Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva 2015 postitused

Reisi lõpust

Bangkoki hostelis on õhk testosteroonist paks. Klaasseina taga vannitoa kivipõrandal, rätik pehmenduseks külje all, teeb musklis noor eurooplane istessetõuseid energiaga, nagu püüaks ta purustada otsaesisega oma munandeid, häälitsedes nagu kiimas merilõvi. Lõpetanud istessetõusud, jätkab ta kätekõverduste ja teiste harjutustega,vahepeal piiludes, kas toasolijad ikka näevad mis ta teeb. Teine poiss teeb voodite vahekäigus kätekõverdusi ning puhiseb kurnatult. Kõrvalolevast ühikatoast piilub sisse särgitu indialane, kuldkett kaela ümber ja vaatab mõtlikult harjutajaid. Tema selja tagant poeb välja teine, seekord särgitu ja püksatu india poiss, kaks kuldketti kaelas, ja läheb aaaaaaaeeeeeegggglllaaasselt harjutajatest mööda duši alla. Välisuks avaneb ja sisse astuvad kaks rootslast, kaasas kilisev kott õllepudelitega ja istuvad harjutajatele ja alasti indialastele tähelepanu pööramata voodile ja võtavad õllepudeli ette. Paraku pole neil avajat ja olles edutult püüdnud pudelit av

Mandalayst(3)

Hüvastijätud on reisimise raskeim osa. Kuus ööd on raul veetnud Mandalays mama katuse all. Turistid on tulnud ja läinud, sõbrad tekkinud ja kadunud - Corrina, ungarlane Kata, sakslane Jan - kuid raul on jäänud. See pole küll olnud otseselt tema valik, kuid kui olla kusagil kinni ja haige, siis suudab raul kerge vaevaga välja mõelda kümneid hullemaid kohti kui mama külalislahke Yoe Yoe Lay koduke. Mama krabab rauli hüvastijätuks karukaisutusse ja teel ta taas ongi, taksoga Mandalay lennujaama poole. Hommikune päike pole veel ebameeldivalt kuumaks muutunud, suitsidaalsed koerad magavad keset teed ja Mandalay liiklus kogub vaikselt hoogu. Majad ja majakesed, birmakeelsed sildid ja kirjad, longyites mehed ja naised jalutamas mööda tolmuseid tänavaid ja lahtisest taksoaknast tulvavad sisse tänavatoidu lõhnad. Sõites lennujaama poole ja vesteldes taksojuht Aung Su'ga puuinglise keeles Myanmarist ja selle olevikust ja tulevikust, kuulates taksojuhi siirast rõõmu selle üle,

Mandalayst (2)

Raul istub rätsepaistmes voodi peal ja jutlustab reisimisest. Kolme päeva jooksul, mille ajal rauli keha peab aktiivset võitlust iseenda vastu, seab raul oma hostelitoas üles reisinõustamiskeskuse. Iga päev voolavad tema toast läbi uued turistid - ungarlased, sakslased, austraallased, hollandlased, uus-meremaalased, prantslased, inglased - kõik nad värskelt saabunud Myanmari ja nende silmad on täis seda esmast jahmumist mis ikka tabab inimesi, kui nad on värskelt maandunud ja läbi Kagu-Aasia metropolise oma hostelisse jõudnud. Need silmad ütlevad, et nad ei tea mida teha ja kuhu minna ja JEESUS KRISTUS SELLEL KARVASEL TÜÜBIL SIIN MINU TOAS ON TOIDUMÜRGITUS, ISSAND, KUI MINA KA SELLE SAAN, MIDA MA SIIN SÖÖN OMETI, MIKS MA SIIA TULIN, APPI.  See on see koht kus raul naeratab oma habetunud naeratust, ulatab oma voodist tervituseks käe ja küsib, et kes uus saabuja on ja kust ta tuleb ja edasi järgneb juba lihtne reisinõustamine. Raul räägib Bagani templitest ja Inle järve kalamee

Mandalayst

Norskamine väristab ühikatoa seinu. Iseenesest on raul sellega harjunud, olles juba mõnda aega olnud ühikatubade püsiklient. Ta on muutunud omamoodi norskamise eksperdiks. Baganis oli kõhetu poiss, kes norskas kõrgehäälselt nagu viiul ja järgmisel päeval tema asemele tulnud tunduvalt kogukam mees norskas nagu surev morsk. Yangon oli üllatavalt norskamisvaba, kuna toas olid naised üldiselt tugevas ülekaalus, aga nüüd seda tehakse ilmselgelt Mandalasy tagasi, kus toas on kuus meest, nendest neli norskajat. Aknad värisevad, voodid ragisevad ja raul mõtleb, et huvitav, kas keegi kusagil maja peal magada ka saab. Kell kuus on uni lootusetult läinud ja raul läheb hommikut sööma. Hommikusöögiks võtab ta omale praetud muna ja pannkoogid - ta üldiselt eelistab küll nuudlisuppi või riisi, aga paraku seda ei pakuta. Samas on raul ka piisavalt näljane, et ta ei pööra erilist tähelepanu sellele, et praemunad on pigem pooltoored, aga kuna nende kuue nädala jooksul on ta söönud igasuguseid

Teekonnast Mandalaysse

Kell pool viis hommikul, kui raul oma mugavast voodist välja veereb, on Bagani ööõhk üsna jahe. Ees vastuvõtulaua taga magab rootslasest 24h valves olev töötaja ja terrassil tukub habetunud austraallane Brandon, seljakott kõrval - ilmselgelt samuti tulemas praamile. Taevas on pilves ja tähed ei paista ja Bagani öö on must nagu surma perseauk. Yoav ja Szilvia ronivad samuti mingi hetk välja, naeratus suul ja pohmell silmades. Õnneks pole vaja sotsialiseeruda ja igaüks elab oma vaikses Mandalay õlle jääknähtudest koormatud valumullis kuni takso saabub ja transpordib kõik  praamile. Kiire vaidlus taksojuhiga- kas kokkulepitud summa oli 8000 või 12 000 kyati, seda ei mäleta enam keegi, kõige vähem taksojuht - ja praam kohe stardib. Praami puhul on tegemist üllatavalt töötava alusega, laiad istmed pardal ja katusealustes, lisaks piisavalt madalad raudtalad igal pool et raul saaks pidevast pea äralöömisest püsiva ajukahjustuse. Lisaks rauli seltskonnale, mis on märkamatult adoptee

Baganist

Päikesetõus leiab rauli Bagani templi katuselt. Ebatraditsiooniliselt on raul suutnud magada peaaegu kogu tee Inle järvelt Baganini ja seetõttu kalpsab ta bussist kell neli hommikul välja nagu noor kits. Ameeriklane rauli kõrval, kes on öösel mingil ajahetkel leidnud oma läätsed üles, pillab need bussi peatudes taas maha ja kummardub vandudes bussipõrandale neid otsima. Raul astub bussist välja Bagani jahedasse ööõhku ja teda ründab sada karjuvat taksojuhti.  Taksojuhtidel on siin monopol. Bussijaam asub mitu kilomeetrit linnast eemal ja sinna ja sealt ära saab vaid taksodega. Kirjade järgi maksab taksosõit New Bagani 7000 kyati, tegelikkuses tahetakse seda raha küsida iga reisija kohta kes autos on. Raul läheb lärmist eemale ja leiab väikese grupi inimesi, kes tunduvad minevat samasse hostelisse ja koos leitakse peale pikka otsimist eemal seisev vaikne tüüp, kes on nõus neli inimest - kaks ameeriklast, ungarlane ja raul - kokku 8000 kyati eest linna ära viskama. Vaevalt

Inle järvest

Raul kihutab paadiga mööda Inle järve sinakaspruuni pinda nagu ajaks teda taga tuhat hullunud deemonit. Inle järv on suur, 22 km pikkune järv, raamistatud rohelistest mägedest ja kus elab hordides erinevate Myanmari hõimude esindajaid. Raul on kuulnud palju järve sinisest veest ja kalameestest ja kuidas järve peal elatakse ja kui maaliline see kõik on ja puha. Raul on kuulnud puutumatust loodusest ja autentsest hõimuelust ja kohalikest käsitööturgudest ja imelistest pagodadest. Raul on kuulnud kui tore on rentida paat ja sellega kruiisida mööda vaikset järvepinda. Nendel juttudel on peaaegu tõepõhi all. Tõsi on ka see, et Inle järv on korralik turistiurgas. Olles edukalt jõudnud oma hotelli ja imetlenud meeldivaid auke seintes ja mitte kinni käivates akendes, mis ilmselgelt tagavad toas hea õhuringluse, veedab raul, kes on matkamisest endiselt kutu, kogu päeva lihtsalt Nyaung Shwe linnas kolades ja longyisid ostes ja jõuab selleni, et omale broneerida lõpuks järveleminekuks

Teekonnast Kalawist Inle järveni (3)

