kolmapäev, 15. november 2017

Bruneist

’Allahu akbar,’ kõlab imaami madal hääl kuldvalge mošee kõlaritest üle kuumavpalava linna. 

On keskpäev Bandar Seri Bagawanis, Brunei Darussalamis. Darussalam tähendab tõlkes iseenesest rahulikku kodu või midagi sarnast ning kogu riik tõepoolest kiirgab rahu ja vaikust – kuid mingi kummalise alatooniga.

Raul ja M jõudsid Bruneisse peale südantrebestavaid hüvastijätte Sara ja Tine ja Stepheniga, peale viimast käeraputust Nickiga Miri lennujaamas. Viimasel Bario hommikul nuttis ka taevas rauli ja M lahkumise pärast, kallates ohtralt halli ja jahedat vihma ning pisikese Mirisse suunduva moosiriiuli väljalend hilines taas. Miris tundis Bario tunduvalt leebema kliimaga harjunud raul nagu teda kärsatataks leeklambiga, kuid sellele vaatamata leiti üsna kiiresti Bruneisse minev buss ja sinnani jäänud aeg löödi igavledes ja Bariot igatsedes Starbucksis, kus hiiglaslikud ameeriklased liitrite kaupa vahukoorelattesid rüüpasid.

Mirist Bruneisse sõit võttis kolme tunni ligi ja piirist pääsesid nii raul kui M lihtsalt nagu Hanno Pevkur rahastamisskandaalist. Brunei piirivalvur, kelle pealagi oli raseeritud ja õlitatud ning läikis säravalt nagu kristalllühter, põrnitses natuke aega rauli ja M passe, lõi sinna ükskõikse näoga templid sisse ja oligi asi ühel pool.

Tee Brunei piirilt pealinna Bandar Seri Begawani on ääristatud valgete ehitiste, tuliuute autode ja õnneliku moega lastega. Mets tee ääres paistab olevat enam-vähem puutumatu ja silma ei hakka ühtegi palmiistandust, teed on siledad ja laiad. Bandar Seri Begawani jõudes säravad kõikjal erksad tänavatuled ning mööda sõidetakse hiiglaslikest kuldsetest mošeedest, nende fassaadid valgustatud vikerkaarevärvides.

Ühtlasi on Bendar Seri Begawan väga igav linn. Kuigi raul, sügavalt masendunud Bariost lahkumise pärast, veedaks hea meelega päeva mitte midagi tehes oma hotellitoas, kibeleb M siiski linna avastama ja sügavalt ohates ajab raul ennast püsti. Linnas käiakse läbi mošeed ja kaubanduskeskused ja jalutatakse jõe ääres. Raul maksab paadimehele ühe Brunei dollari, et too viiks nad Kampong Ayeri – maailma suurimasse vaiadele ehitatud linnaossa mida kutsutakse mõnikord ka Aasia Veneetsiaks, kuid mis paistab üldiselt koosnevat mõnede teretulnud eranditega poolmädanenud ehitistest, kus elab endiselt hulk inimesi ja vähestes tühjades majades mängivad hallid pärdikud. Hulk aega veedetakse muuseumis, kuhu Brunei sultan, kes on valitsenud seda väikest riigikest juba üle viiekümne aasta, on koondanud kokku hulga talle aastate jooksul tehtud kingitusi, valdavalt relvad, maalid, portreed, kalliskivid ja veel palju muud. Õhtusöögiks leiab raul toiduturu Tamu Seleralt, kus rohelised puud kaarduvad üle toiduputkade ning grillide suits hõljub meeldivalt ringi, kuid kus ühtlasi tõmmatakse ta haledalt lohku ja kasseeritakse võiga praetud krevettide ning raulile Floresel nii armsaks saanud indoneesia bakso eest vähemalt kolmekordse hinna.

On õiglane öelda, et raul on Bruneis pisut pettunud. Ta teab ka selle riigi muid probleeme – seda, et riiki valitsevad sharia seadused ja sultanil on sisuliselt piiramatu võim. Ta teab, et alkoholi tarbimise eest saadakse siin nelikümmend piitsahoopi ning teise kalda mehed ja abielurikkujad loobitakse seaduse järgi kividega surnuks. Samas on tänavad on täis rõõmsaid inimesi ja lapsi, kuldsed mošeed säravad kõikjale ning elu tundub ilus – kuid kusagil selles käib läbi mingi alatoon, millest raul ei suuda täpselt kinni hakata, kuid ta tunneb üsnagi rõõmu, kui ta peale kaht ööd Bruneis veetmist avastab ennast taas lennujaamas. Seda isegi vaatamata tõsiasjale, et lennujaamas kaalutakse üle ta pagas ning raul peab minema lennukisse, seljas pooled ta kaasavõetud riietest ning igast taskust turritamas välja veel midagi rasket, et mahtuda Air Asia ettenähtud kaalupiirangusse. Teda ei morjenda isegi see, et tema ees istuv kodanik haarab kramplikult oma peatoest kinni ja säilitab surmahaaret kogu reisi jooksul, pakkudes raulile suurepärase võimaluse kahe ja poole tunni jooksul detailselt tutvuda tema küünealustega.

Ta on rõõmus, et saab Bruneist ära, ning ees on ootamas taas uus riik, kus ta pole varem käinud.
Kuid vahest polegi niivõrd oluline see, kas Brunei raulile meeldis või mitte. Tema jaoks on tegemist sootuks olulisema verstapostiga – Brunei on viimane riik rauli armastatud Kagu-Aasias, kus tal oli nüüd veel käimata. Oh, kindlasti ei saa öelda, et raul oleks käinud kõikjal – siin on avastamist veel aastateks. Tal on käimata suur osa Myanmarist ning lahmakad Taist, temast on puutumata Malaisia poolsaare-osa, ta on üksnes nuusutanud Indoneesia ja Filipiinide hiiglaslikke saarestikke, ta tahaks sõita mootorrattaga läbi Vietnami ja Laose kaugemate kohtade ning seilata Borneol Sabahi osariigis alla mööda Kinabatangani jõge ja ronida Kinabalu mäe otsa. 

Sellele vaatamata on raul õnnelik, et ta on vähemalt midagi näinud kõigist nendest riikidest. Kunagi 2013. aasta veebruaris astus ta koos H-ga välja Ho Chi Minh City lennujaamast ja sõitis kesklinna läbi linna tulede, lonksates otse pudelist viskit mida pakkus talle juhuslikult nende reisikaaslaseks sattunud naine. Sel hetkel, väsinult nõjatudes vastu autoust ning viski põletamas ta hingetoru, ei osanud raul veel aimatagi, et selle reisi jooksul kaotab ta Aasiale osa oma südamest ja et see oli esimene samm tema pikal Kagu-Aasia retkel, mis viib teda järgnevate aastate jooksul läbi Vietnami, Filipiinide, Singapuri, Laose, Tai, Myanmari, Kambodža, Indoneesia, Ida-Timori, Malaisia ja nüüd lõpuks ka Brunei. See on olnud teekond, mis on kestnud aastaid ning neelanud rauli säästud ja puhkusepäevad. 

Kuid nüüd, istudes taas punase Air Asia lennuki pardal ja suundudes Kuala Lumpurisse ning sealt edasi Jaapanisse, on raul kindlam kui kunagi varem.

Iga sekund sellest ajast ja iga sent rahast, mis ta on kulutanud Kagu-Aasias, on olnud seda väärt ja kui ta saaks midagi muuta, ei muudaks ta mitte kuraditki. Kogemused, mis ta on saanud ja lood, mida leidnud ja millest terve hulk on kirja pandud siin blogis, on hindamatud nii raha kui aja mõttes.
Ja kindlam kui kunagi varem on ta ka selles, et tõsiasi, et ta on külastanud kõiki Kagu-Aasia riike, on vaid üks ebaoluline vaheetapp tema reisides. Kagu-Aasia tõmme ei ole vähenenud ja isegi nüüd, lennates Jaapani suunas, vastu sootuks teistsugustele kogemustele ja seejärel mingi hetk taas ka koju, teab ta, et ta tuleb siia tagasi, ikka ja jälle.

Siin on endiselt liiga palju lugusid, mida jutustada.

teisipäev, 14. november 2017

Bariost (2)

Bario on imeline.

Raul ja M veedavad Barios kaks toredat, rahulikku ning mitte millegi erilisega sisustatud päeva.

Kuigi uni läheb ära varakult kukkede kiremise peale, ei teki kummalisel kombel raulil alati vääramatut soovi kukkedel kael kahekorra käänata. Midagi on vist Bario meeldivalt lõhnavas õhus, mis pehmendab närve ja nüristab servi. Kuuldes kuke kiremist ei söösta raul rusikaid raputades välja, vaid avab silma, noogutab mõttes kukele, suleb silma ja magab edasi. Häirimatult, vaatamata kõigile kuke edasistele meeleheitlikele ponnistustele.

Olles ennast korralikult välja puhanud veeretab raul ennast voodist välja ja läheb vaatama, mida head on Stephen hommikusöögiks neile kokku küpsetanud – ja see on alati imeline. Stepheni maja rõdult avaneb suurepärane vaade ümbritsevatele Bario mägedele ja raul tunneb, et ta võib neid imetleda päevi, kui mitte nädalaid, nõjatudes mugavalt toolile ja rüübates aeg-ajalt teed. Kui teetass on tühjenenud, on kuidagi märkamatult jõudnud juba kätte lõuna, milleks Stephen taaskord valmistab midagi imelist – valdavalt nuudlid erinevate taimedega, magustoiduks värsked grenadillid – ja siis polegi muud kui oodata õhtut või jalutada ümbruskonnas ringi. Pärastlõunal üldiselt aga saavad raul ja M lõpuks jalad
alla ning koos Saraga suunduvad nad ümbruskonda jalutama. Nick on läinud oma teed – võtnud ette 12-kilomeetrise jalgsimatka Pa’Lungan külla, kus plaanib ööbida.

Bario on väike küla, kus kõik tunnevad üksteist. Inimesed naeratavad vastu tulles. Metsadest tulevad välja jahimehed, vööl matšeete, käes pikk terasotsaga oda, jalge ümber keerutamas väikesed jahikoerad. Ümbruses rohetavad erkrohelised riisipõllud ning vulisevad tumeda veega kraavid, kus aeg ajalt mulksatab ja lööb sabaga midagi suurt ning siis külamehed püüavad seda suurt sealt õngede ja kahvadega välja sikutada.

Raul ja Henry ja palju kohalikku õlut
Õhtud veedetakse kohalikus baaris, juues õlut ning mängides piljardit Sara ja kohalike meeste Davidi ja Henryga. David on just ostnud omale uue kauboimütsi ja kannab seda uhkelt ning laulab kõlavalt karaoket üle baari. Ta on eluaeg töötanud naftafirmades ja tegelenud naftapuurtornidega Lähis- idas ja USAs, kuid nüüd on jäänud pensionile ja kolinud tagasi Bariosse. Henry on mõni aeg tagasi matnud oma naise ning tunneb ennast üksildaselt ning tavaliselt alustab baaris õllejoomist lõuna paiku. Tal on hulk lapsi ja lapselapsi, kes kõik töötavad kas Kuchingis või Miris, aga eriti on ta mures oma Austraalias elava 25-aastase poja pärast, kes kartvat naisi ning pole omale juba nii küpses eas endiselt naist leidnud. Päikeseloojangul voogab mägedest alla Bario orgu valge udu, mille loojuv päike värvib kuldseks ja punaseks ning seejärel varjab pimedus mäed.

