särgikujuline koht. Särk on rauli kusagil džunglisügavustes hüljanud ja mõistnud ta hirmsasse päikesepõletusse.

Raul vaatab sinetavat merd ja võrkkiike. Mõistlik oleks minna ja otsida saarelt uus särk –äkki keegi kusagil keegi müüb, kuigi poode saarel pole. Või siis istuda rahulikult edasi, panna kõhu peale päikesekaitseks Michaeli juurest ettenägelikult virutatud punane rannalina, kuigi seda on pestud mingi hirmsa keemiaga ja see haiseb koledasti lillelõhnaliselt, ja oodata ilusat ilma nautides paati. See oleks ratsionaalne. See oleks mõistlik. See oleks loogiline
.
Samas peab tunnistama, et raulile meeldib see särk.

Ja nii ronib ta ohates võrkkiigest välja, viskab lillelõhnalise punase karvase rannalina keebina ümber õlgade ja sukeldub džunglisse nagu suur valge-punasekirju Batman. M otsustab ennast sellest avantüürist viisakalt taandada, ning nii on raul üksi teel, jahtimas metsasügavustest oma särki.

Päike lõõskab, käimas on kõige kuumem tund. Taevas pole pilveräbalatki. Iga samm rannal tundub imevat jala sisse nagu vesiliiva. Külast läbi kõndides Vanamees noogutab raulile, raul noogutab vastu. Kalameeste paadid on aetud rannale, kõik mehed istuvad puude vilus ja söövad lõunat. Raul kõnnib neist mööda – suur valge karvane särgitu mees, kõht punane, punane rannalina õlgadel ja fanaatiline pilk silmis, temast järgi jäämas vänge lillelõhn. 

Kaasavõetud vesi kaob nagu tilk vett kerisele. Samm ja samm läbi džungli. No kusagil see kuradi särk peab ju siin olema, või on mõni külamees selle üles korjanud. Raul põrnitseb iga vastutulevat külameest kahtlustavalt, kaalub peas võimalusi kuidas sellisel juhul käituda - ta pole küll loomult vägivaldne, kuid on teatud piirid. Sellele vaatamata särki pole, ei tee peal ega kellegi teise seljas. 

Lõpuks, peaaegu lootust kaotanuna on raul valmis tõstma käed üles ja langema nuuksudes teepervele, kui ta seda lõpuks näeb. See on täpselt kolme kilomeetri kaugusel, seal, kus raul ja M avastasid, et rada enam edasi ei lähe.

Raul, nüüd juba särgistatud, vaatab eemalt paistva hüti poole, kus elab poiss, kes on valmis seitsme dollari eest trekkijad tagasi viima ilma, et peaks läbima kolmekilomeetrist matka lõõskava päikese all. Raul on väsinud üheksakilomeetrisest kõndimisest. Jalad valutavad, vanad haavad on lahti, vesi on otsas. Õlgadel annab tunda päikesepõletus ja paistab, et isegi läbi särgi kõrvetab päike endiselt kontegi valgeks. Raulil küll pole raha kaasas, aga küllap poiss viskaks ta ka ettemaksuta ära randa ja  seal saaks sotid selgeks teha. See oleks mõistlik. See oleks ratsionaalne.

Samas, seitse dollarit on ikkagi seitse dollarit.

Niisiis keerab raul otsa ringi ja sammub tagasi viimased kolm kilomeetrit. Rannas kõndides iga samm on endiselt nagu vesiliivas, lisaks tunduvad vesiliiva põhjas olevat terasest servadega merekarbid, valmis kõõlused läbi nüsima. Väike madu libiseb vabandavalt üle tee, näitab raulile keelt ja raul võitleb endaga, et mitte vastu näidata. Kalamehed kummutavad parajasti palmi all magustoiduks Beer Angkori pudeleid, rauli neljandat korda nähes tõmbab üks neist õlu kurku ja läkastab kõvasti. Vanamees kõnnib raulile vastu, sirutab käe välja, raul lööb talle patsi.

Rauli ajastus on ka perfektne. Ta jõuab tagasi, särk seljas, täpselt õigel hetkel, et astuda koos M-ga paati ja lasta ennast tagasi suurele maale viia.

Selle asemel, et veeta päev füüsilist tegevust vältides võrkkiiges kiikudes, on raul selle veetnud vantsides kaksteist kilomeetrit lõõskava päikese all, ja ta lahkub saarelt karmi päikesepõletuse ja kergekujulise toidumürgitusega.

Vähemalt sai ta särgi tagasi. Raulile meeldib see särk.