Laoses edasi liikumisest

Vientiane keeldub raulist lahti laskmast.

Samal hetkel kui Raul ja M on jätnud toavõtme Singsanti lauale, pannud ukse väljastpoolt lukku ja asunud teele, et otsida kusagilt hommikusööki ja minna kell 09.00 väljuvale bussile Vang Viengi, avastab M, et ta on unustanud oma Kindle tuppa. Sinnasamasse tuppa, kuhu sisse ei saa enne lõunat kui majapidaja tuleb, nagu kinnitab Singsantile saadetud meelt heitev sõnum.

Saab olla vaid üks lahendus ja kindlameelselt seavad raul ja M sammud reisibüroosse, et nõuda, et bussipilet vahetaks ümber hilisema vastu. Paraku on  kõik reisibüroos leti taga olevad kulid üleöö inglise keele ära unustanud ja üksnes põrnitsevalt mõistmatult ja pomisevad midagi lao keeles. Lõpuks kell 08.47 raul lööb käega ja ostetakse uus pilet hilisemale bussile, kuna Kindle on kõige olulisem tehnikavidin mis reisil kaasas on. 

Kell 08.48 saab raul sõnumi Singsantilt, et majahoidja on välja ilmunud ja saab toast Kindle kätte. Kell 09.01, olles Kindle kenasti kätte saanud, näevad raul ja M, kuidas buss reisibüroo eest ära sõidab, täis kilkavaid turiste. Üks turist veel lehvitab pealegi rõõmsalt raulile. Jobu.

Järgmine buss läheb kell 13.30 ja raul ja M on kohal seekord nagu viis ruupiat, olles veetnud ennelõuna prantsuse kohvikus stressimaandamiseks croissante õgides. Seekord pole bussil muidugi kiiret kuhugi ja ujub ette alles kell 13.25. Tuleb pealegi välja, et see buss viib rauli ja M ainult paar tänavavahet edasi, kust väidetavalt peaks teine, suurem buss neid üles korjama.

Teine buss tulebki ja sinna pressib ennast peale hirmus kogus hiina turiste ja paar õnnetu moega valget ka. Samal ajal käib bussi ümber mingi maagiline tants pagasiga – seljakotte loobitakse üles bussi katusele ja siis alla, siis uuesti üles ja siis teiselt bussi poolelt uuesti alla. Sellega tegeleb vahepeal üks, vahepeal kaks ja vahepeal päris mitu inimest. Kui raul lõpuks löögile saab, siis viidatakse talle, et ta viskaks oma koti ka üles. Raul teeb nagu kästud ja võtab kätte M koti, et see ka üles visata.

Selle asemel sajab talle pähe sootuks teine sinine seljakott, mis on raske nagu oleks seal sees vähemalt kuus autoakut ja pool elevanti. Raul sügab kukalt ja proovib seda uuesti üles tagasi lükata, aga katusel olev mees annab igakülgselt mõista, et raul võib selle koti omale pähe määrida ning tõmbab bussi katusele kuhjatud seljakottidele võrgu ja presendi peale. Raul seisab mõtlikult bussi kõrval, tema seljakott bussi katusel, võõras seljakott käes, ja imestab. Vahepeal tehakse bussi aken lahti ja sees olev austraalia poiss küsib et mida raul tema seljakotiga teeb. Raul ütleb et ta ei tee midagi, et see nagu anti talle ja ta ei tea miks. Austraallane sügab kukalt ja ütleb et imelik asi. Raul on nõus et on imelik asi jah, ning akna all istuv hiinlane tõmbab akna kinni ja rauli ja austraalia poisi sügavamõtteline vestlus katkeb. Ju hakkas hiinlasel külm.

Raul teeb veel katse seljakott bussi sisse ära sokutada, aga selle asemel viidatakse, et raul ja M kebiks sootuks teise auto peale, mis on songthaew, ehk siis lahtiste seintega väike veoauto. Raul püüab selgitada, et tal on vale seljakott, aga keegi ei saa aru, inglise keele oskus on defitsiit. Öeldakse läbisegi kehakeeles ja lao keeles ja imelike ingliskeelsete sõnadega, et roni songtheaw peale, see viib teid bussijaama, seal klatite. Raul kehitab õlgu, hiivab võõra seljakoti kaasa ja ronivad nad M-ga songhteaw kasti, mis võtab paigalt nii et kärsahais tagai ja kilomeetri pärast peaaegu laguneb laiali, samas kui bussis austraallased on püsti tõusnud ja zestikuleerivad ägedalt. Arusaadav, kuna nad on just näinud, kuidas mingi ida-euroopa kuli põrutab nende seljakotiga tundmatusse.

Kogu aukliku tee tundmatusse näperdab raul mõtlikult seljakotis olevat silti, mis ütleb, et leidmise korral antagu teada Ellen Shwarzile Austraaliasse, ja mõtleb et mida kurat ta nüüd selle seljakotiga peale hakkab ja kus tema oma on. Oleks veel mehe seljakott, võiks vähemalt loota vahetusriiete peale, aga antud juhul on seegi pisut kahtlane. Mingi hetk meenub raulile, et suurem osa tema rahast ja pass on ka tema seljakotis, mis nüüd koos austraallaste ja hordi hiinlastega kusagile teadmata suunas parajasti põrutab, mis ei tee meelt just rõõmsamaks.

Bussijaamas viidatakse raul ja M mingi suvalise minibussi poole ja öeldakse et kebige sisse. Raul selgitab et ei saa, ta tahab oma seljakotti. Küsitakse et mis värk on. Raul ütleb et ei tea mis värk on, aga seljakotti pole. Keegi ei saa aru, vehitakse kätega ja loobitakse erinevaid arusaamatuid fraase. Bussijaamast tuleb rohkem inimesi ja kõik hakkavad vehkima ja lärm kasvab. 

Õnneks aga sel hetkel keerab parklasse sisse teine buss, kus juba austraallased seisavad püsti ja vehivad  ka kätega. Raul vehib neile kätega vastu ja seab sammud sinna ja lõpuks saab asi klaaritud, rauli seljakott bussi katuselt kätte saadud ja austraallased saavad oma seljakoti ka tagasi, nii et kõik on hästi ja raul lehvitab austraallastele hüvastijätuks.

Kõik on hästi täpselt senikaua kuni raul ja M jõuavad tagasi oma minibussi juurde, viskavad seljakotid pagasiruumi ja avastavad, et buss on täis ja nemad enam kuidagi sinna sisse ei mahu. Olukord aga lahendatakse professionaalselt, kui välja ilmuvad paar inimest kes karjuvad bussis olevate inimeste peale senikaua kuni kaks lao tüdrukut oma kompsud kokku korjavad ja bussist välja ronivad.

TIL – This Is Laos.

Tee Vang Viengi koosneb valdavalt teeaukudest ja raul mõtleb et ega enam hullemaks minna ei saa. Siis aga hakkab rauli pea kohal asetsev konditsioneer tilkuma, ikka iga teeauguga tilk otse rauli pükstele. Raul mõtleb et pole hullu, kannatab ära. Vähemalt mõtleb ta seda seni, kuni peale vahepeatust buss paigalt võtab ning vahepeal konditsioneeri kogunenud tilgad ühtse vooluna raulile näkku lendab. Rauli kõrval istuvas lao naises ärkab seepeale kaastunne ning ta laseb juhil konditsioneeri kinni keerata, kuna juht ilmselgelt ei mõika inglise keelt ja rauli nõrku protestiavalduso. Buss jätkab sõitu Vang Viengi poole, meisterlikult leides üles iga väikseimagi teeaugu mis seal on, pardal natuke vettinud raul.

Neli ja pool tundi hiljem Vang Viengile lähenedes hakkab vihma sadama – stabiilne troopiline kallamine. Raul küsib bussijuhilt et millal me kohal oleme ja saab vastuseks mingi ebaselge mõmina. Küsib et kas me läheme Vang Viengi bussijaama, kust rauli uus korteriomanik Nouth peaks nad peale korjama, ja saab vastuseks veel rohkem mõminat. Raul küsib kas keegi bussis saab erinevatest keeltest aru, ja talle vastavad mõistmatud silmad. Raul kehitab õlgu ja loodab, et äkki mõni jumalus ikka avitab ja ju on mängus Murphy karvased käpad ja küll kõik laabub, samas kui buss manööverdab pimedates vihmavalingutes.

Lõpuks buss jääbki seisma ja bussijuht annab märku, et falangid bussist uttu tõmbaks. Raul avab ukse, hõppab välja ja satub keset troopilise orkaani keset. Vihm on muutnud teeservad jõgedeks kus vesi käib üle pahkluu ja raul kaotab näkku peksvast vihmast hetkega orientatsiooni. Ebakindlalt varju otsides astub ta sammu edasi, kus on üks katusealune. Paraku, olles pisut liiga pikk ja mitte kõige täpsema silmanägemisega, tabab ta kenasti varikatuse tugiposti ja lööb selle kõikuma. Kõikuv katus, mille peal on umbes kuupmeeter vett, vajub natuke kokku ja sinna tekib renn, mille lõpp on täpselt rauli pea kohal ja niimoodi, vaevalt paar sekundit peale bussi meeldivast keskkonnast lahkumist, vajub raulile pähe kuupmeeter sooja vihmavett nagu issanda raev mis on võtnud Niagara kose kuju. Sekunditega on raul märg nagu uppunud kass ja puristab ja püüab aru saada kus ta on ja kes ta on ja miks bussijuht ta on jõkke maha pannud..

Saanud kuidagi kätte oma pagasi mis hirmuäratava kiirusega on läbimärjaks saamas, veavad raul ja M ennast vettinult varjualuse alla ja raul sikutab välja telefoni ning püüab helistada öömajaomanikule Nouthile, et see tuleks ja nad peale korjaks. Telefon streigib, aga lõpuks saab ühendust ja Nouth küsib et kus raul on. Raul ütleb et bussijaamas. Nouth ütlenb et ei ole, et tema on bussijaamas ja raulist pole seal õhkagi.

Mitte väga üllatuslikult viskas bussijuht rauli ja M maha kusagil keset eikusagit.

Peale pikka siblimist ja õnnetute vettinud möödakäijate abi kasutamist lõpuks õnnestub Nouthil ikkagi raul ja M üles leida ja oma koju viia. Koduks on Valhalla bungalod – väikesed dzunglimajakesed keset metsa ja pimeduses hägusalt paistvaid mägesid, mille seinu mööda krabistavad gekod, ümber laulavad tsikaadid, voodiriided on valged, duss on uskumatult meeldivalt kuum ja mingi metsloom hulgub öö otsa ümber putka ja püüab sisse saada.

TIL. This is Laos. Kaootiline, kontrastne ja läbinisti tore.

Ei ole rauli seljakott. No ei ole.