Õnneks on Henry ühtlasi Stepheni naaber ja kui raul on lootusetult ja haledalt kaotanud kõik piljardimängud, viskab ta turistid baarist koju oma vana autorondiga. Auto käib tal käes vinka-vonka ja kipub pidevalt kraavi sõitma, kuid Henry hinnangul on tegemist mootori veaga. 

Ja hilisõhtutel istutakse veel edasi terrassil, juuakse teed ning lahatakse maailma mureprobleeme. Nende paari päevaga muutub Sara nii raulile kui M-le lähedaseks sõbraks, kellega kõigest rääkida ning sageli lööb kampa Tine. Teisel päeval jõuab oma matkaradadelt tagasi ka Nick, kes Pa’Lungan külla jõudes avastas, et kõik 100 külaelanikku on metsa otsustanud minna ning jätnud külasse vaid paar vana meest, kellest keegi ei rääkinud inglise keelt, kuid kes siis leidsid talle siiski mingi magamisaseme ööks. Nendel õhtutel juuakse ära kolossaalne kogus teed, samas kui Bario mägesid katab õhtune pimedus ja igaöine vihm ladistab vaikselt vastu plekk-katust ning turistide jutuvada ning hele siiras naer kajab kaugele.

Bario on imeline. Kui poleks lolli peaga ostnud lennupileteid kusagile kuramuse Jaapanisse, oleks raul ja M seal praegugi.

Bariost

Tuleb välja, et tulevik toob paduvihma.

Kui raul ja M varahommikul ärkavad, siis vihma juba ladistab ja tänavad on üle ujutatud. Väljas on paks läbitungimatu udu ja Miri tänavaid on näha nagu üksnes nagu vati seest. Üleujutatud uduste tänavate sees ei leia rauli üles ka uberijuht, kes tiirutab meelt heites ümber kvartali ja saadab abipaluvaid sõnumeid, kuni lõpuks oskab juhuslikult õige ukse ees pidama jääda.

Miri lennujaamas on MASwingsi – siinne väikest kohalike lendudega tegeleva ettevõtte – check-ini leti taga üks igavlev töötaja. Raul ja M panevad oma nimed kirja määrdunud vanasse kaustikusse ja sellega check-in üldiselt piirdubki.

’Kuhu te lähete?’ küsib poiss leti taga kaustikusse kõõritades.

’Bariosse,’ vastab raul.

 ’Uuuuh,’ laksutab poiss kaastundlikult keelt. ’See lennuk ei pruugi täna üldsegi lennata.’

Barioga peab lennuühendust üks väike 18-kohaline moosiriiul, mis on ilma poolt väga mõjutatav. Kui on hea ilm siis lendab. Kui on halb siis ei lenda. Kui on olnud hea ilm, aga läheb halvaks, siis kukub alla. Lihtne matemaatika, hea planeerida.

Moosiriiul ja halb ilm.
Lend lõpuks hilineb paar tundi, kuid päris ära seda ei jäeta ja mingi hetk avatakse laiad klaasuksed ja juhatatakse mõned ootavad inimesed ootesaali, kust läheb pikk koridor lennuväljale. Inimesi pole palju, kusagil kümne ringis, nende seas üks hollandlase-moodi turist ja Bario kohalik, peas kummist tehtud leopardinahaga ääristatud ja klaashelmestega kaunistatud kroon.

Lennuvälja servas seisab rohevalge mudellennuki moodi sõiduvahend mis näeb välja nagu raul peaks seal sees istuma äärmiselt vagusi, kuna äkiliste liigutuste korral lennuk ilmselt hakkaks natuke kõikuma. Vihma endiselt kallab ja lennukitrapini minekuks ulatatakse kõigile roheline vihmavari. Raul ronib mööda kitsast trappi üles lennuki sisemusse ja jääb koos oma seljakotiga tillukesse ukseavasse kinni ja natuke aega ei sa kõigi rõõmuks edasi ega tagasi, kuni ta lõpuks laskub  neljakäpukile ja lennukisse roomab.

Piloodikabiini uks on lahti ja piloodid naeratavad pealetulijatele ja panevad vaikselt mootoreid käima. Seejärel palutakse kõigil oma pagas paigutada eesistujate toolide alla.

Raul hoiab süles oma kümnekilost seljakotti ja põrnitseb eesoleva tooli alla kus istub kohalik krooniga mees. Tooli ja põranda vahel on ruumi mõni sentimeeter, sinna mahuks kõva pressimise peale näiteks konservikarp kui seda eelnevalt natuke lamedamaks taguda. Kergelt segaduses olles vaatab ta pilootidele otsa ja irvitab. Piloot vaatab talle vastu ja irvitab ka ja kehitab õlgu ja ütleb, et raul paneks koti kuhu saab, vahet pole. Niisiis tõstab raul selle kõrvalistmele ja sätib ennast aknast välja vaatama. M seab ennast sisse üle mõnekümnesentimeetrise vahekäigu.

Pisike lennuk rappub ja vabiseb õhku tõustes, kojamehed vaevalt esiklaasidelt vihmavett ära pühkimas. Alla jäävad Mirit ümbritsevad palmiistandused ja rohelised metsad, läbi mille lähevad risti-rästi metsaveoks kasutatavad teed. Mingil hetkel kaob mets täiesti ja selle asendavad hiiglaslikud kolmnurksed palmiõliistandused mis on rajatud nii kaugele kui silm lennukist ulatab. Ta valmistab oma peas ette terve loengu palmiõliistanduste kahjulikkusest loodusele, kuidas monokultuuri kultiveerimine hävitab loodusliku mitmekesisuse, kuidas selline tegevus viib järgmise suure väljasuremiseni ning plaanib selle lõpetada teadaandmisega, et edaspidi nemad ei osta ühtegi toodet, kus on sees palmiõli.Kõik selle oma peas ette valmistanud  pöörab raul pea M poole ja avab suu et alustada loenguga. 

Mitte väga üllatuslikult viibib M sügavas unes.

Bariosse sõit võtab ligi tunni, mille jooksul raul püüab ennast igaks juhuks võimalikult vähe liigutada. All vahetuvad lõputud palmiistandused lõpuks mägedega mis on kaetud vihmametsadega, metsaveoteed asenduvad pruunide kitsaste jõgedega mille kallastel siin-seal on näha pikkmaju. Pikkmajad iseenesest on midagi väikese küla või suure ühiselamu laadset – hiigelpikad koridorid moodustavad ühiskasutatava ruumi kust siis lähevad individuaalsed korteriuksed perede elamistesse. Pikkmajasid kasutatakse endiselt džunglielanikest küttide hõimude poolt aga ka näiteks kelabiti hõimu poolt, kes on jäänud paikseks ja alustanud riisikasvatusega. 

Kerge rapsakuga maandub lõpuks moosiriiul Barios. Vihmasadu on lõppenud ja sinises taevas särab päike. Õhk on meeldivalt jahe – midagi Eesti suve laadset – ja värske, kandes endas džungli, rohu ja lillede lõhna.

Väike valik Stepheni töid. M on veendunud, et ta tellib midagi
Stephenilt kohe kui ta on koju jõudnud. Käsipagasisse ei
mahtunud.
Lennujaamas kohtuvad raul ja M Stepheniga – kohalik kelabiti hõimu kuuluv kunstnik, kes peab Barios oma kunstiateljeed ja külalistemaja ja kelle juures raul ja M kavatsevad paar päeva peatuda. Raulil kätt surunud vaatab Stephen ringi ja igaks juhuks küsib hollandlase välimusega turistilt et kas tal on ööbimine olemas. Turistil pole ja nii võtab Stephen tema ka nende meeldivasse väikesesse seltskonda. Poiss on Nick, hollandlane Amsterdamist, elanud minevikus pool aastat Kuala Lumpuris kuid nüüdseks kolinud tagasi Amsterdami, kus deidib india tüdrukuga Londonist ja ajab oma tehnoloogiakonsultatsioonifirma-asju. Nick on kuuajasel reisil läbi Borneo, võtnud oma eesmärgiks trekkida läbi kõikvõimalikud matkarajad mida ta sellesse lühikesse ajavahemikku suudab mahutada.


Stepheni kodu asub pikkmajas, mis on üles ehitatud nullist peale mitmeaasta-tagust põlengut. Osa on endiselt pooleli, kuid see osa, mis on valmis, on puhas, ilus ja suurepärane. Seinad on kaunistatud Stepheni maalidega, mis on maalitud erksates värvides ja kust on võimalik tunda Bario elu-olu. Stephen on kaua elanud nii Kuala Lumpuris kui Kuchingis, töötanud pikalt Hiltoni hotellis sisekujundajana kuid lõpuks otsustanud tagasi kolida Bariosse ja avada seal oma kunstisalongi ja nii ta nüüd seal elab koos taanlasest naise Tine ja väikese mustajuukselise lapse Noah-ga. Peamaja lai terrass koos hiiglasliku söögilauaga on lahtiste seintega ja sealt avanevad imelised vaated Bariot ümbritsevatele rohelistele küngastele.



Stepheni kodus veedab aega ka šveitslane Sara, kes on Aasiasse tulnud üheotsapiletiga ja ei kavatse

tagasi minna enne kevadet. Ta on Kagu-Aasias reisinud juba alates 2008 aastast ja ammu kaotanud arvepidamise kus ja kui kaua ta siin olnud on, koju läheb ta üksnes lühikesteks perioodideks raha teenima. Barios on ta olnud juba paar nädalat, vahepeal veetes mitu päeva ja ööd naabruses olevas Pa Lungani külas, kus ta käis koos kohalikega metsas jahil, kus nad püüdsid kinni hiigelsisaliku ja sõid selle ära.

Stephen on suurepärane peremees ja teised külalised on toredad, pikkmaja on meeldiv ja puhas. Kogu õhtu veedetakse terrassil värske õhu käes istudes, süües Stepheni kokku küpsetatud toite suurepäraste puuviljadega – värske grenadill, arbuus ja imemaitsev ananass – ja vahetades reisijutte. Mingil hetkel algab taas kord sadu, klõbistades kõrvulukustavalt vastu plekk-katust, kuid see ei morjenda kedagi. Stepheni majake Barios on tilluke rahu oaas, nii kaugel eemal igapäevasaginast, kus ei ole internetti ega negatiivsust, vaid üksnes värske õhk, tore seltskond ning suurepärased vaated ja raul tunneb, et ta võiks siin veeta nädalaid.

Vihm pole endiselt lõppenud kui raul lõpuks voodis ennast kerasse tõmbab sooja teki all ja uinub, kõrvus konnade vaikne laul samas kui vihm trummeldab unistavalt vastu plekk-katust.

esmaspäev, 13. november 2017

Niahi koobastest

Hommikul taas kord heliseb äratuskell varakult. Raul veeretab ennast voodist välja ning uurib ettevaatlikult enesetunnet. Natuke ujuv on, aga pole hullu. Võib edasi turisti panna küll.

Niahi koobastesse minekuks on vaja taaskord aega. Nagu juba heaks tavaks on saanud, puudub koobastel otseühendus keskustega, ning selleks, et sinna saada, on vajalik kõigepealt minna bussiga ühes suunas kaks tundi, seejärel minna maha esimeses puhkepeatuses, otsida kusagilt lähedusest mingi kuli autoga, kes oleks su nõus viimased paarkümmend kilomeetrit veel koopani ära viskama. Kuidas sa pärast tagasi saad, see on juba oma mure.

Miri bussijaamas seisab kirev väljapanek erinevatest sajanditest pärit aparaatidega, neist mõned paistavad isegi veel töötavat. Parajasti on üks uuematest eksemplaridest teele asumas soovitud suunas ning viieteistkümne ringgiti eest näo kohta on juht nõus rauli ja M ära viskama Ngu külasse, kus buss teeb esimese puhkepeatuse. Buss sõidab üllatavalt sujuvalt – paistab, et Malaisia bussijuhid on käinud pisut teistsugustes koolides kui valdav osa teistest, kellega raul on oma aja jooksul Aasias sõitnud. Raul tahab selle kohta teha mingi kommentaari M-le, kuid viimase poole pöörates ta avastab, et M juba magab sügavalt. M oskus ja suutlikkus igasugustes transpordivahendites hetkega pilt taskusse panna on oskus, mida raul sügavalt ja siiralt kadestab.

M põõnab õndsalt kogu kaks tundi kuni buss lõpuks Ngu puhkepeatuse teeb ja raul on sunnitud M üles raputama. Ngus on juba tunda varahommikust kuumust ning kõik bussireisijad pudenevad varjualustesse jalgu sirutama. Raul leiab ringisebiva naise kes mõne sõna järel saab aru, mida vaja, ning hõikab lähemale kohaliku mehe, kes lahkelt laseb 30 ringgiti eest raulil ja M-l oma Toyota Hiluxi kabiini ronida ning paarikümne minuti pärast peatuvadki nad lõpuks Niahi rahvuspargi väravate ees. Kell on natuke enne üheksat hommikul ja park on inimtühi.

Ostnud pileti, traditsiooniliselt 20 ringgitit, jalutavad raul ja M edasi. Pargi peakorteri lõikab pooleks väike pruun jõgi, millest üle viib väike mootorpaat, hinnaks 1 ringgit inimese kohta mille kasseerib sisse unine paadimees. Teisel pool jõge on Niahi koopa kohta käiv muuseum ja sealt algab pikk jalutuskäik tegeliku koopa poole, mis asub ligi kolm kilomeetrit pargi sügavuses.

Niahi koobas on vanim koht Kagu-Aasias kust on leitud pideva inimasustuse jälgi – esimesed märkmed inimestest koopas on ligi 40 000 aastat tagasi mil koobas, mis praegu on sügaval sisemaal, paiknes veel mere-äärsetes mangroovisalude juures. Erinevad inimesed on erinevatel perioodidel koobast asustanud, kuid praegusel ajal on koopad üheks olulisimaks kohaks kust korjatakse pääsukesepesi hiinlastele supi tegemiseks.

Koopasse viib mitmekilomeetrine pikk laudtee mis keerutab läbi juba tuttavaks saanud metsa Vahepeal kerkivad metsast välja teravad hallid kivirahnud, neid katmas sammal ja servadest tilkumas vett allpoolvoolavatesse ojadesse. Tee on hea, ümberringi sädistavad linnud ja tsikaadid ning päike peegeldub lopsakatelt rohelistelt lehtedelt. Vahepeal kõnnivad vastu kohalikud mehed, seljas hiiglaslikud kotid nahkhiireguaanoga ja  noogutavad tervituseks.

Kaupmeeste koobas koos M-ga.
Ees rohelise metsa vahel kõrgub esimene koobas, selle sees veel näha poolmädanenud hoonete jäänused. See on kauplejate koobas, kus aastakümned tagasi elasid pääsukesepesade korjehooajal kokkuostjad ning sealt siis pesad transportisid edasi ostjatele. Koopa lagi on tuhmunud mustaks, kive katab tõrvakiht, eemal on näha kaevude jäänused.




Kauplejate koopast väike jalutuskäik edasi ning Niahi koobas avaneb kogu oma suursugususes.

Hiiglaslik koopasuu mustab otse ees, selle tume suue kerkimas kümnete meetrite kõrgusele. Tuhanded linnud lendavad koopa suudmel, hommikuselt sädistades. Koopalaest ripuvad alla pikad bambuskepid, mida mööda korjehooajal pääsukesepesade kogujad erilise turvavarustuseta üles kümnete meetrite kõrgusele koopalae alla ronivad. Õhk on raske ja niiske, lõhnates tugevalt happelise guaano järele. Koopaservas on näha arheoloogiliste väljakaevamiste jäägid, taraga eraldatud muust koopast.


Niah koopa sissepääs.
 Koopas pole ühtegi teist inimest peale rauli ja M, kes ronivad koopas ringi, koopa savist ja guaanost koosnev pind libe nende jalgade all. Koobas on massiivne, kadudes kaugele pimedusse ning kõrgudes kümnete meetrite kõrgusel pea kohal.

Koopasügavuses läheb pimedaks ja süüdatakse taskulambid. Laes on üksikud suured avad kus valguskiired tungivad sisse, nende ümber tiirutamas linnud. Veetilgad tilguvad koopalaes olevatest avadest sisse ja sädelevad valgusvihkudes, enne, kui langevad rauli väljasirutatud käele, soojad nagu džungli pisarad.

Lastes valgust koopapõrandale, märkab raul seal siugjat keha ringi vonklemas. Halli-valgekirju madu, olles püütud valgusvihku, roomab kiiresti kaljuserva alla, kerides seal ennast kerra ning põrnitsedes ärritunult turisti, kes temast pilti teeb.

Koopasügavuses muutub õhk veelgi lämbemaks ja niiskemaks, kuigi see tundub olevat võimatu Särk seljas on läbimärg.  Kõikjal lae all ripuvad nahkhiired ja sädistavad pahaselt valgusvihku sattudes. Kõikjalt kostab vee hääli, veetilgad langemas hiiglaslikust kõrgusest koopapõrandale või kividele. Kusagil all koopa sügavuses vuliseb väike oja. Raul kustutab ära enda ja M taskulambid ning nad on mõne hetke täielikus pimeduses kus pole ainsatki valgusraasu, nende seltsilisteks vaid nahkhiirte sädin ja lindude kurguhäälsed hüüatused.

Uuesti taskulampe süüdates jalutatakse edasi. Laudtee on libe ja vettinud, kuid eestpoolt hakkab paistma valgust. Kivide peal istuvad hiigelpikkade tundlatega silmitud pruunid rohutirtsud.

Koopast väljudes tunduvad kõik värvid olevat kirjeldamatult eredad – erkrohelised, sügavpruunid, helesinised – enne kui silmad taas valgusega harjuvad ja raul ei suuda aru saada, kas tal on kahju, et ta on juba maa alt väljas või on tal hea meel olla taas imelises päikesevalguses.

Teekond pimedusse - ja pimedus on mäe südames tõepoolest
pime.
Veel neljasaja meetri kaugusel on teine koopas iidsete kaljujoonistega. Kunagi oli kaljujooniste ees matmispaik, kus puidust tahutud paati pandi kadunuke, kes seejärel asetati koopapõrandale, seintele joonistatud erkpunased kujundid surmajärgsest elust. Praeguseks on nendest järgi jäänud tuhmunud, pooleldi aimatavad kujundid hallikaspruunil koopaseinal, mida muust koopast eraldab tugev traataed. Aia kallal töötavad kaks meest, segades tsementi, mis valatakse aia vundamendi tugevduseks. Koopa teise otsa on hooletult loobitud ühte hunnikusse poolkõdunenud paatide jäänused – needsamad, millega aastatuhandeid tagasi surnuid maeti.

Tagasitee läheb sujuvamalt, olles valdavalt allamäge. Niahi koopa tagumine sissepääs on mattunud rohelusse, selle taga peitmas ennast sügavmust avaus. Raul süütab taas taskulambid ning nad asuvad laudteed mööda tagasiteele, M minemas ees, raul mõned sammud tagapool.

See on hetk, kus koopaseina hämarusest eraldub suur kreemikas madu ja vonkleb mööda koopapõrandat M poole. 

M, olles laudteel poole meetri kõrgusel põrandast, ei vaata parajasti alla ega märka seda, kuid rauli hoiatava hüüatuse poole ta pöördub ja näeb endast meetrikaugusel olevat suurt siugjat kogu. Jõudmata häältki teha tõuseb ta kohapeal õhku ja maandub hiiglasliku hüppega mitu meetrit mööda laudteed maost eemale, samas kui madu, olles ilmselt vähemalt sama ehmunud, lisab kiirust ja kaob sekundi pärast koopasuu poole. Raul, olles teinud kindlaks et M veel hingab, kuigi hoiab kahtlustavalt südamest kinni, läheb korra maole järgi et näha, kuhu see läks, kuid on kuulda veel vaid pika keha matsatust vastu koopapõrandat kui roomaja vonkleb alla väikesest järsakust ja kaob väljas olevasse rohelusse.

Kui M pilk võiks tappa, kõrbeks raul sinnasamasse väikeseks tuhahunnikuks kokku.

Tagasitee võtab veel paar tundi läbi koobaste ja metsa, üle väikese jõe ning tagasi pargi väljapääsu poole, kus raul helistab neid kohale toonud taksojuhile et too nad peale korjaks. Taksojuht saabub peatselt, esiistmel ilma turvarihmata isumas väike tüdruk. Suure osa tagasiteest põrnitseb raul tüdrukuga vastamisi ja mängib peitust ja samas palvetab vaikselt, et õnnetust ei juhtuks.

Ngu bussipeatuses on parajasti Miri poole minev buss ootamas ja raul möllib ennast ja M-i kiiresti sinna peale. Buss on pooleldi täis kohalikke, kõikjal ripuvad kotid erinevate müstiliste juurikatega. M vaatab seda kõike korra, istub maha ning kümne minuti pärast magab sügavalt.

Kaks tundi hiljem Mirisse jõudes võetakse Dillaniast oma seljakotid, lehvitatakse tädile hüvaistijätuks ja kolitakse teise ööbimiskohta, kus seekord valitsevad märkimisväärselt paremad tingimused – ehk ühte linna kõige uuemasse hotelli, mida valdavalt kasutavad naftafirmade töötajad kui nad Mirissemon delegeeritud ning mille lobbys istuvad viisakad ülikonnastatud inimesed. Sinna vajuvad raul ja M sisse peale kaheksatunnist metsas ja koobastes ringitrampimist, räpastes riietes, jalanõud endiselt kaetud guaano ja savi seguga ja haisedes nagu midagi, mis on just rotipesast välja roomanud. 

Vastuvõtutöötaja, kellel on õnnetus tegeleda rauli broneeringu leidmisega, püüab ennast kallutada raulist nii kaugele kui võimalik ja tema ilmest on näha, kuidas ta omaette palvetab, et süsteem oleks rauli broneeringu ära kaotanud. Töötaja silmnähtavaks pettumuseks ja rauli õnneks aga on broneering olemas ja peale kogu päev kestnud väsitavat matkamist saadakse kolitud puhtate valgete linadega tuppa, kus raul ja M mõjuvad mõlemad oma räpaste riiete ja seljakottidega kui täielikud võõrkehad.

