Laoses edasi liikumisest (2)

Minibuss Luang Prabangi stardib ametlikult kell 9, ja varahommikul enne seda toimuvad viimased hüvastijätud ja Nouthi koerte kõrvade tagant sügamine. Nouthi viib kaks britti ja rauli ja M oma minibussiga lähedaloleva sillani ja viitab,  et tuleb minna üle silla,  et minibuss tuleb sinna vastu. Raul küll hetke imestab et miks minibuss,  et tema teada peaks sõidetama seekord suure bussiga,  aga võta näpust,  täitsa ongi minibuss - Laoses pileti ostmine ühele liiklusvahendile ei tähenda,  et sa selle ka saad. Bussis istuvad juba mõned Korea turistid,  aga muidu on täitsa ok, ruumi on kõvasti. Raul nõjatub pingi seljatoele ja mõtleb,  et see läks küll nüüd hästi ja saab veel valges kohale. 

Seejärel buss paarutab rõõmsalt üle tunni aja tillukeses Vang Viengis ja korjab erinevate hotellide juurest inimesi peale kuni kõik istuvad bussis nagu silgud karbis. Kella üheksasest stardiajast on sujuvalt saanud kella kümnene aeg ja starti pole veel näha. 

Kui buss on inimesi tuugalt täis topitud,  küsib keegi et kas hakkame ikka täna Luang Prabangi poole sõitma ka.  Bussijuht noogutab kindlameelselt ja jätab bussi seisma järgmise remonditöökoja juures kus väljanägemise järgi parandatakse kõike röstritest lennukimootoriteni. Ju on vaja natuke rehvirõhku sättida  ning remondipoisid teevad veel mingit maagiat mida raul ei näe. Äkki panid pidurid külge või midagi. 

Kui buss kenasti timmitud rehvidega paigalt võtab,  kõlavad reisijate seas kestvad kiiduavaldused retke alguse üle. Kiiduavaldused osutuvad küll tsipake enneaegseteks,  kuna sõit kestab umbes sada meetrit kohaliku reisiagentuuri kontorini, kus bussijuht peab kinni ja võtab kiire kausi suppi,  sel ajal kui bussitäis rahvast ootab kuumas bussis. Veerand tundi hiljem uuesti liikuma hakates on kiiduavaldused märgatavalt tagasihoidlikumad ja põhjusega, kuna buss nihkub edasi täpselt meetri võrra,  misjärel bussijuht jätab masina seisma ja jookseb WCsse.  Ju lõi supp poisil põhja alt ära. 

Kui buss teeb veel ühe peatuse et tankida,  siis reisijatel enam emotsioone ei jätku õieti millekski ja kõik põrnitsevad lihtsalt mornilt. 

Sõit Luang Prabangi,  mis pidi kestma 4 tundi, kestab lõpuks 7. Tee läheb kiira-käära läbi mägede,  üles ja alla,  vasakule ja paremale ja on üldse selline,  et lihtsalt kutsub oksendama. Õnneks elatakse reis üle ilma sisikonda väljutamata,  kuigi kohati üsna napilt. Korra tuleb oodata,  kuna maalihe on tee ummistunud ja traktor puhastab seda parajasti ja  vahepeal roomab suur madu üle sõidutee, kuid muidu on sõit üleelatav. Vaated on imelised,  tee viib läbi orgude ja üle mäekurude ja läbi külade,  kus teed palistavad väikesed hütid ja päikese käes kuivav riis ja punased tsillikaunad.

Kõikidest teekondadest, mida raul on Kagu-Aasias teinud, on see üks kõige imelisemaid.

Luang Prabangi jõutakse hilja õhtul ja peale kiire söömise midagi muud ei jõuagi.  Mekong voolab linna kõrval oma rahulikku voolu ja Nocknoy Lanexang külalistemaja peremees, vietnamlane Ben  juhatab rauli ja M nende tuppa, kus raul kustub ära nagu katkine säästupirn. 

Reisimine on raske tegevus.