Viimane päev ja viimased kilomeetrid. Päike, mida pole õieti kaks päeva näha olnud, ujub lõpuks ometi välja. Vihmapilved on lõpuks ometi läinud ja kõik ohkavad kergendunult, koorivad soojad riided seljast ja saavad päikesepõletuse. Öine niiskus on kristalliseerunud hiiglaslike kirjute ämblike võrkudesse, mis on ehitatud risti-rästi üle tee. Külavaheteed asenduvad maanteedega, põldude kõrval kasvavad hiiglaslikud pühad banyan-puud ja raul ja Yola ei suuda vastu panna ja ronivad ühe sellise alumiste harude otsa ja peaaegu ei kukugi alla. Inle järvele pääsemiseks peab maksma sissepääsutasu, vastavalt soovile kas 10 dollarit, eurot või 13 000 kyati. Seal kohtutakse ka ameeriklaste grupiga kes on öö otsa joonud ja nüüd tuigerdavad hirmsas pohmellis viimaseid kilomeetreid ja soovivad, et nad oleks surnud. Paar inimest grupis olid nina nii täis võtnud et olid öösel wcsse minnes ära eksinud ja polnud enam oma maja üles leidnud ja lõpuks astunud suvalisse külamajja sisse ja varisenu

Teekonnast Kalawist Inle järveni (2)

Vihm põristab vastu plekk-katust. Raske on magada. Magamismatid on kõvad, kondid valusad. Kõik seitse turisti on majutatud kõrvuti ja kuigi kõik on pühalikult vandunud et nad ei norska, siis osutuvad kõik valetajateks. Öö otsa sajab vihma, ühtlane trummipõrin vastu katust ja poolunes mõtleb raul, et järgmine päev saab olema huvitav. Vanaisa ja Vanaema on üleval kella neljast hommikul, kokk ja Yola kella viiest ja kell kuus lüüakse turistid ka maast lahti. Igaüks hõõrub valutavaid kohti ja arutatakse, kes kõige halvemini magas. Läbi udu paistavad majad, kusagil kaugemal peaks olema mäed, aga kõike kattab paks valge udukiht. Külm, rõske, tuul on vilu ja raul sikutab selga eilsest päevast märjad matkariided ja mõtleb nohust nina luristades, et kopsupõletikulaks on vist kindel. Hommikusöögi ajal sadu jätkub ja maailm muutub üha hallimaks ja märjemaks.  Pool kaheksa ollakse taas teel. Seljakott on tunduvalt raskem. Tee on ülesmäge, auklik punasest savist tee mis osaliselt on

Teekonnast Kalawist Inle järveni

Tuleb välja, et seljakott on märkimisväärselt raskem kui esialgu tundub. Seitsme eurooplaae giidiks on Yola - 20- aastane kohalik poiss. Rõõmsalt ja enesekindlalt juhatab ta matkajad ülesmäge, läbi riisipõldude ja väikeste metsasalude. Vahepeal peatutakse - Yola on leidnud midagi huvitavat, puuvilju, pähkleid - ja juuakse massiivsetes kogustes vett. Taevas on sinine, päike paistab halastamatult ja tee läheb ülesmäge ja raul mõtleb et vahest aee polnudki nii hea mõte. Õnneks jõutakse peatselt metsa mis pakub päikese eest varju ja raul on rõõmus umbes kolmekümneks sekundiks kuni ta taipab, et see tähendab, et päike pole varasemateat vihmasadusest libedaks muutunud teed ka kuivatanud ja edasi tuleb liikuda liaanidest ja puutüvedest kinni hoides. Mets, teerajad, riisipõllud - kiire kontroll ega kaanid pole põldudelt kaasa tulnud - ja edasi metsa. Rada, tee, sõidutee, loomarada, väike puhkus järve ääres ja taas metsa. Peale neljatunnist teelolekut jõutakse mäetippu. Sinna on strat

Kalawist

Miljard tähte särab Kalawi kohal kui raul kell kolm öösel linnakese peatänaval oma hotelli otsib. Viimane asi mida oodata Myanmaris on ööbuss, mis oma mugavuselt teeb iga kell Lux Expressile ära. Pole nagu riik, kus näha hiiglaslikku modernset bussi laiade mugavate istmetega, videoekraanidega, kus näidatakse  Stallone filme ja suurte soojade tekkide ja  toitlustusega, kuid just selline elamus saab raulile osaks, kui ta lehvitab sõpradele veel korra hüvastijätuks ja jookseb taksost läbi vihmavalingu bussile. Buss ise sõidab kaugemale, aga rauli plaan on maha minna linnakeses nimega Kalaw ja sealt alustada kolmepäevast jalgsimatka Inle järve äärde. Buss lahkub Yangoni bussijaamast, mis on strateegiliselt paigutadud äärelinna tagumisse otsa, kell kuus õhtul ja peaks Kalawisse jõudma kell kolm öösel, aga raul pole optimistlik - Aasia teed on ju teada-tuntud jubedad ja liiklus kole ja hea kui hommikuks kohale jõuab. Vahepeal aga raul vedeleb ülimugaval istmel, närib reisisaatja tood

Sõpradest

Reisimine on lugude kuulamine. Sa kuuled lugusid aegadest ja kohtadest. Sa kuuled lugusid hoonetest ja turgudest ja sündmustest. Sa kuuled lugusid olevikust ja minevikust ja tulevikust. Kuid kõige enam kuuled sa lugusid inimestest. Nendest inimestest, kellega sa puutud hetkeks kokku ja siis on nad läinud, järgmise bussi peal, teel kusagile mujale, või oled sa ise liikunud edasi, avastama uut linna, otsima uut templit. Sa kohtud nendega vahest vaid korraks või veedad nendega päevi, aga nad jätavad sulle oma jälje.  Yangonis on palju inimeste lugusid. Ainuüksi selles ühes toas, kus raul magab kolm ööd, on selle aja jooksul neid palju. Need jäävad sinna, kuid neid ei kuule tulevikus keegi - tulevad uued inimesed, kes kirjutavad ja jätavad sinna oma lood, ja neid vanu mäletavad vaid need, kel oli õnn või õnnetus sel hetkel seal olla. See on lugu Maddyst - 26-aastane austraallanna, farmerite laps kes on otsustanud maailma avastada ja kes läheb tagasi koju ainult korraks ema üll

Yangonist (3)

Reisimine on pildid ja lood ja Yangonis on neid lugematult. Valimised on üks lugu, mida räägitakse veel aastate pärast. Esimesed demokraatlikud valimised veerandsaja aasta jooksul ja seda on näha - inimesed on kell kuus hommikul sadade kaupa võtnud ennast iga paari tänava tagant püsti pandud valimiskontorite juurde sappa võtnud. Tulemused tulevad hiljem, lõplikult saab kõik selgeks järgmisel aastal, kuid midagi olulist on õhus tunda. See on miljonite inimeste usk, et seekord saavad nad mõjutada oma elu ja asjad hakkavad minema paremaks. See on õhkkond, mida kodus pole ammu enam olnud tunda. See on lootuse õhk. Yangonis on rong, mis sõidab ringiratast ümber linna, läbi eeslinnade, põldude ja kõige muu ja see on sihtpunkt, kuhu raul, Sara ja Madeline- Maddy - oma sammud seavad. Kolmsada kyati ja kolm tundi on väga väike investeeering, et tutvuda linnaga põhjalikumalt. Paar kilomeetrit lõõskava päikese all jalutamist hiinalinnast raudteejaama ja vana logu rong pakub tervitatavat

Yangonist (2)

Jalgealune on tulikuum nagu kõnniks mööda praepanni. Shwedagoni pagoda kuldne stupa särab ja sädeleb keskpäevapäikeses silmipimestavalt. Seda kattev 11 tonni kulda ja tuhanded vääriskivid väiklevad silmipimestavalt. Valged marmorplaadid, millega on pagoda sisehoov kaetud, on piisavalt kuumad et seal võiks muna praadida ja nende peale jalutamiseks pandud rohelised katted pole väga palju jahedamad. Kümned väiksemad kullatud stupad ja orvadesse paigutatud Buddha kujud lisavad veelgi kuldset ja hõbedast värvi. Narmastega kaunistatud paberlaternad õõtsuvad tuules, õhku täidab India viiruki magus aroom, ringi jalutavad punastes rüüdes mungad ja varjulised väiksemad pagodad on varjupaigaks sadadele inimestele kes palvetavad või otsivad lihtsalt kaitset päikese eest. Pisikesed poisid mungarüüdes - Myanmaris peavad kõik mehed olema kaks korda teatud perioodi templis, kõigepealt lapsena ja siis hiljem täiskasvanuna - naeratavad ja lehvitavad raulile, kui raul peidab ennast ühe pagoda varjuli

Yangonist

Viimane lehvitus M-le. M läheb täna koju. Vientiane-Vang Vieng-Luang Prabang-Luang Namtha-Chiang Rai-Chiang Mai-Bangkok-Krabi-Bangkok. Pikk tee ja palju aju segiraputavaid bussisõite, rahakotti tühjendavaid ööturgusid, lugematus koguses puuviljasmuutisid, hirmus kogus kadunud asju ja koolerat, tüüfust, malaariat ja muid põnevaid reisidega seonduvaid muresid, aga M pidas vapralt vastu kogu reisi ja vahepeal sikutas isegi rauli edasi. Pole alati lihtne reisida Aasias, eriti kui see on su esimene kord. Nüüd aga läheb ta koju ja raul läheb ka varsti - aga enne väike mõnenädalane vahepeatus läbi Myanmari. Viimane lehvitus ja M on läinud ja raul seisab Bangkoki Suvarnarbhurmurghtrmhi lennujaamas üksi ja mõtleb, et nii, mis nüüd edasi.  Esimeses järjekorras muidugi on vaja jõuda teise, Dong Muengi lennujaama. Sinna viib tasuta buss, mis läheb kusagilt nurga tagant teadmata ajal ja raul tuustib läbi kogu suure lennujaama, enne kui leiab vana bussirondi, mida siin kutsutakse eks