Kuid sel viimasel õhtul Miris, juues tänaval puuviljakaupmehe käest ostetud kookospähklit, on raul ütlemata rahul oma eluga. Tervis on taas paranemas, Niahi koobas ületas kaugelt tema ootused. Järgmiseks hommikuks on neil broneeritud pilet Bariosse – väikesesse külasse kaugel keset metsi ja mägesid kus puudub internet ja igasugused linnalised tegevused, kus aga väidetavalt peaks olema võimalik rahulikult ja idülliliselt mõned päevad veeta ja peale pikki matkamise ja madudega täidetud päevi kuluks selline puhkus nii raulile kui M-le mõlemale ära.

Ja nii rüüpabki raul oma kookospähklit teades, et teda ootab puhas ja valge hotellituba, vaatab mööda Miri tänavaid voorivaid autosid, kuulab naaberlauas istuva pere omavahelisi vestlusi ja ootab põnevusega, mida tulevik veel võib tuua.

pühapäev, 12. november 2017

Mirist

Kell kolm öösel hakkavad akna all ehitustööd ja helide järgi ehitatakse sinna tõenäoliselt midagi märkimisväärselt grandioossemat kui superministeerium. Kümnete tööliste hõiked ja vandumine, suruõhupuuride müra, metalli kõmin vastu metalli, masinate all purunev betoon. Paistab, nagu pooled mehed ehitaks midagi ja siis teised lõhuks selle kohe jälle ära. Mingi tüüp paneb tööle hiiglasliku rekka ja hakkab timmima selle gaasipedaali, mängides sellega mingid ebamaist muusikat ning mootorite undamine on taevastrebestav ja toa seintelt variseb alla värvi.

Raul teeb silma lahti ja vannub omaette. Ta tõuseb püsti et minna akna ette, et seda ime oma silmaga kaeda ning soovitavalt midagi rasket rekkamehe pähe kukutada kuid maailm on kuidagi fookusest väljas. Ta seisatab ja mõtleb korra. Maailm ujub kahtlaselt ja üsnagi ebameeldivalt tuttavlikult.

Aaa. SEE tunne. Seda ta teab küll. Seda on ta tundnud nii Myanmaris kui Lääne-Timoris. See on tunne, mis ütleb, et sinu reisimised on mõneks ajaks reisitud ja pisut aega pead sa veetma lamades ja väikeseid valgeid pille tarbides. 

Paistab, et M-l oli õigus kalmaarikombitsate osas.

Hommikuks on raulil ka korralik palavik ja ta veedab enamiku päevast magades ja tablette neelates. Pärastlõunaks hakkavad ravimid lõpuks mõjuma ning ta otsustab ennast siiski välja vedada. Ükskõik mis, aga väljas vähemalt ei lõhna nagu surnud kits.

Niisiis kõnnivad raul ja M – raul aeglaselt taarudes ja vahepeal ühe käega sisikonda paigal hoides ja M longates nagu viimase klassi invaliid – mööda Miri linna ringi kõrvetava päikese käes. 

Õnneks ei võta Miriga tutvumine üldse kaua aega. Miri on naftalinn, aga vaatamisväärsusi siin suurt ei ole. Huvitavad asjad on linnast väljas loodusparkides ja randades. Sellele vaatamata liipavad vigane ja tõbine mööda väikest kena pargikest, vaatavad üle Hiinas ja Indoneesias valmistatud manti ehtsa pähe müüvad käsitööpoed ning lõpuks raiskavad ülejäänud päeva lihtsalt kaubanduskeskuse konditsioneeritud ruumides ära, kuna nad mõlemad keelduvad tagasi oma lehkavasse tuppa minemast enne, kui see on vältimatult vajalik.

Kuna tervised on natuke kahtlased, pannakse mõneks ajaks kalevi alla rauli kaval plaan rentida järgmiseks päevaks auto, et ümbruskonda natuke rohkem avastada. Mõte kõrge palavikuga rendiautos Aasia liikluses ringi trööberdada on küll mõneti atraktiivne võimalike tulevaste blogisissekannete osas, kuid ühtlasi on kahetsusväärselt kõrge risk, et tulevased blogipostitused võiksid toimuda sootuks haiglavoodist. Seda arvesse võttes otsustatakse järgmisele päevale läheneda siiski traditsioonilisemal viisil ning minna lähedalasuvat Niahi koobast külastama siiski veel kohaliku transpordiga.

Ja seda otsustades kõnnivad raul ja M tagasi oma meeldivalt kitselõhnalisse tuppa, kus aknaalune rekkamees juba hoolikalt oma masina mootori kõla timmib. Tere tulemast reisile rauli moodi.

laupäev, 11. november 2017

Bako rahvuspargist (2)

Mõneti üllatuslikult ärkab raul hommikul ilma, et teda oleks öö jooksul surmavalt salvatud.

Hommikul kella kaheksa ja üheksa vahel on parim aeg, et näha ninaahve. Tee on raulile tuttav – Delima rada, kus on kõige suurem võimalus ahve näha, kattub osaliselt rajaga, mida nad öösel läbi kõndisid. 


Raul tüürib M ringiga mööda põõsastest, kus nad öösel madusid nägid ja blokeerib edukalt kõik M küsimused selle kohta, kas öösel midagi huvitavat ka oli. Hommikune džungel on juba ellu ärganud, öine konnadekõrvulukustav krooksumine on asendunud tsikaadide katkematu lauluga ning välja on ujunud hord sääski, kes pinisevad hordidena kahe unise turisti ümber, levitades lahkelt nii malaariat kui denguet.


Ahve ei tule kaugelt otsida – olles kõndinud natuke vähem kui kilomeetri, kostab eestpoolt väga spetsiifilisi hääli, mida võiks kuuldavale tuua keegi, kelle ninaks on väikeemõõduline lont. Ninaahvid elavad haaremites – üks isane ja hulk emaseid koos lastega ja üks selline haarem on parajasti võtmas matkaraja lähedal hommikueinet, üksteisele hõigates väga eriliste ninahäältega. 

Raul ja M naudivad jupp aega vaatepilti, kuid lõpuks, alistudes pealetungivatele sääskedehordile, seab M sammud tagasi hommikut sööma, samas kui raul otsustab natuke veel metsas kolada ja raja lõpuni käia. Rada lõpeb rannas, kus mõõnavesi on paljastanud pika rannasiilu, mis on täis liivakrabide kokku kuhjatud väikeseid hunnikuid, mida risti-rästi läbivad madude jäetud pikad roomamisjäljed. Raul jalutab natuke mööda rada kuid tundes teda mangroovide vahelt põrnitsevate madude pilke, seab ta igaks juhuks peatselt sammud tagasiteele.



Hommikusöögilauas tuleb rauli juurde kohalik mees.

’You wanna see flying lemon?’ küsib ta raulilt. 

Raul ei saa aru miks ta peaks tahtma lendavat sidrunit näha aga ta ei saa ka päris täpselt aru mis värk on, nii et ta lihtsalt naeratab ja teeb ebamäärase pealiigutuse, mis on kusagil pearaputuse, noogutuse ja õlakehituse vahepeal. Mees naeratab ja läheb eemale, samas kui raul ja M vaatavad kella ja otsustavad, et nad püüavad päeva jooksul läbida ligi 6-kilometrise Lintangi matkaraja. Lintangi raad on eriline seetõttu, et see viib läbi kõigi metsatüüpide, mida Bakos leida võib ja see peaks pakkuma väga erinevaid ja vaheldusrikkaid vaatepilte, vähemalt reklaammaterjalide järgi. Selle jaoks peaks minema umbes neli tundi ja nad peaks tagasi jõudma enam-vähem enne viimast Bako külla viivat paati, mis lahkub täpselt kell 15.00 – kui sellele ei jõua, on ainus variant kas jääda ööbima või rentida privaatpaat, mis aga läheb kalliks.

Minnes tuppa asju kokku panema, kohtub raul  maja juurde viival teel mehega, kes talle enne pakkus lendava sidruni vaatamist.

’Wanna see flying lemon?’ küsib mees uuesti laialt naeratades ja viibates kutsuvalt.

Raulil on kiire ja ta pole kindel, kas mees on vaimselt ikka terve, kuid mingist morbiidsest uudishimust aetuna ta järgneb. Mees suundub kitsale metsarajale, mis viib maja taha, kuhu lõhna järgi suubub mitme maja tualettide sisu. Alles nüüd märkab raul mehe vööl rippuvat keskmise suurusega matšeetet ja mõtleb, et nüüd on küll pekkis. Oma vaimusilmas näeb raul rullumas lahti episoodi, kuidas ta, olles kusagil Borneo tagumises otsas peldiku kõrval matšeetega mõrvatud, saabub põrguväravate ette.

’Ja kuidas sina siia sattusid?’ küsiks väraval valvav kolmhargiga deemon huvitatult. Tema selja tagant, teiselt poolt põrguväravaid oleks näha erineva suurusega auravaid potte, kus peal oleksid sildid ’Reserveeritud Euroopa struktuurifondide audiitoritele ja koordinaatoritele’,  märgistatud nõuetekohaselt Euroopa Sotsiaalfondi logoga. Iga poti kõrval ripuks tööajatabeli vorm, mida tuleks vastavalt potis viibitud ajale korrektselt ja jooksvalt täita.

’Mind raiuti peldiku taga tükkideks,’ selgitaks raul.

’Mis sa sealt otsisid?’ küsiks deemon.

’No ma mõtlesin, et läheks reisiks natuke ja, noh, kogu see värk eskaleerus pisut,’ vastaks raul.

’Ei, ma mõtlen et reisimine reisimiseks, aga mida kurat sa kusagil karuperses peldiku tagant otsisid?’ küsiks deemon. 

’Mingi tundmatu kohalik vend vedas, ütles, et ma näitan sulle lendavat sidrunit...’ pomiseks raul.

’Sa, mees, oled ikka jobuduse ekstraklass,’ kommenteeriks deemon põrguväravaid avades.

Selliseid mõtteid heietades jõuab raul ja tema giid pisut sügavamale metsa sisse, kus kohalik viipab üles puu otsa. Raul vaatab üles ja näeb puu küljes magavat karvast looma – ennast tiibadesse mässinud kena karvane kreemikat värvi lemuur.

’Ah, you mean flying LEMUR?’ saab raul lõpuks aru.

’Yes yes sir, I said flying lemon,’ noogutab mees, lehvitab ja kõnnib minema, jättes rauli puu otsas magava lemuuriga kahekesi mõtlema inimestevahelise kommunikatsiooni põnevate nüansside üle.

Lendav sidrun, aka leemur.
Lintangi matkarada on pikk j käänuline, minnes läbi sarnase maastiku kui eelmisel päeval, lihtsalt veel pikemalt. Vahepeal lõõskab päike lagipähe, vahepeal laskutakse sügava metsa jahedasse embusesse. Rajal on lõike, mis on piisavalt rasked, et võtta hing seest välja ja lõike, kus saab sadu meetrit läbida kiires tempos. Vahepeal kõnnitakse mööda pisikestest koskedest, veeniredest ja kummalise kujuga liivakivimoodustistest.

Bako rahvuspark on ilus. Siin võib veeta päevi ja nädalaid lihtsalt matkates läbi metsa, nautides selle rohelust, puhtust, lopsakust, lõhna ja helisid.

Samas on kuus kilomeetrit metsas matkata ka üsna raske ja mida edasi seda enam hakkavad nii raul kui M komistama. Puhkepausi väga võtta ei saa – kuna matka algus hilines tänu lendava sidruni otsingutele, peavad nad igal juhul õigel ajal jõudma metsast välja ja seetõttu liiguvad raul ja M edasi kiirusega, mis maksimaalselt võimalik, peatudes vaid lühikesteks veejoomispausideks ning et nautida mõnda eriti ilusat vaadet üle ümbritseva maastiku ja mere. Kogu matka jooksul ei näe nad ühtegi teist inimest ja kogu selle rohelise maailma ilu saavad praegu nautida vaid nemad kahekesi.

Džungliraja lõpp on veel vaid mõne meetri kaugusel ja algav laudtee on juba silmaga näha kui M lõpuks raskelt komistab. Kukkumise vältimiseks kiiremaid samme tehes tabab ta jalaga rohelist dzunglitaime mis on tugev nagu katuseplekk ja sellest eraldunud kahesentimeetrine saehambuline riba tungib sügavale M jalga.

M ja raul kummarduvad mõlemad olukorda vaatama ja olukord on halb. M jalast turritab välja taime terav ots ja raul ei tea, kas see on haava sees murdunud või mitte. Lõpuks võtab ta väljaturritavast otsast kinni ja tõmbab selle kiiresti välja, peale mida M jalast voolav veri värvib džunglipõranda punasekirjuks. Haav desinfitseeritakse kätepuhastusvahendiga ja verejooks peatatakse salvrätikute abil ning aeglaselt liipab M edasi, võidukale lõpule vastu, aeg-ajalt improviseeritud sidet kohendades et verejooks liiga hulluks ei läheks. 

6 kilomeetrise raja läbimiseks kulus lõpuks neli tundi ja kolm liitrit vett ja nii raul kui M on üsna kurnatud kuid üldiselt õnnelikud, M lisaks veel ka invaliidistunud.

Paadi lahkumiseni on parajasti nii palju aega, et M haava saab korralikult pestud ja plaasterdatud, aga mitte piisavalt, et duši al käia või riideid vahetada. Nii kobivadki nad mõlemad paati nii nagu nad otse metsast tulles on, samamoodi ronivad Bako külas üllatavalt mugavasse bussi ja samamoodi astuvad tund aega hiljem Kuchingis ka maha. Raul on lootnud, et nad saavad Moi juures veel duši all käia, aga on pühapäev ja Moi restoran on kinni ja ta ise ära, nii et parim, mida saab teha, on vahetada kusagil kaubanduskeskuse wc-s läbimärjad riided kuivade vastu ning loota, et ümbritsevatel inimestel on kõigil nohu.

Lõunasöök leitakse kaubanduskeskuse viimaselt korruselt kus raul, väge täis, tellib lisaks nuudlitele omale magustoiduletist midagi, mis näeb pildi järgi välja nagu midagi uskumatult ahvatlevat kaetud imelise musta kastmega. Tuleb välja, et tegemist pole aga magustoiduga vaid kohaliku mereannisalatiga.

Raul sorgib natuke salatit. Selle sees on kalmaarikombitsad, mis näivad raulile kutsuvalt viipavad. M vaatab seda soga jälestusega ja küsib, kas raul tõesti tahab seda süüa, aga raul, kes on juba selle eest maksnud, ei kohku tagasi. Vapralt võtab ta mitu kahvlitäit kalmaarikombitsaid, salatilehti ja kahtlast musta kastet, mälub läbi ja neelab alla. Selle maitse on päris ilge. See meenutab midagi, mis oleks peaaegu nagu nagu söödav, aga mille ’parim enne’ tähtaeg on läbi saanud kusagil eelmisel sajandil ja igaks juhuks jätab raul enamiku kummalisest möginast järgi.

Ja peale sööki ongi paras aeg kutsuda järgi järjekordne uber ja sõita lennujaama, et lennata Miri poole. Miri on linn, kust on plaanis külastada lähedalolevaid Niahi koopaid ja vahest veel mõnda rahvusparki.

Mirisse lend läheb kiiresti ja libedalt. Maandudes raul väldib lennujaama ees tormlevat ja 30-ringgitilisi linnasõite pakkuvaid taksojuhtide hordi ja nad lähevad linna uberiga, millega sõidab linna 9 ringgiti eest. Linn on pime ja ainult osaliselt valgustatud tänavad liuglevad uniselt mööda.

Peatutakse Dilliana külalistemajas, mille perenaine võtab rõõmsalt sädistades rauli ja M vastu, küsides, kuidas raulil ja M-l läinud on ja rääkides oma päevast, mis tal oli täitsa pekki läinud kuna ta oli unustanud, et ta pidi minema sõbra pulma ja sealt edasi läks kõik veelgi hullemaks. Maast ja ilmast rääkides hoiab ta viisakalt nina kinni kuna raul ja M ilmselt levitavad endiselt žunglimatkaseid aroome ja niipea, kui on viisakas, viitab ta, et raul ja M läheksid oma tuppa ja soovib neile head und.

Raul astub tuppa ja seisatab. No sae pekki. Kõrgeimalt hinnatud külalistemaja Miris, aga välja näeb samasugune nagu öömaja Bakoski, lisades sellele veel omapoolse põneva vungi. Ilmselgelt on tuppa vesi sisse tunginud ning seintelt koorub värv maha raskete niiskete lapakatena. Akna alla on paigutatud hiiglaslik räpane narts mis lehkab nagu mitu nädalat mädanenud nõudepesulapp. Voodil olev hall tekk näeb välja nagu selle peal oleks terve pesakond kitsi mitu päeva lulli löönud ja siis lehm selle täis oksendanud.

Raul ja M vaatavad masendunult ringi. Päev on olnud kurnav, mujale paremale pole ka nagu minna. Natuke kurnatult visatakse seljakotid maha ja kobitakse magama, logisev konditsioneer mängimas unelaulu ning raul vaikselt igatsemas Bako konnade krooksumist.

Bako rahvuspargist

Taas kord on hommik varajane kui raul ja M sätivad ennast Moi vaike külalislahkuse juurest taas teele. Moi on olnud neile kohapealseks ankruks, jagades kompetentselt, isegi kui pisut äraolevalt, nõu, kuidas ja mida Kuchingis teha ning serveerinud raulile ja M-le märkimisväärselt head laksat ja kolo meed, nendest viimane on selline kohalik praetud nuudlite-laadne toit. Nüüd aga on aeg tema külalislahkusest loobuda ja jätkata oma teed, mis seekord paistab viivat Bako rahvusparki.

Bako on suurimaid ja ühtlasi vanim rahvuspark Borneos ja juba sinnasaamine on tavapäraselt komplitseeritud. Peaks sinna saama linnaliini bussiga, mis peaks viima inimesed Bako külasse ja sealt peaks rentima mootorpaadi ning sõitma edasi parki. Buss peaks sõitma mööda üsna lähedalt Moi majakesest ning vaja on ainult bussile lehvitada et see aeglustaks ja siis ilmselt lahtisest uksest sisse hüppama koos seljakottidega ja jalad murdma. Raul ja M hiivavad oma seljakotid selga, lehvitavad hüvastijätuks ning lähevad hommikuse kõrvetava päikese alla bussi ootama.

Bussi ei tule ega tule, aga lõpuks peatub väike mikrobuss mille juht küsib kas turistid tahavad minna Bakosse. Turistid tahavad. Juht ütleb,et ta viskab nad ära, 5 ringgitit nägu. Raul mäletab nagu et buss peaks olema kaks korda odavam kuid särk on seljas juba märg ja päike muutub iga minutiga halastamatumaks ja nii nad löövad käed ja raul ja M ronivad mikrobussi meeldivalt konditsioneeritud sisemusse.

Tagaistmel istuvad kaks noort poissi Alžeeriast, ühe nimeks Rafik ja tema sõber, kes paraku ei räägi inglise keelt. Rafik on välistudeng, elanud kolm aastat Saksamaal ja nüüd õpib Kuala Lumpuris ärijuhtimist ja nad on tegemas koos talle külla sõitnud sõbraga pikka nädalavahetust Kuchingis. Nad on Bakosse läinud juba eile, aga väravast oli neid tagasi saadetud kuna pargis polnud enam ööbimiskohti ja paluti järgmisel päeval tagasi tulla, nii et nüüd nad lähevad uuele katsele. 

Tund aega hiljem Bako külas kasseeritakse kakskümmend ringgitit inimese kohta sissepääsutasuks ja veel nelikümmend edasi-tagasi paadipileti jaoks. Kassa peal on silt, kus teavitatakse, et kuna pargi randadel on nähtud krokodille, siis on ujumine ja üldse merevee lähedale minek rangelt keelatud ja kui keegi peaks seda siiski tegema, on see täielikul omavastutusel. M vaatab seda ja süngestub natuke, kuna paistab, et seekord saab vist ujumisriideid täitsa ilmaasjata kaasas vedada.

Paat on enam-vähem isegi sõidukõlbulik ja see uhab peatselt minema, pritsides kogu maailma vett täis. Lained on kõrged ja paat rappub ähvardavalt ning meretuul kipub juukseid skalbi küljest ära viima. Rannik on kaljune, kaetud erkrohelise metsaga ja pruunid lained raiuvad kõmisedes rannakaljusid.

Kuna on mõõnaaeg, siis paadid jäävad ankrusse Bako rahvuspargi peakorteri lähedal natuke maad rannast eemal ja viimane ots läbitakse jalgsi läbi mere kõndides peale seda, kui paadimees on paadipropelleri liiva sisse kinni jooksutanud ja mootori välja suretanud. Vesi on soe, liiv pehme ja maale jalutamine üsna meeldiv, silmapiiril ei ole krokodillipoegagi kes jalgu otsast hammustaks. Rafik ja ta sõber lähevad otsivad oma ühikatoa üles, samas kui raul ja M suunduvad rauli poolt päev varem ettenägelikult broneeritud kõrgema klassi tuppa.

Raul keerab ukse lahti ja nad astuvad majakesse, mis on järgmiseks ööks nende kodu.

Läppanud lõhn lööb üle pea. Toas on kolm voodit mis näevad kõik välja, nagu oleks tegemist maailmasõja-aegsete sõjaväehaiglate ülejääkidega, koos vereplekkidega ja puha. Tekkideks on voodijalutsitesse paigutatud keskmise suurusega käterätikud. Konditsioneer köhib natuke aega suitsu välja enne, kui ragisedes tööle hakkab. Laes on ka kaks tavapärast tiivikventilaatorit, aga ükskõik kui palju raul neid taob ja vannub, tööle need sunnikud ei hakka. Vannitoas on kuhi roostes metalli, mis kunagi on olnud külmutuskapp, kuid mille roostest kokkukiilunud ust raul ei suuda parimagi tahtmise juures avada ja tagantjärele mõeldes on see ilmselt kõigile parem, kuna tõenäoliselt oleks seal olnud midagi hirmsat ja hammastega. Prügikasti asemel on kaanega plekkvaat millel pole põhja ja alla vaadates näeb raul, et asja loogika on selles, et tegemist on lihtsalt auguga põrandas ja tegelik prügikast on maja all. WCs olevatel torudel paistab kasvavat vähemalt nelja erinevat liiki hallitust, nendest vähemalt üks mürgine, ja laes ripub rauli hindava pilguga vaatav hiigelämblik.

M vaatab seda kõike ettevaatlikult. Tuba on küll hirmus, kuid hetkel on tal suuremad mured. Ta on kuulnud, et metsas olevat madusid ning ta tahab olla kindel, et ükski neist ei tule öösel tuppa sisse. 

’Aga mõni võib ju prügikastist sisse tulla?’ muretseb ta.
’Ei nad tule,’ ohkab raul. ’Ei roni siia ükski maopoegki, nad ei tule inimestele nii lähedale.’

M jääb lõpuks rahule, kuigi enne duši alla minekut ta vaatab igaks juhuks hoolikalt veel kõik toad üle. Raul ohkab omaette. Ta ei saa aru, miks inimesed niimoodi ilmaasjata muretsevad. Mida siin karta on, kes on enne kuulnud, et maod roniks tuppa läbi prügikasti, haha, no tule taevas appi.

Bako pargi peamiseks atraktsiooniks on matkarajad, mida võib vabalt läbida ilma giidita. Rajad on erineva pikkuse ja raskusega, viies läbi erineva maastiku ja olles märgistatud erinevate värvidega. Võimalik on teha tunniajaseid matku, kus on suur tõenäosus näha eepiliselt suurte ninadega ninaahve, keda võib leida vaid Borneol, või siis mitmekilomeetriseid tõsiseid kogu päeva kestvaid ettevõtmisi kilomeetreid pikki radadel, kus on võimalik tutvuda Borneo vihmametsadega nende ehedal kujul ning tõenäoliselt olles vähemalt mingile osale sellele ehtsusele ka potentsiaalseks toiduks.

Kuna kell näitab juba pärastlõunat ja pargi peakontoris peaks olema tagasi hiljemalt päikeseloojanguks, otsustatakse, et tehakse järelejäänud tundidega läbi 2.9-kilomeetri pikkune rada, mis viib Kecili randa. Kirjelduse järgi on tegemist keskmise raskusastmega matkaga, kus natuke on vaja ronida läbi metsa, seejärel üle kivise platoo ning lõpuks jõutakse imelisele kuldsele rannale. 2.9 kilomeetrit on muidugi petekas, kuna rada on ühesuunaline, mitte ringikujuline, ning sama tee tuleb ka tagasitulekuks maha vantsida. Kõik kokku peaks see võtma midagi 3 tunni ringis mis on järelejäänud ajaga täitsa tehtav.

Kohe pargi peamaja lähedal põrgatakse kokku habetunud metsseaga, kes põrnitseb Rauli ja M-i tusaselt mudaaugus istudes. Pea kohal puuvõrades mängivad väikesed pärdikud. Laudtee viib läbi mangroovisalu kust mõõn on ära viinud kogu vee, jättes nähtavale prügi ja väikesed ühe sõraga liivakrabid.

Bako metsarada. Siit roni üles või alla, jalad
murrad nagunii.
Metsa jõudes viib rada järsult ülespoole, läbi lopsaka rohelise metsa kus tee koosneb konarlikest ja kühmus puujuurtest. Terved termiitide kolooniad sammuvad sõjaväelises korras üle teeraja. Ümberringi siristavad tsikaadid kõrvulukustavalt ning kõikjal on niiske. Hiiglaslikelt taimestikuga kaetud kivirahnudelt tilgub aeglaselt vett, kuhu alla raul värskenduseks pea pistab. Vaatamata metsaalusele jahedusele on särk seljas minutitega läbimärg.

Raul ja M vinnavad ennast ülespoole läbi halastamatu džungli, ikka  üks meeter korraga, ning  kilomeeter hiljem nad seisatavad puhkuseks ja lõõtsutavad natuke, olles mõlemad üsna läbi. Õnneks on lõpp peatselt lähedal ,rada pidi olema üsna lühike. Raul näeb teetähist ja vaevaliselt seab ta selle poole sammud, et näha, palju veel lõpuni on. 

Silt ütleb et raja lõpuni on veel jäänud 2.8 kilomeetrit. Senini läbitud vaevalt sada meetrit. Kuradi kuradi kurat. Raul hingeldab ja proovib sülitada, aga ei saa. Janu on liiga suur ja vett tuleb hoida, kuna neil on kahepeale vaid poolteist liitrit vett kaasas. Nad ronivad edasi.

Natukese aja pärast mets muutub hõredamaks. Kõrgemale jõudes asendub vihmamets kuivema taimestikuga ja jalge all krõbiseva pruuni lehestiku asemel tekib valge pehme liiv. Metsast jõutakse välja liivakivist platoole kust avanevad suurepärased vaated ümbritsevale merele. Tee on savine ja mudane, ümbritsetuna kuivanud lehtedega ja roheliste lihasööja taimedega.

Raul märkab ees liikudes silmanurgast mingit kahtlast liikumist. Sinnapoole vaadates näeb ta veel, kuidas pisikese mao saba kaob lehekuhja.


’Mis see oli?’ küsib M.

’Sisalik,’ vastab raul kindlameelselt ning nad kõnnivad edasi.



Liivatee asendub vahepeal laudteega ning pikka aega kõnnitakse mööda metsarada, mille põhjas peenikesed ojanired loovad mere poole teed, kandes endas sooja puhast vett. Poolteist tundi hiljem jõutakse lõpuks kaljuservale, kust avaneb imeline vaade ümbritsevale merele. Liivakivi sisse on vesi ja tuul uuristanud müstilisi kujundeid ning selle otsast on näha allpool asuvat varjatud kuldset randa. Raul ja M alustavad laskumist ranna poole, kuhu viib hulk poolmädanenud ja sammaldunud  treppe ja redeleid, ümberringi sahistamas suured pruunid sisalikud.


Päris rannani nad ei jõua. Viimane trepp viib otse mühisevasse merre, mis tõusulainest kantuna rannale pahiseb. Rannal solgerdab üksik suur saarmas, kes turiste nähes sööstab vette ja ujub kaljude taha peitu. Vastu kalda murdvad lained pritsivad üles jahedat vett, mis jahutab natuke pikast päikese all kõndimisest kuumavat nahka.

Tagasitee läheb märgatavalt kiiremini, kuigi veevarud saavad poole pealt otsa ning tagasi jõutakse januselt ja näljaselt natuke enne päikeseloojangut. Plaan on
olnud minna veel ka giididega öisele loodusvaatlusele, kuid ei raul ega M pole enam selles nii kindlad. Lõpuks, tuginedes tõsiasjale, et on tõenäoline, et öösel nähakse madusid, otsustatakse teha nii, et raul läheb, kuid M jääb turvaliselt nende tuppa. Raul nõustub selle lahendusega ilma pikemalt mõtlemata, kuna ta on üsna veendunud, et kui M peaks öösel sattuma ninakuti kokku mõne maoga, siis järgmisel päeval matkab ta metsas üksinda.

Õhtul kui on pimenenud, maksvad öise jalutuskäigu huvilised 10 ringgitit ning kogunevad pargi peamaja juurde giididega kohtuma. Kaasas on kaks giidi, kes juhendavad viit turisti – lisaks raulile üks ameerika paar ning tuttavad alžeeria poisid. Giidid, töötanud mõlemad pargis ligi kolmkümmend aastat, tutvustavad loomi, keda nad tõenäoliselt metsas võivad näha – erinevad ämblikud, leemurid, maod, metskassid, hiirhirved, habetunud metssead. Üks viimatinimetatutest valib parajasti selle hetke,  et astuda unise moega ümber nurga ning kogu grupi pilgud pööratakse metssea poole. Siga vaatab natuke üllatunud moega teda jõllitavaid turiste ning läheb selg ees tagasi nurga taha peitu, edasi ajama oma metssea-asju.

Mööda laudteed seatakse minema pimedasse metsa, giidid valgustamas taskulampidega metsa, saateks kõrvulukustav konnade krooksumine. Üksteise järel näitavad giidid erinevaid ööloomi, keda kõik näevad, aga raul kunagi ei näe. Giid näitab midagi, mis peaks olema harvanähtav kala aeglaselt voolavas metsaojas ja ameeriklased ohhetavad, raul vaatab ja näeb puulehte. Keegi sabistab metsas ja giidid näitavad erutatult sinnapoole valgust ja räägivad, kui erakordne sündmus just juhtus, ameeriklased klõpsivad pilte, alžeerlased sädistavad omavahel araabia keeles ja raul vaatab ning näeb puuoksa. Midagi läigatab lehestikus, giid hüüatab vaikselt, raul haarab kaamera, suunab sinnapoole kus teisedki ja teeb pilti ning pildile jääb tema suur varvas.

Ühel hetkel jääb raul teistest maha, sättides fotoaparaadi seadeid pimedas pildistamiseks. Ülejäänud grupp koguneb eespool, kummardudes midagi vaatama, tehes pilti ja seejärel tõustes ja liikudes edasi. Raul teeb paar kiiremat sammu pimedas et teistele järele jõuda, komistab ning peaaegu kukub, astudes millessegi, mis meenutab ahvisitta. Tusaselt rapsib ta jalga puhtaks, mõeldes, et see nüüd veel puudus, ja tambib teistele järele.

’See oli ju imeline, kas polnud?’ küsib ameeriklane raulilt.

’Mhm,’ nõustub raul. Ta ei plaanigi küsida misasi, kuna ta tõenäoliselt seda ei näinud.

’Jah,’ uneleb ameeriklane edasi. ’Nii haruldane peaaegu väljasurnud konn, sellised imelised värvid, ja siinsamas selle laudtee peal...’

Raul kuulab, mõtleb, jääb teistest natuke kaugemale maha ja suunab taskulambi oma jalatallale. Küütlevad niisked värvid pleegivad talle vastu ja ettevaatlikult kraabib raul konna, mis nüüd on üks eksemplar lähemal lõplikule väljasuremisele,  vastu puittee serva oma sandaali küljest lahti.

Vesiämblik veelombis. Üldiselt toituvad üllatuslikult kaladest.
Mingist hetkest aga hakkavad isegi rauli linnainimese silmad üht-teist seletama. Hiiglaslik vesiämblik ootab läbipaistvas veeloigus, varitsedes väikeseid kalu. Must skorpion piilub välja puuõõnest  ja poeb ärritunult peitu niipea kui teda tabab esimene valgusvihk. Puude vahel sabistab pruun pisike loom, keda tutvustatakse kui hiirhirve. Kahe palmi vahel lendleb hiidnahkhiir. Suure kivirahnu siseküljele on pesa teinud mitmed pääsukesed kes tukuvad nüüd seal, sabad koogutamas. Raagritsikad peidavad ennast lehtede küljes, olles silmale peaaegu märkamatud.


’Ja nüüd lähme vaatame madusid,’ teavitab giid rõõmsalt ja grupp seab vaikselt sammud tagasi. Raul irvitab ja mõtleb omaette, et on hea, et M koju jäi. 

Esimene madu leitakse põõsast, mis on parajasti umbes kolme meetri kaugusel rauli ja M majast. Suur valge rästik õõtsub kerratõmbunult puuokste küljes, rahulikult oodates saaki. Teine roheline sama suur rästik istub põõsas viie meetri kaugusel rauli ja M majast ning kolmas on ka sealsamas, nende klaasistunud roomajapilk suunatud ainiti majale, kus M parajasti magab.




’Ahsoo,’ mõtleb raul.

Ta läheb ettevaatlikult tuppa, valgustades iga sentimeetrit enda ees olevast laudteest ning tehes suure ringi ümber madusid täis põõsaste. Maohammustus siin on tappev kuue tunniga ja kuigi pargis on olemas vastumürk, siis nad seda sulle ei anna, kuna sa võid olla sellele allergiline ja ära surra. Malaisia loogika.

’Kas nägid midagi?’ küsib M uniselt.

’Näkää, ei midagi huvitavat,’ vastab raul, ja enne magamaminekut vaatab ta üle nii vannitoapõranda kui wc ja kontrollib kaks korda, et prügikasti kattev kaas oleks turvaliselt kinni.

Orangutangidest

Kell on taas kord rauli jaoks kaugelt liiga vara kui ta ennast voodist juba välja veeretab. Millegipärast tundub, et ta pole kunagi saanud piisavalt magada – iga hommik on vaja kusagile varakult minna ja rauli keha iga rakk tundub sellele vastu võitlevat.

Paraku, kui tahta näha orangutange, on mõistlik startida varakult. Orangutange ei koti küünemusta võrragi see, et raul unine on.

Semenggohi looduspark asub natukene Kuchingist väljas ja mõneti üllatuslikult viib sealt mööda isegi üks kohalik buss.  Bussijaama jalutamiseks Moi juurde on vaja jalutada umbes pool tundi ja raul ja M on otsustanud eelmisel õhtul, et nad käivad selle jalgsi, kuna nad on terviseteadlikud inimesed, kellele meeldib ennast füüsiliselt liigutada.

Nad astuvad välja varahommikusse meeldivalt jahedasse Kuchingi õhku ja raul vaatab kaardile. Kuramuse pikk tundub see tee olevat. Märgatavalt pikem kui eelmisel õhtul tundus. Joon kaardil paistab minevat kusagile lõpmatusse ning ta pole kindel, kas seda jõutakse õigeaegselt ära kõndida.

Niisiis tellib ta uberi.

Viis minutit hiljem astutakse bussijaama juures välja, sõit on läinud nii kiiresti, et uberijuht pole isegi jõudnud veel õieti lõpetada oma kurtmist sel teemal, et talle pole uber kaua aega raha maksnud, et kas raul ei tahaks sulas maksta, aga raul ei taha. Bussijaam asub Kuchingi suurima mošee külje all, selle teisel küljel on India pühakoda ja kolmandal kaubanduskeskus, ehk selle vahetus läheduses on esindatud on kõik kohapeal olulised religioonid – islam, hinduism ja šoppamine.

Aeg on veel endiselt varajane, kell pole veel seitsegi, aga tänavad täituvad kiiresti inimestega. Kärarikkalt lükatakse üles metalluksed, millega kaitstakse öösel poekesi sissetungijate eest ja lükatakse tänavale kaubastendid. Väikestes restoranides pannakse püsti supipotid, millest serveeritakse hommikul bussi peale minejatele vürtsikalt lõhnavat laksat. Kõrvaltänaval seatakse üles pisikest turgu puuviljadega ja raul ostab sealt paari ringgiti eest hommikusöögiks puntra pisikesi banaane mis maitsevad taevalikult.

Bussid, mis viivad Kuchingist sinna, kuhu soovid.
Eeldusel, et sa tead, kuhu sa minna soovid
ja taipad õigel hetkel avatud uksest välja hüpata.
Bussid, mis jaamast teele asuvad, on traditsiooniliselt logud, aga otseselt laiali lagunema ei kipu. Semenggohi minekuks peab hüppama bussi 6A peale, maksma bussijuhile 1.5 ringgitit ning tunni aja pärast peaks kohale olema, või vähemalt niimoodi väidab raulile kõikvõimas internet. Tuleb välja, et valdavalt ongi info õige, välja arvatud see, et hind on tõusnud ja välismaalasele maksab tänapäeval bussipilet 3 ringgitit. Ühtlasi ronivad bussi ameerika tüdruk, kolm itaallast ning paarike hiiglaslike seljakottidega kus paistab olevat vähemalt kaks autoakut koos auto varumootoriga ja kes näeb välja enam-vähem täpselt nagu leedukad, aga keda raul päris hästi ei suuda geograafiliselt ära paigutada.

Buss sõidab aeglaselt läbi hommikuselt tiheda Kuchingi liikluse, tehes peatusi vastavalt vajadusele. Uksed on lahti, hüppa peale kui soovid või lahku kui soovid, oma vigastuste eest vastutad muidugi ise. Eurooplastega bussis liituvad vahepeal ka kohalikud, kes sõidavad peatuse või kaks ja siis lahkuvad ning maksavad pileti eest märkimisväärselt vähem kui välismaalased.

Semenggohi looduspargi väravasse jõutakse kenasti kella kaheksaks hommikul. Park laiutab üsna suurel maa-alal ning sinna on asustatud orangutangid, kes on päästetud erinevatest tingimustest – kas kusagilt farmist, kellegi lemmikloomaks olemisest vms. Pargi eesmärk on kohandada loomad uuesti loodusega ning nad hulguvad vabalt ringi, näidates end vahetevahel inimestele vaid söötmisajaks. Mõnikord ei viitsi nad ka selleks ajaks kohale ilmuda kuna mets on puuvilju täis ja nad saavad oma toitmisega ise hakkama. Kokku on pargis natuke alla 30 orangutangi, söötmisajad kell 9 hommikul ja 15 õhtul ning raul ja M on sättinud ennast parajasti kella 9seks söötmisajaks kohale.

Ostnud pargiväravast 20-ringgitilise pileti jalutatakse tasapisi söötmiskoha poole. Park on vaikne, turiste tundub olevat üsna vähe, hommikune linnulaul kajab kõikjalt. Metsa all voolavad väikesed ojad ja veetilgad tilguvad kajarikkalt niisketelt taimedelt.

Söötmiskoha lähedal on väike putka, kust võib osta erinevat orangutangidega seotud nänni ja seal lähedal voolab väike oja. Üle oja mineval sillal seisab grupp turiste ja pildistab midagi, nii et raul ja M lähevad ka lähemale vaatama.


Jämedad köied on veetud puude vahele ja nende alla on ehitatud laudadest väike lavats, kus seisab hallis mundris pargivaht ja hoiab käes kookospähklit. Tema kohal ripub köie küljes pruunikas

nõudepesunarts, mis paistab kummaliselt tuttavlik. Narts liigutab, vaatab üle õla turistide poole, ta lõuad tõmbuvad irveks. Keskendudes uuesti vahile haarab ta selle käest kookospähkli ja ronib uskumatult kiiresti köisi mööda puulatva, kus ta pähkli viisakalt ära koorib, koored vahile pähe kukutab, pähkli vastu puutüve katki taob ja tühjaks sööb. Turistide fotokad klõpsuvad hullunult. Raul mõtleb et täitsa tore, vähemalt et ei ole nad ilmaasjata kohale sõitnud, aga et kas see nüüd ongi kõik.

Tuleb välja et ei ole. Pargivaht kogub inimesed kokku – iga minutiga saabuvad uued tuuribussid kust pudenevad välja hiina, malai ja lääne turistid – ja palub neil vaikust ja ütleb, et kohe minnakse tegeliku söötmiskoha juurde. Ühtlasi palub ta manageerida ootusi, kuna viimased paar päeva on sadanud ning orangutange pole nähtud.

Olles mõni minut trampinud läbi džungli nagu hord hiilida püüdvaid jõehobusid, jõutakse söötmispaigani. Tegemist on puidust platvormiga keset metsa, mille lähedale on ehitatud turistidele eraldatud ala kuhu nad sisse juhatatakse, kenasti nagu kitsed koplisse. Platvormil on juba üks pargivaht koos suure vitstest punutud korviga, kust turritavad välja banaanid. Vaht huikab iga natukese aja tagant metsa, orangutange sööma kutsudes ja turistid hoiavad hinge kinni iga heli peale metsas.

Lõpuks peale pikka ootamist läbib turiste kahin – keegi hüppab puuladvas. Turistide käed tõmblevad kramplikult fotokanuppude poole, kuid välja ilmub üksnes mustjaspruun pikasabaline orav, kes ronib puud mööda alla ja põrnitseb ülbe ja pilkava pilguga turiste, enne kui ta võngutab saba ja kaob silmist. Pettunud ohe läbib turiste, kuid mitte kauaks – eemal painduvad puuladvad ning mõne aja pärast ilmub nähtavale esimene pruun kogu, talle järgnemas veel paar. Orangutangid libistavad end köisi mööda platvormi juurde ja pargivahid viskavad neile banaane ning kookospähkleid, mida ahvid täpselt püüavad ja söövad kas kohapeal või ronides puulatva. Kogu selle aja jätkavad vahid huikamist, kutsudes rohkemaidki veel sööma.


Lõpuks painduvad puud pea maadligi ning platvormile matsatab hiiglaslik isane orangutang, tema põsed ettepoole tungivad, viidates tema küpsusele. Tema taga laskuvad puude otsast platvormile väiksem emane orangutang pisikese pojaga. Esimesed kolm ronivad võtavad kaasa oma viimased banaanid ja teevad uutele ruumi,  ronides viisakalt köisi mööda puulatvadesse, jäädes sinna kõõluma.



Isane orangutang sirutab käe välja ja alustab söömisega, pöörates turistidele ükskõikselt selja. Pisike poeg saab enda kätte kookospähkli ja ronib palmi otsa ja veedab hulk aega tagudes pähklit vastu puutüve, kuid see ei kõssagi. Tusaselt lõpuks ronib ta alla kus ta ema parajasti banaanidega maiustab ja ulatab talle pähkli. Ema võtab ühte kätte pähkli, teise kobara banaane ja ronib kolmanda ja neljanda käega kõrgele, kus virutab paar korda pähkliga vastu puud kuni see puruneb. Poeg püüab seda kätte saada, kuid emal pole kavatsustki enam pähklit jagada ja nad lähevad puuladvas kaklema, samas kui kookosvesi pritsib igale poole ja isane nende all ükskõikselt banaane mugib. Vahepeal, kasutades ära tõsiasja, et kõigi tähelepanu on puuladvas toimival, võtab ta korvi sangast kinni ja proovib seda vaikselt ära hiivata kogu täiega, kuid viimasel hetkel saab üks vahtidest oma näpud vahele ja takistab ahvil oma saagiga kadumast. Mornilt haarab orangutang korvist viimase kookospähkli ning ainukese kerge randmeliigutusega purustab selle vastu platvormi puuposti nii et tükid lendavad iga ilmakaare poole. Raul vaatab seda ja kujutab suurepäraselt ette, et sama suudaks orangutang ülimalt lihtsalt teha ka pargivahi peaga ning ta leiab, et isiklikult tema poolt valitud karjääril on märkimisväärseid eeliseid. Näiteks see, et sa ei pea iga päev muretsema, et pisut ärritunud ahv sul käed küljest rebib.


