laupäev, 14. november 2015

Teekonnast Kalawist Inle järveni (2)

Vihm põristab vastu plekk-katust.

Raske on magada. Magamismatid on kõvad, kondid valusad. Kõik seitse turisti on majutatud kõrvuti ja kuigi kõik on pühalikult vandunud et nad ei norska, siis osutuvad kõik valetajateks. Öö otsa sajab vihma, ühtlane trummipõrin vastu katust ja poolunes mõtleb raul, et järgmine päev saab olema huvitav.

Vanaisa ja Vanaema on üleval kella neljast hommikul, kokk ja Yola kella viiest ja kell kuus lüüakse turistid ka maast lahti. Igaüks hõõrub valutavaid kohti ja arutatakse, kes kõige halvemini magas. Läbi udu paistavad majad, kusagil kaugemal peaks olema mäed, aga kõike kattab paks valge udukiht. Külm, rõske, tuul on vilu ja raul sikutab selga eilsest päevast märjad matkariided ja mõtleb nohust nina luristades, et kopsupõletikulaks on vist kindel.

Hommikusöögi ajal sadu jätkub ja maailm muutub üha hallimaks ja märjemaks. 

Pool kaheksa ollakse taas teel. Seljakott on tunduvalt raskem. Tee on ülesmäge, auklik punasest savist tee mis osaliselt on muutunud jõeks. Väikesed ojad voolavad vastu ja uhuvad niigi märgi jalgu ja tee on libe nagu poliitiku jutt valimisperioodil.

Ülesmäge ja allamäge, mööda hiinlaste grupist kus üks õnnetu hing veab läbi mudase tee ratastega pagasit ja särk on märg ja juuksed märjad ja vesi voolab silma ja seljakott on märg ja kogu maailm on märg ja kõle ja külm. Mäest alla ja tee muutub külavaheteeks, tee kõrval põllud kus kasvab tšilli, tomatid, oad, suvikõrvitsad. Külad, põllud, teerajad, mudateed, mudaaugud, veeaugud. Vihma sajab, vesipühvlid põrnitsevad imestunult. Uued mudaaugud, mudamülkad, segi keeratud lehmade ja pühvlite poolt. Väike oja, mille kaldast on vaja neljakäpakil üles ronida. 

Tund ja tund ja tund. Samm sammu järel ja ma ei kuku, mõtleb raul. 'Ei kuku' on mantra mis on kõigi peades. Läbipääsmatu mudamülgas, lõikamine läbi suvikõrvitsapõllu. Ruuduline imeilus maastik - punased tšillipõllud, roheline riis, kollane seesam. Vastutulevad inimesed naeratavad. Seljakott on raske nagu oleks seal kümme autoakut ja pärispatt. Samm sammu järel ja ma ei kuku. Kilo muda sandaali küljes. Kilo muda sandaali sees. Libisemine mudamülka serval, lihaseidrebestav pingutus püstijäämiseks ja raul ei kuku ja teenib teistelt välja nõrga aplausi.

Vestlused algavad ja lõpevad. Kaetakse teemad nagu rassism, homöopaatia, võltsravimid, põgenikekriis, Angela Merkel, wc poti imeline olemus, kuuma duši hindamatu väärtus, lemmiksarjad. Samm ja samm ja me elame selle üle. Sügava jõe ületamine mööda libedat bambussilda. Vihm lakkab ja algab taas niipea kui vihmakeep on kotti topitud. Kui see on kuiv periood siis raul ei kujuta ette milline on vihmaperiood.

Samm ja samm. Raul ei tea kes ta on. Kusagil ootab lõunasöök. Kusagil on Inle järv aga siin on muda. Tee on muda. Kõik on muda ja see, mis pole muda, on vesipühvlisitt.

Päevalillepõllud maisipõllud, küla. Külas istuvad puhtad ja kuivad turistid kes on sõitnud sinna bussiga ja vaatavad läbimärga ja üleni mudast põllu vahelt väljamarssivat seltskonda jahmunult. Maja, veekauss kus saab igale poole kleepuvat muda piaut niisutada, kuna naha küljest muda niisama lahti ei tule. Lõunasöök ja enamik kukub sinnasamasse söömisruumi magamismattidele pikali ja uinuvad kohe. Jenny ja Chloe jäävad majaperenaisega Yola vahendusel rääkima ja ka raul liitub nendega. Uni on väärtuslik, kuid võimalus rohkem teada kohalike inimeste elust  koos ekstratassi rohelise teega on hindamatu.

Hommikul kõnniti kokku viis ja pool tundi, ehk pisut vähem kui kolmkümmend aastat, ja peale pooletunnist puhkust minnakse edasi veel kolm tundi. Muda, põllud, külad, hiiglaslikud banyan-puud, templid. Kõndimine mööda jõepõhja. Küla mäe otsas ja lõputu tee selleni ja ootamatu imeline päikeseloojang.

Öömajaks on külapoe tagatuba ja raul jalutab poe ees, peseb hambaid, imetleb tähti ja kuulab kusagilt eemalt kostvat ameeriklaste turismigrupi peokära, kui teda tervitab tunne, mida ta on kogu päeva edukalt vältinud. See on selline soe ja pehme ja märg tunne, kui hiiglaslik pühvlisõnnikuhunnik, mis on kogu päeva sind oodanud, su jala oma õrna ja hella embusesse võtab.

Kogu päeva jooksul läbiti ligi kolmkümmend kilomeetrit ja Inle järveni jääb veel vaid napp viieteistkümne-kilomeetrine ots. Ameeriklaste eeskujul otsustatakse pool kaheksa õhtul võtta üks õlu ja visatakse õhku mõte, et kui peale esimest õlut inimesed ei tunne end liiga väsinult, siis võetakse veel paar tükki.

Kella kaheksaks kõik magavad.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar