Bangkokist

Raul, kes on magamata, näljane ja üldiselt enam-vähem kontaktivõimetu, veeretab ennast rongist välja ja Bangkoki niiske ja soe hommikuõhk kombineeritult linna väga spetsiifilise lõhnaga tabab teda näkku nagu Keila ambaali rusikas.

Kuidas raul M ja enda manööverdab läbi Bangkoki metroosüsteemi Sukhumviti hostetelini, seda raul täpselt ei mäleta. Ta mäletab sellest kilde. Ta pole kindel, aga ta vist vahepeal tuikus läbi toiduturu, kus inimesed hommikut sõid, ajades oma sinise seljakotiga ümber lette, toole ja toidukausse. Ta navigeeris ennast Google mapsi abil valesse kohta. Ta juhtis ennast ja M läbi tänavate, kus kuselõhn kerkis taevani  ja kus tänava servas olevate hurtsikutest sügavast pimedusest piilusid hästi toidetud lääne turiste tumedad kahtlustavad silmad.

Kuidagi, kõigi loodusseaduste vastaselt aga jõuavad raul ja M oma hostelini - Hostel 16 vaiksel Sukhumviti kõrvaltänaval metroo ja Skytraini ristumiskoha lähedal - kus rauli söödetakse ettevaatlikult banaaniga ja juhatatakse talle voodi, kus ta saab pisut tukkuda, kuni tema liigsiledasse ajusse tekivad taas mõned kortsud sisse.

Bangkokki samas üldse ei koti see, kas raul magab või on üleval. Bangkok karjub kõigile näkku kõigi oma värvide ja lõhnade ja mootorisuitsuga ja mootorratastega, mis möirgavad üle niigi lärmaka liikluse ja igal tänavanurgal olevate hiiglaslike ekraanidega. Bangkok on täis elu ja värve ja kõike seda, mis teeb Aasia suurlinnadest megalinnad ja kui raul on pisut taastunud, minnakse sellega pisut rohkem tutvuma. Bangkok on toit ja šoppamine ja mõlemat on siin hulgi. Raul leiab kiiresti nii tänavatoiduputkad kus küpsetatakse identifitseerimatuid toite, kui Terminal 21 kaubanduskeskuses oleva kahekorruselise toiduala, kus paarikümne bahti või Eesti mõistes euro eest võib ennast haigeks õgida erinevaid delikatesse. Raul tutvub seal lõpuks mõnede toitudega, mis jäid Laoses proovimata - papaiasalat ja kleepuv riis mangoga, mis mõlemad moodustavad Tai ja Laose köögi põhikomponendi, kuid mida pole veel õnnestunud ise süüa - muid delikatesse on senini olnud liiga palju. Raul leiab Bangkokist on punaste laternate linnaosa Soi Cowboy, kus napis riietuses tüdrukud üksi või kaksi kõndivatele meestele ennast kärmelt kaela riputavad ja toplessbaaridesse sikutavad. Raul leiab baare ja massaažisalonge, 7/11 poode ja hulgi üleslöödud ja hästi riietatud inimesi, kelle keskel raul tunneb ennast oma seljakotirändaja varustusega - jalas pisut plekilised beežid püksid, seljas juba paar päeva kantud kollane särk, jalas sandaalid mis kunagi on vist olnud helepruunid, aga nüüd kõiguvad värvilt midagi tumepruuni, musta ja lihtsalt räpase vahepeal - pisut harjumatult.

Ja selleks, et lõpetada õhtut, tuustib raul välja läheduses oleva katusebaari Marriotti hotelli katusel ja tutvustab M-le õhtuseid vaateid. M, kelle reis hakkab iseenesest juba lõpu poole jõudma - kui temal on veel nädalake Aasias olla siis raulil on veel ligi kuu - istub mõtlikult nõjatudes katuse klaasäärele, imetleb Bangkoki tulesid ja ütleb, et ta tuleb siia kohevarsti tagasi.

Ja istudes seal katusel, nautides soojas õhtus Bangkoki värve ja rüübades meeletu hinnaga ostetud rummi koolaga, rikub raul oma kirjutamata reeglit ja teeb postituse Facebooki stiilis et 'mina olen siin ja siin on äge, teie pole, hahaha!' ja karistuseks selle eest avanevad taevaluugid ja rauli tabab lagipähe troopiline paduvihm.