Kella kümneks on orangutangid ennast täis söönud ja ronivad vaikselt puuvõradesse ning kaovad rohelusse. Pargivaht ütleb turistidele kui õnnelikud need on – ei juhtu iga päev, et nii palju loomi nähakse, sealhulgas suurt isast – ja turistid liiguvad aeglaselt tagasi mööda teed metsast välja oma busside ja pargi väravate poole, sädistades kümnes eri keeles sellest, mida nad just nägid.

 Kella üheteistkümne paiku tuleb järgmine Kuchingi poole suunduv buss ja raul ning M veedavad ülejäänud päeva, avastades siinse hiinalinna väikeseid peidetud võlusid ja poekesi.

Topfoodspoti mereannikeskus. Kaos, mis on täidetud
suurepäraste homaaride ja kõrvulukustavalt jauravate
inimestega.
Õhtusöögiks võtab raul kokku julguse ning veab ennast ja M-i kohalikku mereannikeskusesse. Keskus on täis praetud kala lõhna ja sadu inimesi, kes istuvad hiiglaslike ümmarguste laudade ümber ja nosivad kõiksuguseid mereande, mida lähedalolevatest veekogudest on võimalik välja sikutada. Sildid on kõik malaikeelsed, igal pool on järjekorrad ja kõik on tavapäraselt kaootiline. Letid on lookas toorestest kaladest, krevettidest, karpidest, kalmaaridest, homaaridest, aga mida nendega teha, seda ei tea.

Niisiis raul ujub lihtsalt leti juurde ja ütleb seal olevale tüdrukule, et nad tahaks süüa. Väga tore ütleb tüdruk, aga mida, vali välja ja ütle kuidas sa tahad ja me teeme. Raul küsib et kuidas on võimalik teha. Tüdruk ütleb et võimalik on teha igatemoodi.

Niisiis raul kehitab õlgu ja meenutab kõiki mereande, mida ta on varem söönud, tüdruk paneb soovid kirja ja raul ja M juhatatakse laua juurde, kus peal oleva lina järgi võib öelda, et selle taga on õhtu jooksul söönud vähemalt kümme perekonda ja immutanud märkimisväärse osa oma toitudest lina sisse. Natukese aja pärast kantakse lauale soja ja ingveriga aurutatud kala, hiiglaslik sütel küpsetatud homaar, võiga grillitud hiigelkrevetid ning kaks portsjonit valget keedetud riisi. Juurde tuuakse laimimahla ning mingit kahtlast magushapukat puuviljamahla, mis kõige enam meenutab kõhulahtistit ning tõenäoliselt ka toimib samamoodi.

Kõik see mereannilõbu läheb maksma natuke üle saja ringgiti, ehk kakskümmend eurot, mis tundub nagu muidu saadud.

Ja nii möödubki viimane õhtu Kuchingis.  Raul ja M närivad homaari ja ahmivad sisse kala riisiga, nende ümber kõnemürin kümnetest ja kümnetest laudadest, grillide ja ahjude suits keerlemas kõrgele katuse suunas. Laudade vahel saalivad koristajad, vedades ära hiiglaslikke taldrikutorne mis on koormatud kalaluude ja krevetikoorikutega. Aeg-ajalt tõustakse mõnes laudkonnas püsti ja laudlakse kellelegi kõvasti ja aktsendiga ’happy birthday to you!’  millega sageli liituvad lärmakalt lähedalolevad lauad. Lääne turiste on mõned üksikud ning raul tabab sageli uudistavaid pilke naaberlaudadest, millele alati järgneb naeratus kui nähakse, et raul on nende uudishimu märganud.

See on Aasia oma ehtsuses, oma lärmaka seltskondlikkuse, hea värske toidu ja taeva poole keerleva suitsuga.

neljapäev, 9. november 2017

Kuchingist (2)

Järgmiseks hommikuks on plaanid selgunud. Kuna Kuchingiga ollakse tutvunud, siis nüüd oleks vast mõistlik järgmisena tutvuda kogu Sarawaki osariigiga. Sarawak, üks Malaisia osariik Borneos (teine on Sabah), pindalalt sama suur kui kogu poolsaarel asetsev Malaisia osa, koduks paljudele hõimudele ja loomadele ja putukatele ja mutukatele. Kui juba siin ollakse, on vaja sellest osa saada ja seetõttu planeeritakse järgmised kaks päeva niimoodi, et saaks käia Kuchingi lähedal asuvas Sarawaki kultuurikülas ning kindlasti näeks kohalikke orangutange Semenggohi looduspargis. Lõpptulemusena elavadki orangutangid ju Borneos, et natuke piinlik oleks neid nägemata ära minna. Nagu läheks külla, kus elavad su sugulased, ning lõpuks hiiliks minema neid nägemata.

Plaani esimene osa algab sellega, et raul püüab leida taksot kultuurikülasse. Kultuuriküla asub ca 1 tunni kaugusel Kuchingist ja kuna tegemist on ühe peamise turistiatraktsiooniga, siis on selge, et sinna ühistranspordiga minna ei saa kuna seda lihtsalt pole. Tekitada turistiatraktsioon kusagile karuaanusesse ja unustades selle juures ära transpordikorraldus on üsnagi malaisialik. Ainuke variant on leida takso või proovida midagi kombineerida erinevate bussidega, aga raul otsustab seekord takso kasuks. Kuna ta aga enam tegelikult väga ei viitsi taksojuhtidega vaielda ja ta on vahepeal muutnud modernseks nooreks inimeseks, siis avab ta Uberi ja proovib tellida masinat. Tore on ju, kui ei pea murdunud inglise keeles pidam aläbirääkimisi taksojuhtidega et kui palju miski maksab, saab lihtsalt viisakalt ja kenasti öelda mis vaja ning kõik juhtub tehnikaajastul maagiliselt. 

Niisiis esitab raul tellimuse sisse ja kuna Moi külalistemaja pole Uberi kaardil, liiguvad nad M-ga natuke suurema hotelli juurde, kus neid eeldatavalt on lihtsam üles korjata ja kus ühtlasi hommikune lõõskav päike neid aeglaselt omas mahlas grillib.

Peatselt vastab Uberikutsele poiss, nimega Sartap, et tema on nõus rauli ja M peale võtma ning seejärel ei liigu ta paari kilomeetri kaugusel olev auto sammukestki. Raul küsib et mis värk on, saates Sartapile sellekohase lühisõnumi:

Raul: my good Uber driver, I can already see us becoming fast friends. Would you please be so kind as to let us know why you have not moved an inch from your present position towards our mutually agreed meeting  point so we could all henceforth set forth to educating ourselves about your amazing historic and cultural heritage?

Sartap: Cultural village far yes??? U no get uber there back.

Raul: maybe, my good sir, we shall try to reach mutually profitable arrangement to further both of our interests in best ways, and we can perhaps agree on sum that is acceptable for you to assist us in our return journey?

Sartap: it remote. Veeeery much cost.

Raul: my good friend, I am entirely aware of distance to our intended target and aware of logistical obstacles we may have to face. Perhaps you should name your price with which you would be comfortable for you to take us to cultural village, wait for us and then return us to location where we started our journey?

Sartap: very far. Much pay?

Raul ohkab sügavalt. Ei, vist mõned asjad ikka ei ole tehnikaajastul nii palju muutunud ja ta proovib tavapärasemat lähenemist.

Raul: Name price we go?
Sartap: Much?
Raul: Uber there 31 ringgit, wait and come back, 75 ringgit total yes?
Sartap: hihi, you double.
Raul. No double 80 ringgit good you?
Sartap: no no. Very remote.
Raul:  85 ringgit last price. Yes no?
Sartap: 90 ringgit yes?
Raul: ok we go.

Sartap paneb hääled sisse oma autole ja natukese aja pärast sõidabki noor poiss oma valge autoga ette ja raul ja M kobivad autosse. Vaidlus taksojuhiga, mis muidu oleks kestnud viis minutit, kestis seekord pool tundi, mille käigus M saab peaaegu päikesepiste ja raul on lootusetult dehüdreerunud. 

Kuchingi ümbrus on natuke nukralt pooltühi. Kõik on mattunud raskesse rohelisse džunglisse ning linnas väljas üksikud majad tunduvad pidavat pidevat võitlust pealetungiva metsaga. Samas on näha kui palju on näha metsast puhastatud mudaseid alasid, kuhu ehitatakse hirmsaid betoonmonstrumeid nii äri- kui elupindadega. Kohati kerkivad metsast hiiglaslikud mudalagendikud, mille peal on pooleliolevad või viimases valmimisjärgus ridaelamu-laadsed ehitised, kus ei tööta ühtegi töölist ning mis paistavad juba vaikselt lagunevat. Väikesed külad on uppunud hoolitsemata rohelusse, majade ümbrused rohmakalt puhtaks raiutud ning seal voolavad väikesed rokased savijõed.

Kultuuriküla on pisike küla, mis on ehitatud tehisjärve ümber ja kuhu pääsemiseks on vaja osta 60-ringgitine pilet, mille hind võtab silmist vee välja – ca 12 eurot, ehk rauli ja M tavapärane kahe päeva toidueelarve Aasias. Küla moodustavad seitse suurt hoonet koos abihoonetega, neist igaüks ehitatud vastavalt hõimu traditsioonidele. Iga hoone on ehitatud vastavalt etnilistele traditsioonidele – majad on nii hiinlastel, malaidel kui kelabiti jt hõimuda traditsioonidele. Iga maja on eraldi omamoodi – Ibanite pikkmaja ehitatud ornamenteeritud vaiadele, kelabitide vaenlaste pealuude suitsutamiseks mõeldud hütt, hiinlaste betoonpõrandaga monstrum, malaide kulla ja karraga kaunistatud puithoone. Igas majas elab keegi, tegeledes igapäevategevustega või niisama aega surnuks lüües ja ilus olles. Iga mõne tunni tagant toimuvad kultuurišhowd, kus kirevatesse rüüdesse riietunud inimesed tantsu löövad, kuid raul ja M ei plaani selleks sinna jääda kuna taevas kisub taas kahtlaselt pilve.

Kultuuriküla lähedal on rand koos rannakuurortiga kuhu M ja raul lähevad, otsides Sartapit kes on kusagile ära auranud. Sartap leitakse rannast müügiletti pidava noore tüdrukuga mesijuttu vestmas ning ta näeb välja natuke morn kui raul ütleb, et nad nüüd läheks tagasi. Natuke veel jõuab rannas ringi vaadata kuid torm saabub – vihmapiisad vaikselt sabistavad, tinased lained löövad raskelt randa – ning raul ja M ronivad taas autosse ja Sartap paarutab aeglaselt tagasi Kuchingi poole. Vihma hakkab kallama, tee muutub libedaks ning kõikjal tee ääres olevast metsast voolavad tee kõrval olevatesse punasesse savisse kaevatud kraavidesse väikesed ojad kuni kraavid täituvad ja mudane vesi voolab kõikjale laiali.

Raul ja M veedavad õhtu, otsides viisakat massaažisalongi kus koos massaažiga ei pakutaks intiimteenuseid ning peale seda õhtusööki, kuna kell on tiksunud ajani kus vaikselt hakatakse restorane kinni panema. Lõpuks maabutakse taas jõe ääres, kus väikesest putkast tellitakse omale taldrikutäied praetud riisi ning nositakse seda vaikselt koos värske arbuusimahlaga ning raul tunneb, kuidas kaasa võetud igapäevamured ujuvad tasapisi ära koos jõe vaiksete voogudega.