reede, 23. oktoober 2015

Luang Namthast

Luang Namtha on üsna väike linnake - paar tänavat, paar poodi ja hulk trekkimiskompaniisid. On ka turg, kus müüakse põnevaid asju nagu kärnkonnad, vaglad, suured maoliha tükid, kausitäied põrnikaid ja ritsikaid ja igasuguseid juurikaid, lehti ja puuvilju mille nimesid raul isegi aimata ei oska, aga mis tulevad kõik kusagilt džunglist. See, mis inimesi siia tõmbab, ongi erineva raskusega metsa- ja mägedamatkad, mis üldiselt sisaldavad metsas ööbimist, kanuutamisi mööda kärestikulisi jõgesid ja kõike muud põnevat ja ekstreemset. Selle põnevuse pärast raul ja M siia diskobussiga sõitsidki.

Samas avastavad raul ja M, et tuurid kahele inimesele on jube kallid ning neil oleks vaja vähemalt paari inimest tuuridele juurde, et hind muutuks mõistlikuks. Grupi moodustamine võtab muidugi paar päeva ja senikaua raul ja M tsillivad niisama linnas ringi ja veedavad ebaproportsionaalselt palju aega ööturul hiina juurviljasuppi ja kevadrulle nosides. 

Ühel ootamise päeval tuleb raulil geniaalne idee võtta hotellist ratas ja sõita läheduses oleva kose juurde. Sinna pole palju maad - nii umbes kaheksa kilomeetrit - ja raul, kes tunneb ennast peale Vang Viengi väntamist rattaprofina, mõtleb, et see on köömes. M elab parajasti üle kergekujulist koolerat ja ta otsustab ennast targalt sellistest kahtlastest avantüüridest taandada, nii et raul võtab hotellist kena naistele mõeldud linnaratta ning asub üksi teele.

Peale esimest kilomeetrit, kui raulil on ülesmäge väntamisest hing niidiga kaelas, avastab raul, et rehvid on üsna tühjad. Hetkeks mõtleb raul veel tagasiminekule, aga just siis hakkab tee allamäge minema ja raul laseb rõõmsalt hool kasvada.

Kui hoog on piisavalt suur, siis selgub, et ega rattal pidureid ka väga pole.

Raul lööb jalad maha ja peab ratta napilt kinni eenne põkkumist banaanvõsaga ja avastab, et tegelikult on tagaratas ka natuke mõlkis, teeb sellist klompa-klompa häält ja vänderdab. Samas, kui juba teele on asutud, paar kilomeetrit sõidetud, nii et tagasi ka päris ei viitsi minna ja nii raul rühib edasi.

Kena asfalttee läheb Laosele kohaselt üle kivide ja aukudega täidetud kruusateeks ja raul purjetab meeldiva kolinaga läbi kohalike hõimude külade, hirmutades kanu ja hõigates lastele "sabaidee!". Lapsed seepeale kõigepealt lehvitavad raulile ja siis viskavad teda veega.

Vaated on muidugi taas kord kenad. Kaugel sinetavad mäed, riisipõllud, kenad väikesed külad, inimesed, kes oma igapäevategevusi teevad, kuivatavad riisi ja maisi, mängivad kaarte, söövad suppi ja naeravad. Omamoodi zen on sealt sõita, tolmav tee ees ja taga ning lihtsalt vaadata, ja raul mõtleb et tegelikult on see ju täitsa tore.

Kui silt näitab, et linnani on nüüd 7 kilomeetrit ja koseni veel 1 kilomeeter, siis rattal läheb kett maha.

"Soh, perse," mõtleb raul, kes senini on kodumaal kõik sellised erakorralised tehnilised sündmused lahendanud telefonikõnega Esivanemale, kes siis tuleb ja teeb maagiat. Paraku on Esivanem 7270 kilomeetri kaugusel ja raul on täitsa üksi, paar kilomeetrit viimasest külast, pooliku veepudeli, kolme Oreo küpsise ja pähelõõskava Aasia keskpäevapäikesega. Raul juba kujutleb vaimusilmas, kuidas kunagi leitakse tema kolletunud skelett koos jalgrattaga banaanivõsast, aga siis talle meenub, kuidas Nouthi Sõber oma rattaid remontis neid matšeetega tagudes, ja nii võtab raul teepervelt kivi ja taob ratast, kuni sellel kett peale läheb. Laose maagia.

Lõpptulemusena jõuab raul ikkagi soovitud kose juurde, sõites selleks läbi kiirevoolulise oja ja pritsides kogu ilma vett täis (kuna ta ei märka, et oja kõrvalt läheb üle sild) ja teinud paar kohustuslikku pilti, sätib ta ennast tagasiteele.

Tagasitee on üldiselt sündmustevaene, kui välja arvata see, et seekord võsas varitsevad lapsed saavadki raulile kopsikutäie veega pihta ning raul põrutab korra teelt välja, peaaegu majja kus parajasti kolm poissi koleda häälega karaoket laulavad. Poisid koguvad ennast kiiresti ja kutsuvad rauli ka endaga koos laulma, aga raul, kes peale diskobussi on andnud pühaliku vande mitte iialgi enam muusikat kuulata ja veel vähem ise sellega tegeleda, loobub ahvatlevast pakkumisest ja väntab edasi.

Hotelli tagasi jõudes rattaga, mis on nii romu kui romu, küsib hotelli vastuvõtutädi, et kuidas sõit oli.
"Imeline," vastab raul ja läheb ostab omale ööturult kausi nuudlisuppi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar