Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva mai, 2017 postitused

(Järjekordsest) reisi lõpust

Reisi lõpud on alati nukrad. Raul hulgub sihitult päeva ringi Balil Sanuris, juues arbuusimahla, lugedes raamatut ning uidates ringi rannal ja linnas. Rannad ja baarid on täis lääne pensionäre ning õhtuti täituvad tänavad lärmavate inimestega. Vahetevahel on kohalikud seadnud ennast sisse tänaval, kõmistades trumme, kuid need helid kaovad üldise peomüra alla. Raul vaatab seda kõike kõrvalt. Ta igatseb tagasi metsadesse ja mägedesse ning väikestesse rohelistesse küladesse. Ta vaatab mõtlikult pilte vulkaani otsa ronimisest ja sõrmitseb kirevat sarongi, seda siiski selga panemata. Lõpp on käega katsuda ja kojuminek terendab ees liigagi lähedal ja enne, kui raul arugi saab, istub ta taas taksos, suunaks Bali lennujaam.  Kodutee on pikk. Üheksa tundi istub raul Dohasse lendavas lennukis, tema kõrval magamas kaks hiina tüdrukut kes mõlemad suudavad kadestamisväärselt magada kogu teekonna, samas kui raul suudab silma looja lasta vahest pooleks tunniks. Kaheksatunniseks vahemaan

Dilist

Dili on väike mereäärne unine linnake, mis poeb raulile kiiresti naha vahele. Ei saa öelda, et Dilis oleks palju teha. Siin on muuseum, mis eksponeerib Timor-Leste vabadusvõitlust - 23 aastat verevalamist, mille käigus kaotas Ida-Timor 25% elanikkonnast, kuid võitis lõpuks iseseisvuse. Siin on hulk tänavaid, kuhu on peitunud poed, erinevad abiorganisatsioonid ja inimesed, kes müüvad müstilisi vidinaid ning toidulette grillitud sealiha ja kookospähklitega. Siin paistab alati päike, uimaselt kõnnivad enamasti vanemapoolsed Euroopa immigrandid ning saalivad ringi rollerid ja suured tumendatud klaasidega džiibid. Raul ja Arnulfo uurivad linna koos läbi kahe päeva jooksul. Nad rendivad rattad – hiiglaslikud mölakad, mille rehvid on sama paksud kui rauli autol. Rattad kätte saades kontrollivad nii raul kui Arnulfo oma rattad üle ja mõlemad on rahul – ratastel ei ole ei parimate Aasia traditsioonide kohaselt ei käigusüsteemi ega pidureid. Dili liiklus on suhteliselt rahulik võrrelde

Teekonnast Timor-Lestesse

Kell seitse pidi raulile järgi tulema buss ja Vladimirile tema ojek . Mitte väga üllatuslikult ei ole kumbagi. Raul proovib küsida erinevate inimeste käest, et kas nad teavad midagi bussist ja saab vastuseks hulga entusiastlikke noogutusi, mis on küll varjutatud selge lootusega, et kui piisavalt kaua noogutada, siis äkki loll bule läheb ära.  Loll bule aga ei lähe. Lollil bule l on vaja minna bussi peale. Või noh, tegelikult ta ei tea kas on vaja ikka minna. Raul on tegelikult natuke kummalises olukorras. Nimelt kõik materjalid, mida raul on lugenud, väidavad, et mööda maad raul ei saa Timor-Lestesse sisse. Vajalik on taotleda eelnevalt viisa, mille jaoks on vaja 30 dollarit (mida Raulil pole), passipilte (mida raulil pole), täita ja printida avaldusvorm (mida raul ei saa teha), printida välja pangakonto väljavõte (mida raulil ka pole) ja viia need kõik Kupangi (kus raul ei ole) Timor-Leste saatkonda ja oodata mõned päevad (mida raul teha ei saa). Isegi kui kõik see ä

Lääne-Timorist (2)

Öösel kuninga külalistemajas magada on jahedavõitu, niiskus trügib sisse igast ukse- ja seinapraost. Raul mässib varbad sarongi sisse ja sikutab kotist välja sooja fliisi, kuid ikkagi on natuke märg olla. Samas kui päike tõuseb ja minna niiskete riietega õue, siis need auravad natuke ja kuivavad õnneks ära. Kõik muud seljakotis olevad riided muidugi ei kuiva, ning raul kahtlustab, et mõningad T-särgid sügavas kotipõhjas on välja arendamas esmast iseseisvat liikumisvõimet. Üldiselt on mägedes on kunagine kuumus jäänud mälestuseks – on küll soe, kuid mitte palav. Ärgates vaatab raulile vastu juba Vladimir, kes ütleb, et ta on öö otsa mõelnud asjadest, millest eile sai räägitud ning ta täna sooviks asju edasi arutada. Raul ohkab ja nõustub, kuid seab tingimuseks, et alles peale hommikusööki, mis koosneb praetud maapähklitest ja banaanidest ja tassist kohalikust kohvist. Mõned tunnid jalutatakse veel ringi ja nauditakse kuninga külalislahkust. Näidatakse kohalikku käsitööd ning k

Lääne-Timorist

Raul on kenasti magama jäämas, rõõmus selle üle, et ta on ainuke inimene nelja voodiga ühikas, kui uks lüüakse lahti ja sisse vajub suure kõhuga pensioniealine isend, kes tutvustab ennast raske aktsendiga inglise keeles Vladimir Putinina. Tegemist ongi Vladimiriga – sünnilt ukrainlasega, aga kes on elanud kaheksa aastat Lätis ja kolmkümmend Moskvas ning ütleb, et enam ei tea, kas ta on ukrainlane või venelane, aga et see on poliitiline küsimus ja tema on maailmakodanik ja pole poliitiline. Lastest on ta võõrdunud, naisest lahus ja ta reisib oma napi Ukraina pensioni ja Krimmis väljaüüritud korteri najal maailmas ringi ja ei kavatsegi tagasi minna kuna ta pole poliitiline, mkm härra eestlane, mitte poliitiline. Seejärel jaurab ta järgmised tund aega poliitikast, seistes rauli voodi kõrval, ignoreerides kenasti kõiki rauli vihjeid, et võiks nagu magama kerida. Lõpuks aga jõuab tallegi uni kohale ja ta viskab seljast kogu mitmekihilise varustuse. Kõige peal on jahimehevest,

Kupangist

Raul ja H istuvad Maumere lennujaamas. Nad mõlemad sõidavad erinevatesse suundadesse. H läheb Balile, puhkab seal luksuses päeva ja lendab tagasi koju. Raul läheb veel sügavamale Indoneesia ääremaadele, Lääne-Timorisse, kohtadesse, kus priske valge turist kindlasti naeratustega vastu võetakse ja kus ta võib tutvustada e-eesti saavutusi keedupotist. Maumere lennujaam on tilluke ning ühtegi turvameest ei pane köhima kui raul ja H kõnnivad sealt läbi liitriste veepudelitega. Elektroonilised teadetetahvlid puuduvad, lennukite väljumisajad on kirjutatud käsitsi plakatitele, kuigi seal on sootuks teised ajad kui rauli ja H piletitel. Kuna aga teha pole midagi, istuvad raul ja H fatalistlikult ja ootavad asjade kulgu. Lennukid siiski saabuvad enamvähem õigeaegselt ning peaaegu samal ajal suunduvad nad lennukitele. Viimased hüvastijätud ning nad ongi eraldi suundades – üks vastu viimasele puhkusele, teine vastu lõplikule ärasöömisele. Raske on ka vaadata H äralendu. Ligi kaks n

Maumerest

Hommikul on  vaja langetada filosoofiline otsus – mida edasi teha. H-l on ostetud pilet tagasilennuks 3. mail Balile Endest, aga Ende on juba paar päeva tagasi selja taha jäänud. H peab nüüd otsustama, kas osta uus pilet Maumerest või loksuda Endesse pool päeva bussiga tagasi. Raulil on teistsugune dilemma – kuigi H läheb ära, jääb tema veel poolteiseks nädalaks seiklema, küsimus aga on et kuhu. Flores on juba nagu nähtud, kuhugi peaks edasi minema... aga kuhu? Tavapäraselt veedaks raul ja H mõned tunnid netis ja otsiks lende ja võrdleks hindu, kuid paraku on internet hüljanud selle osa Floresest. Ei jää muud üle kui otsida kohalik reisikonsultant ja lasta ennast nõustada. Raul leiab maja pealt Ryani sigaretisuitsu järgi. Pikema jututa palgatakse Ryan pooleks päevaks autojuhiks, et vaadata ringi Maumere peal ja osta mis vaja. Reisiagentuur on paar kilomeetrit eemal ja vajalikud piletid saab osta. H ostab pileti Maumerest Balile ja raul võtab limiteeritud sihtpunktidest pi

Kelimutust

Tundub, et pühapäeviti on Kelimutu järvedel ilusam päikesepaiste kui muudel nädalapäevadel. Vähemalt näib nii arvavat kohalik piletikontor kui Iren oma auto kell pool viis öösel sinna roolib ja raul läheb pileteid ostma. Kui muidu maksab pilet 150 000 ruupiat turistile (kohalikule kümme korda odavam), siis pühapäeva puhul on hind tõstetud 225 000 ruupia peale inimese kohta. Raul tusatseb ja maksab. Putka kõrval olev silt ’Happy holiday!’ tundub nõretavat sarkasmist.  Kottpimedas asuvad raul ja H mööda mäekülge üles ronima. Mingit ühiskondlikku valgustust ei ole, teed valgustavad mobiiltelefon ja rauli väike taskulamp. Selja taga tulevad riburadapidi teisedki turistid, erinevad valgusallikad käes. Kogu stseen meenutab natuke jaaniusside invasiooni. Vahepeal eksivad raul ja H pimedasse metsa ära ja kaotavad juhtpositsiooni kolonni eesotsas.  Lõpptulemusena see rolli ei mängi väga, kuna tee lõpus on ehitatud mäe otsa suur vaateplatvorm, kuhu mahuvad kõik ära. Päikesetõus

Rändamisest läbi Florese (3)

Bajawas hommikusöögiks on üksik kurblik pannkook taldrikutäie lõigutud papaiaga ning hulga malaariasääskedega, mis söömise ajal rauli ümber lendlevad. Samal ajal kui raul sööb pannkooki ja püüab liigse koguse sääskede söömist vältida, kõnnib H mõtlikult ringi, pestud pesu käes ja imestab, et kuidas saavad riided peale pesemist olla mustemad kui enne.  Teekond Bajawast vulkaani varjus olevasse Benasse. Iren hilineb ja kui ta lõpuks välja ilmub, on ta näol üsna ärritatud ilme. Tuleb välja, et öösel on üks rehv otsustanud tühjaks minna. Ta on selle ära vahetanud, aga nüüd kusagil peab tegema peatuse et rehv ära parandada kuna rohkem varurehve pole ja Florese teed on tapvad. Iren on väga morn, ilmselt see läheb tema palgast maha. Kiira-käära viib tee Bajawast eemale sügavamale Florese sisemaale. Päeva eesmärgiks on külastada kohalikke külasid, parandada rehv ja jõuda Moni külasse kus jääda ööbima, et siis järgmise päeva varahommikul alustada tõusu Kilimutu värve muutvate vulkaa