reede, 16. oktoober 2015

Vang Viengist

Eelmisel päeval magama mimmes oli raulil Plaan. See nägi ette varakult ärkamist, jalgrataste rentimist ning lähedalasuvate vaatamisväärsuste avastamist. See oli hea Plaan.

Paraku, kui raul suudab ühe silma kella kümneks lahti teha, pole Nouthil enam ühtegi jalgratast, varasemad ärkajad on juba nendega ära läinud. Hullem veel, isegi hommikusööki pole ja sellega on Plaan lõplikult aknast väljas.

Õnneks on Nouthil Sõber, kes toob ratta. See on kena ratas, mõeldud naistele ja M hõivab selle, samas kui raul ronib mingi vana rondi selga, millel kukub seepeale sadul küljest. Sadul pannakse küll tagasi traadi ja matšeete ja Lao maagiaga, aga samas tulevad tagasi paar eriti varast turisti ja neil on kahe peale üks töötav ratas - teine oli ära lagunenud, aga kohalikud poisid aitasid seda remontida piisavalt et selle saaks tagasi tuua. Raul hõivab töötavama ratta ja rõõmsalt sõidetakse väravast välja ja algab Seiklus, mis kestab umbes kolm meetrit kuni M rattal kett maha tuleb.

Õnneks on endiselt järgi jupp traati ja välja tuuakse matšeete ja ratas saab korda.

Ümbrus on imeline. Rohelised kaljud, veel rohelisemad riisipõllud, savised teed, väikesed jõed ja külad, laod oma asju ajamas ja lapsed 'sabaidee' hõikumas. Vahepeal vesipühvlid, kes iga oma sabalöögiga annavad mõista, et nad üldiselt võtaks küll rauli sarvede otsa, aga nad praegu lihtsalt ei viitsi. Koerad, kes magavad suitsidaalselt keset sõiduteed. Lao külas toimub kogu aeg midagi ja raul ja M sõidavad läbi selle, kolisedes nagu terve killavoor.

Plaan on sõita nii 7km kohani, kus väidetavalt peaks olema jube ilus koobas. Pole iseenesest pikk tee, aga teha seda poollagunenud ratastel mööda kivist ja auklilku saviteed, samas lui keskpäevane päike lõõskab lagipähe, on raskem kui pealtnäha tundub. Lõpuks, viimaseid jõuvarusid kokku võttes jõuavad raul ja M värava juurde, kust algab koopa juurde viiv viimane teelõik.

'SULETUD' teatab silt väraval viisakalt. Kui sõnumist aru ei saa, siis seda toetab raske tabalukk ja piisavalt okastraati, et sellega saaks väiksemat mõõtu sõja peetud.

TIL.

Õnneks on koopaid veel ja sõidetakse tagasi neid vaatama. Riisipõld järgneb riisipõllule, kalju kaljule, iga käänaku taga on uus hunnitu vaatepilt koos hordi lehmadega.

Sinine laguun on koha nimi kuhu lõpuks jõutakse. Tegemist siis peamiselt suure sinise jõega, kuhu korea turistid kiljudes peakat hüppavad puu otsast. Lisaks on seal juures ka koobas, kuhu saamiseks on vaja nii sada meetrit mööda mäeseina ronida. Koobas ise on ilus, keset seda on kuldne Buddha kuju ning neil, kes soovivad, on võimalik kaugemaid koopaidki avastada. Koobas on libe, mudane, täis stalagmiite ja stalaktiite, igasuguseid erinevaid kivikujundeid, lõputult tilkivat vett ja turistide pealampide valguskiiri.

Elusalt ja tervelt koobaste kaugeimatest otstest tagasi, leiab raul oma esimese kookospähkli. Hind on kirves, ehk ligi euro, aga see on seda väärt. Kookospähkel peale kümnekilomeetrist jalgrattasõitu ja pooleteisttunnist pimedas koopas turnimist on imeline. See on rõõmu ja lootuse ja igavese elu nektar.

Tagasiteel kuhjuvad pilved mäetippude kohale. Ühelt poolt tumeneb taevas, teiselt poolt kuldab loojuv päike riisipõlde. Päikese kuldne ja põldude roheline, mägede hall ja pilvede sünkjus, ja siis üle kõige selle kaarduv õhtune vikerkaar.

Õhtune vihmasabin ja mööda seinu ronivate gekode krabin varjutab pisut tsikaadide laulu, samas kui Valhalla külalistemajas Nouthi õde tahtjatele Lao rahvatantsu õpetab ja kuus turisti, kes Nouthi kodus peatuvad, omavahel vaikselt vestlevad ja joovad Nouthi ema tehtud riisiviskit ja pimedus katab imelist Vang Viengi maastikku.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar