laupäev, 31. oktoober 2015

Tais edasi liikumisest

Kui raul ja M rongijaama jõuavad, on rongi väljaõit juba tühistatud.

Iseenesest pole selles midagi imelikku. Kusagil on mingi rong rööbastelt maha sõitnud ja kell 17.00 Chiang Maist väljuma pidanud rong on tühistatud ja kõik inimesed mahutatakse kell 18.00 väljuvale rongile. 

Rongijaama ise sõidetakse kena pisikese tuktukiga, millega sõidu puhul raul tänu oma suurepärastele läbirääkimisoskustele on saanud hea hinna ('Palju maksab sõit rongijaama? 180? Ei, ei. Teeme 100? Mida sa räägid et liiga kaugel? Okei, 110? Misasja, 180, nalja teed? 120? Sulle hea, mulle hea! Mida, 170? Misasja, eieieie, 130, mhm, sobib? Ei sobi? Okei, 140? 140, viimane hind! Okei, kurat sinuga, 170, lähme').

Chiang Mai rongijaam on kena ja rong on ise samuti täiesti talutav. Kuna esimese klassi piletid on kõik välja müüdud, siis raul ja M reisivad teise klassi magamisvagunis - päeval on need tavalised polsterdatud istmed, aga õhtul konverteeritakse narideks, mis on roosade kardinatega põhivagunist eristatud, ja millele laotatakse puhtad valged linad. Raul teeb vea kui talle tullakse tasuta apelsinimahla pakkuma ja ta rumala peaga võtabki selle vastu, ja pärast maksab selle eest paarsada bahti nii et veri ninast väljas. Samuti tekitab see muidugi vastumeelsuse üldse midagi rongi restoranist osta, ja selle asemel, et vahepeal ringi käivatelt müüjatelt osta mõistlik kausitäis riisi nagu korralik asiaat kunagi, närib raul kaasavõetud kuivatatud mangosidalaid ja peab edutult plaani, kuidas paar kohta eemal olevatelt turistidelt kartulikrõpsupakki pihta panna.

Rong väljub täpselt kell 18.00 ja raul, kes on oodanud, et saab kirjutada kena lüürilise blogipostituse järjekordselt aknast möödalibisevast maastikust, vaatab aknast välja ja näeb, et kuna päike on loojas, siis akna taga on paks pimedus. Niipalju siis lüürikast ja raul kobib oma kondid teise korruse narile. Naride valik on olnud järjekordne valearvestus - kuna teise korruse nari on märkimisväärselt kitsam, siis raul kõõlub osaliselt maa ja taeva vahel, samas kui M saab nautida ruumi, mis on piisavalt suur, et ta võib seal vedeleda pikuti või põigiti. Ei ole õiglust siin ilmas aga raul on džentelmen ja kobib üles, vingudes kurblikult peaaegu vähem kui tund aega.

Üsna varakult üldiselt keritakse rongis ära magama ja teise klassi vagun täitub ettetõmmatud roosade kardinatega. Raul, kes tunneb ennast pisut väsinuna, loeb natuke, uurib et mida Bangkokis teha ja mida Myanmaris ette võtta, ja siis paneb silmad kinni. Rongi laes olev tuli paistab natuke silma, kuid see ei häiri, see on soe ja hell nagu Aasia süda. Rong on vaikne ja raul tunneb ennast jube hästi ja ta on rõõmus, et rongiga saab sõita. Öörongid on toredad ja raul on lüürilises meeleolus, avab silmad, võtab välja vihiku ja kirjutab sinna kell 23.11 valmis homse blogipostituse, mis panna kirja kui ta kusagilt Bangkokist leiab netikohviku:

'Raul paneb silmad kinni ja õõtsub rütmiliselt läbi Kesk-Tai tasandike, kuulates ühes kõrvas muusikat ja teisega tasaseid rongi helisid, tema pisikest magamisruumi eraldamas muust vagunist roosa eesriie. See on rahulik kulgemine väikeses, kardinaga eraldatud ainult raulile kuuluvas ruumi osas kus valitseb rahu ja vaikus ja harmoonia kontrastina Aasia igapäeva hektilisusele. See on haruldane, imeline ja tore lõpp päevale ja reisi lõpp koos hommikuga saabub kaugelt liiga vara.'

Raul kirjutab need read, sokutab vihiku jalutsisse, sirutab ennast välja ja sulgeb taas silmad.

Kell 02.33 vaatab raul kolmekümnendat korda kella. Und ei ole. See kuradi rappumine, kõmm-kõmm-koll-koll, nagu hord kuradi elevante trambiks mu kuradi vaguni kuradi katusel. See kuradi laetuli, mis särab nagu kuradi Batmani prožektor. Need kuradi pisikese põiega pissil käijad, kes mu kokkupressitud kuubikust mööda koperdavad, võõras keeles pomisedes. See kuradi roosa kardinaga eraldatud kuubik ise, kus on ruumi täpselt niipalju et kui keerad ühtepidi, siis lähevad jalad krampi ja kui teistpidi, siis on perse üle serva, ja kui püüad olla selili, siis laetuli särab tuhande päikese kriiskava valgusega rauli silmalaugudest läbi nii et silmanärvid kärssavad  - ja kes see kuradi geenius üldse otsustas, et eesriie peab olema roosa? See kuradi madrats, mis on kõva nagu poliitiku süda. See kuradi WC kus potile pihta saamiseks pead väänama ennast kruviks ja sellele vaatamata on endiselt suur tõenäosus, et lased ennast täis, ja kus haiseb nagu tuhat täissitutud välipeldikut. Kõht on ka tühi ja koriseb, aga need kuradi kuivatatud mangod on ka all M juures, kes raudselt magab nagu õnnis lapsuke. Kuna und pole siis raul teeb kõikidest halbadest otsustest selle kõige halvema ja mõtleb et ta on produktiivne ja teeb natuke tööd ja avab üle pika aja töömeilid. Kuradi kuradi kurat ja raul topib oma tahvelarvuti brutaalselt koti kõige sügavamasse põhja.

Raul suikub rahutusse ja katkendlikku unne kusagil kella nelja paiku ja kaks tundi hiljem raputatakse ta üles, et ollakse peaaegu kohal. 

Hiljem, kui ka M on kontaktivõimeliseks muutunud, on raul ja M enamvähem ühisel arvamusel, et see reis kestis miljon aastat kauem kui igaviku.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar