laupäev, 7. november 2015

Yangonist (2)

Jalgealune on tulikuum nagu kõnniks mööda praepanni.

Shwedagoni pagoda kuldne stupa särab ja sädeleb keskpäevapäikeses silmipimestavalt. Seda kattev 11 tonni kulda ja tuhanded vääriskivid väiklevad silmipimestavalt. Valged marmorplaadid, millega on pagoda sisehoov kaetud, on piisavalt kuumad et seal võiks muna praadida ja nende peale jalutamiseks pandud rohelised katted pole väga palju jahedamad. Kümned väiksemad kullatud stupad ja orvadesse paigutatud Buddha kujud lisavad veelgi kuldset ja hõbedast värvi. Narmastega kaunistatud paberlaternad õõtsuvad tuules, õhku täidab India viiruki magus aroom, ringi jalutavad punastes rüüdes mungad ja varjulised väiksemad pagodad on varjupaigaks sadadele inimestele kes palvetavad või otsivad lihtsalt kaitset päikese eest. Pisikesed poisid mungarüüdes - Myanmaris peavad kõik mehed olema kaks korda teatud perioodi templis, kõigepealt lapsena ja siis hiljem täiskasvanuna - naeratavad ja lehvitavad raulile, kui raul peidab ennast ühe pagoda varjulisse nurka et vaadata ja kirjutada. Tasaselt kajavad gongilöögid, pagodade katusealustes säutsuvad linnud, kusagil eemal ümisetakse ühispalves ja üle kõige kõrgub hiiglaslik kuldne stupa.

On laupäeva keskpäev Shwedagoni pagodas ja see on imeline.

Kui raul hommikul ärkas, olid kõrvalvoodil olnud roosad trussikud asendunud seal põõnava tüdrukuga. Toas olevast kaheksast voodist kolmes veel magati, ülejäänud tüübid kelle nimegi raul ei jõudnud teada saada olid juba läinud kusagile ja õrnalt kostis sisse tänavamüra. Raul otsustab hosteli hommikusööki ignoreerida ja võtab selle asemel paar tänavat eemalt kausitäie mohingat - nuudlisupp sellega, mis parajasti kokal käepäerast on olnud. Antud juhul on käepärased olnud oad ja mingid imelikud rohelised juurikad, aga raul neelab kausitäie alla, võtab juurde tassi teed ja maksab selle eest 400 kyati - 0.29 eurosenti.

Shwedagoni pagodasse jalutades haagib raulile külge järjekordne kohalik, kes palub raha vahetada. Õnnetuseks poisile on raul üleöö inglise keele unustanud ja poiss eesti keelt ei mõika ja nii ta läheb peagi oma teed, midagi frustreerunult pomisedes.

Tee Shwedagoni on pikk ja raul jalutab seda poolteist tundi, imedes tolmuimejana sisse Yangoni õhustikku. See on rikas ja vali õhkkond, mis mässib su endasse. See pole hellitav ja turvaline nagu Tai ega metsik ja maaliline nagu Laos, vaid kare ja karge, realistlik ja uhke. Siin ei elata turistide jaoks vaid turistid on lihtsalt midagi kaduvat - turiste armastatakse ja neile naeratatakse, aga selle all on teadmine, et turist on homme läinud ja kõik turistid võivad olla homme läinud ja riik võib olla taas lukus, aga nemad, need inimesed kes siin iga päev elavad, peavad oma elu edasi elama. Siin kõnnitakse püstipäi, respekteerides ennast ja teisi, elades oma elu ja aktsepteerides turiste, kuid mitte nende pärast liigselt pingutades.

Shwedagon on imeline ja raul veedab seal mitu tundi, istudes, jalutades, kuulates. Raske on lahkuda ja rahvusmuuseum, kuhu raul edasi maandub, on pettumus. Küll aga pole pettumus tagasiminek muuseumist uuesti mööda Shwedagonist mis loojuva päikese kiirtes näeb välja veelgi majesteetlikum, kõrgudes rohelise metsatuka kohal.  Lugematud kõrvaltänavad ja väikesed aiad ja pargid täiendavad Yangoni üldilmet kui raul astub maha maanteelt ja jalutab tundide kaupa mööda jalgradasid hiinalinna oma hosteli poole.  

Plaan on järgmiseks õhtuks planeerida ööbuss Kalawi, kust võtta ette paaripäevane jalgsimatk Inle järve juurde. Paraku, kui raul hosteli vastuvõtus palub omale bussipilet broneerida järgmiseks päevaks, hakkab poiss naerma ja ütleb, et sellele oleks pidanud ostma mitu päeva varem. Myanmaris on transpordivõimalused napid ja Kalawst veelgi väiksemad võimalused on saada transport Mandalaysse või otse Inle järve juurde või Bagani või üldse kuhugi. Kurat. Raul läheb oma tuppa mõtlema.

Kõrvalvoodil konutab austraallane Madeline. Ta on reisinud üksi alates jaanuarist, elas viis kuud India slummises üksinda, leidis Malaisiast omale mehe ja jättis ta Kambodžas maha, sõitis üksi mootorrattaga kaks kuud läbi Vietnami ja nüüd on lõpetamas reisi Myanmaris ja läheb koju detsembris et emale jõulukink teha. Peale seda plaanib veel viieks kuuks tagasi tulla. Raul kuulab ja on kade. 

Madelinel on sama probleem mis raulil, ta ei tea kuhu edasi. Istub ja tuustib läbi Lonely Planeti ja muretseb, et pühapäeval toimuvate valimiste valguses oleka mõttekas Yangoni jääda et siit saaks kiiresti evakueeruda. Lõpuks kehitab õlgu ja ütleb, et läheb lihtsalt jooma ja lahkub, öeldes, et kui raul ta ninarõnga kusagilt leiab siis ta oleks tänulik. Raul lubab silmad lahti hoida.

Kõrvalvoodisse, kus enne olid roosad püksid, maandub nüüd Sara. Rootslane, Malmöst. Viis nädalat Aasias olnud, Laos, Kambodža ja mediteerimislaager Tais Koh Samuil, kus ta elas nädal aega metsas ilma elektrita, süües kord päevas kell kaheksa hommikul. Seetõttu on ka jube kõhna nüüd ja aktiivselt avastab Yangoni pitsabaare. Reisi lõppaega tal pole - on väga mures palju põgenikke Malmösse on saabunud ja ei tunne ennast seal enam hästi ja peab plaani kunagi koju tagasi minnes Stockholmi kolida. Lisaks Koh Samuil mingid ämblikud hammustasid teda ja ta libises ja kukkus duši all, nii et ta vajab kõvasti kokkulappimist. Sara on leebe spirituaalne tüüp, ütleb esimese asjana et raulil on hirmus hea aura ja lisaks talle meeldib koledal kombel rauli habe. Kui esimene paneb rauli pisut kohmetuma, siis viimase kommentaariga võidab Sara kohe rauli südames väikese sooja nurgakese.

Sara soovitab raulil mediteerida ja kuna raulil on kõht tühi, siis ta mediteerib omale hiinalinna tänavatoidu-urkast kausitäie riisi bambusevõrsetega ja selle kõrvale otsustab rakendada plaani jääda Yangoni veel üheks ööks ja minna Kalawisse päev hiljem, ehk teisipäeva öösel. Imekombel on just sinna täpselt sel päeval ööbussis üks koht vaba, nii et Sarahi nõuannetest tundub olevat täitsa kasu. Söögi kõrval on samas märgatav on ka see, et kogu aeg sõidavad mööda tänavat veoautod, kastis politseid ja sõjaväelased, nii et paistab, et valimised tulevad pingelised - kohapealsesd teooriad, et mis hakkab juhtuma peale valimisi, on sellest, et midagi ei juhtu kuni vägivaldse riigipöördeni.

Hostelisse on vahepeal tekkinud paar uut inimest - sakslane oma hollandlasest boyfriendiga ja kanada tüdruk. Raul, kes Yangoni tänavate ületamiseks on alalhoiuinstinkti alla surunud, mainib vestluse arendamiseks rõõmsalt ja suitsidaalselt hollandlasele nende mittekvalifitseerumist jalgpalli EMil ja saab peaaegu peksa. 

Homme on Myanmaris valimiste päev.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar