teisipäev, 27. oktoober 2015

Vihmametsast

Üle jõe kaarduva puuoksa ümber on keerdunud madu.

M, kes kannatab raskekujulise ussifoobia all, seda ei märka ja ta aerutab rõõmsalt edasi. Raul ka tegelikult seda ei märkaks, kui ahtris tüüriv giid sellele ei viitaks. Madu samas ei pööra kahele mööda jõge läbi sügava vihmametsa kulgevale kajakile ka mingit tähelepanu ja rauli poolt on see täiesti OK ja triivimine jätkub, aerud sulpsatavad vette ning teekond jätkub džunglihelide taustal.

Kuna peale kahepäevast ootamist endiselt pole kokku saadud mõistliku suurusega matkagruppi, peavad raul ja M tegema valiku - kas raputada Luang Namtha tolm jalgadelt või minna ikka kahekesi kusagile metsa hulkuma. Kaaludes erinevaid variante ja võttes arvesse, et M pole endiselt veel täiesti oma koolerapuhangust tastunud, otsustatakse teha midagi lihtsamat ja vihmametsas ronimise asemel minnakse kajakitega sõitma mööda Nam Ha jõge.

Mäetipud on veel kaetud varahommikuste pilvedega ja rohelistes orgudes heljub udu kui raul ja M ja nende kaks giidi kollastes täispuhutavates kajakites teele asuvad. Enne seda on läbi hüpatud ka turult ja lõunasöögiks ostetud kaks elusat kala, kes kajaki põhjas veel vaikselt siplevad. Vihmahooaeg Laoses on olnud tagasihoidlik ja jõgi on madal, mistõttu on ka kärestikud piisavalt tagasihoidlikud, kuigi on piisavalt olukordi, kus kajak sööstab otse valgesse pöörisesse, raulil on nägu vett täis ja ahtrist giid karjub et 'sõua, kurat, sõua!', ise samal ajal suitsu kimudes ja püüdes paati kõige suuremate kivide otsa sõitmisest päästa, mõnikord isegi edukalt.

Vahepeal jäetakse aerud seisma ja triivitakse niisama et kuulata.

Vihmametsad ei ole kunagi vaiksed. Kõrvulukustav segu linnulaulust ja ritsikatest, veest ja puudest ja igasugustest identifitseerimatutest häältest on sinuga kogu aeg. Vahepeal voolab Nam Ha nii sügaval läbi metsa et taevas moodustab vaid kitsa sinise triibu püstloodsete metsaga kaetud kaljude vahel, vahepeal pole taevast nähagi kuna jõe kohal kaarduvad iidsed puud varjavad igasuguse väljavaate. Sa sõidad selle keskel sissetungijana ja sul pole aimugi, kes võib sind põrnitseda vaevalt mõne meetri kaugusel rohelise läbimatu seina taga. 

See on puutumatu vihmamets kogu oma ilus ja läbi selle sõuavad kaks kollast kajakit.

Täiesti asustamata mets muidugi pole. Vahel harva on kaldal näha inimesi, kes hulguvad kaldal ja poolest kehast saadik jões, relvad üle õla ja sõjaväevorm seljas ja raul ei taha teada mida nad seal teevad. Vahepeal sõidetakse mööda ka küladest ja tehakse paaris neist peatus, et süüa kiire lõuna (grillkala, kleepuv riis ja tomatijeow). Külad on väikesed, hütid ehitatud sügavale maasse rammitud vaiadele, vabalt jooksevad ringi koerakutsikad (‘Grillimiseks head’, ütleb rauli paadis olev giid), pisikesed põrsad (‘Grillimiseks head’ kordab giid), kanad (‘Grillimiseks head’ rõhutab giid) ja paljad lapsed (‘Nemad on ka grillimiseks head,’ selgitab giid). Falange nähes ründab neid ka hord pisikesi müüjaid, et pakkuda omatehtud riidest käevõrusid ja muid vidinaid ja isegi raul ei suuda panna vastu ja ostab tatise ninaga pealtnäha kolmeaastaselt tüdrukult mõnetuhande kipi eest paar vidinat. Eurodes umbes viiskümmend senti mis polegi kõige hullem, arvestades, et ostetud riidest käevõrud ilmselgelt raulile ei lähe käe umber, aga küllap raul leiab kellegi, kellele need kenad riideribad eksootilise kingitusena pähe määrida.

Kogu kajakituuri pikkus on 28 kilomeetrit, selle läbisõitmine võtab ligi kaheksa tundi. Elusalt lõpule jõudnud avatakse kärmelt paar pudelit Beer Laod ja asutakse tähistama ja rauli giid, kes paraku ei saanudki kedagi väga grillida, jab kärmelt purju. Keegi  ei uppunud, keegi ei kukkunud isegi vette, mis ühest küljest tähendab ilmselgelt sündmustevaest reisi, kuid teiselt poolt võimaldas tundide kaupa imetleda puutumatut vihmametsa ja sõita läbi tagasihoidlikult mäslevate kärestike. Madu oli ka (‘Grillimiseks hea’, kommenteerib giid ensestmõistetavalt).

Et aga elu ei läheks liiga ilusaks ja et sammal ei kasvaks selga, ostab raul järgmisels päevaks bussipileti Huay Xaisse, et sealtkaudu liikuda Taisse. Seekord pole minibussist diskobuss. Pole isegi VIP buss. Seekord on piletil kõige hirmsam nimekombinatsioon, mis Aasia bussireisil võib olla: kohalik buss. Kohalikud bussid on need, millest räägitakse hirmu- ja õudusjutte. Need on nagu müütilised monstrumid, mida kõik teavad, aga kellega keegi kohtuda ei taha.


Tuult  meile tiibadesse.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar