Tuleb välja, et seljakott on märkimisväärselt raskem kui esialgu tundub.
Seitsme eurooplaae giidiks on Yola - 20- aastane kohalik poiss. Rõõmsalt ja enesekindlalt juhatab ta matkajad ülesmäge, läbi riisipõldude ja väikeste metsasalude. Vahepeal peatutakse - Yola on leidnud midagi huvitavat, puuvilju, pähkleid - ja juuakse massiivsetes kogustes vett. Taevas on sinine, päike paistab halastamatult ja tee läheb ülesmäge ja raul mõtleb et vahest aee polnudki nii hea mõte. Õnneks jõutakse peatselt metsa mis pakub päikese eest varju ja raul on rõõmus umbes kolmekümneks sekundiks kuni ta taipab, et see tähendab, et päike pole varasemateat vihmasadusest libedaks muutunud teed ka kuivatanud ja edasi tuleb liikuda liaanidest ja puutüvedest kinni hoides. Mets, teerajad, riisipõllud - kiire kontroll ega kaanid pole põldudelt kaasa tulnud - ja edasi metsa. Rada, tee, sõidutee, loomarada, väike puhkus järve ääres ja taas metsa.
Peale neljatunnist teelolekut jõutakse mäetippu. Sinna on strateegiliselt paigutatud teeistandus ja lõunasöök, kus vaated on imelised täpselt senikaua kuni sügav udu katab nii mäed kui orud ja maha lahiseb troopiline paduvihm.
Libedad metsarajad, roheline tee puhkepausidel, läbimärg särk seljas. Yola korjatud metsikute puuviljade degusteerimine - need on head. Päike pilve taga, jahe tuul läbi märja särgi. Nohu. Uduvihm. Mets. Vaated. Libe tee. Lehmasitt teel. Lehmasitt jala küljes. Mets.
Keegi ei kurda, keegi ei kaeba. Jenny rõõmsameelsusest jätkuks sajale inimesele. Chloe ja raul arutavad turunduse üle. Martin rühib kindlalt - ta jättis malaariakuuri ära ja tunneb ennast palju paremini. Ben ja Matt räägivad ragbist. Cathryn tunneb huvi kohalike eluolu vastu.
Tund ja tund ja tund. Tee jõuab külasse, üle raudtee. Kilomeeter kõnnitakse mööda raudteed. Puhkepaus, kann elueliksiiri - rohelist teed. Veel tund mööda libedat autoteed, küla, maja ja võib seljakoti seljast heita. Jalad on väsinud. Riided läbimärjad. Cathrynil on soki sees kaan. Pesemiseks on kauss vett ja kuigi kõik on surmväsinud ja tehakse arglikke katseid kokku leppida, et kõik täna haisevad ühtemoodi, siia ikka hiilitakse vaikselt pesema.
Majaomanikud on vana paar koos oma lapselastega. Vanaema on kõveras 90 kraadise nurga all ja selga sirutada ei saa - aastakümned raskete asjade seljas tassimist on teinud oma töö. Vanaisal on suus kolm hammast aga elurõõmu kolme eest. Yola sõbrast kokk on valmistanud juba fantastilise õhtusöögi, mida süüakse magamismattide juures, Buddha kuju kaitsva pilgu all.
Päike on loojunud, ritsikad laulavad. Yola röstib köögis avatud tuleaseme juures päeval koos korjatud pähkleid. Suits kerkib üles, läheb silma ja paneb köhima, kui raul koos teistega rätsepaistmes ümber tuleaseme istuma sätib. Kannutäis rohelist teed, Vanaisa toob välja pudeli viskit. Yola räägib endast ja oma hõimust, oma rahva unistustest ja kommetest, oma tüdrukust kellega ta soovib abielluda, oma soovist külastada Singapuri, oma tulevikuootustest. Vanaisa räägib oma tütretütrest - tema toonist kajab meeletu uhkus kui ta räägib, kuidas too töötab Yangonis pangas ja on kõrgepalgaline, 50 000 kyati, ehk umbes 40 eurot kuus. Uhkus ja rõõm ja väsimus ja maitsvad pähklid ja roheline tee ja vaikselt lae poole keerduv suits ja hõõguv tuli ja kui Vanaisa lõpuks paari tantsusammu demonstreerib ja selle käigus kogemata viskipudeli ümber ajab ja kallihinnaline vedelik mööda kivipõrandat laiali valgub, sätivad turistid ennast magama.
Vaikne tibutamine jääb veel vaid kõlama kui raul silmad sulgeb, uduvihm vastu plekk-katust.
Kommentaarid
Postita kommentaar