Teekondadest

Halong Bays touseb tuul.

Öö jooksul on kogunenud paksud pilved ja eelmise päeva kuumusest on saanud tuul, mis külmetab korralikult. Välja otsitakse tuulejoped ja dressipluusid, jalga lähevad sokid ja raul tusatseb natuke, kuna paadi päikesetekilt kipub tuul alla merre puhuma. Sellele vaatamata keeldub ta minemast alla kajutisse, kus valdav osa reisiseltskonnast kaarte taob, kuna ta on ikkagi troopikas ja koik teavad, et troopikas on soe, ja nii istub raul koos kahe samamoodi kangekaelselt külmetava kanadalasega päikesetekil, pigistab oma Kindlet natuke sinakate käte vahele ja lohutab ennast sellega, Eestist sajab lund.

Hommikusöögiks pakutakse röstsaia ja moosi ja raul ei suuda uskuda oma silmi. Korraldanud kerge meeleavalduse ja noudnud phod, kehitatakse olgu ja selgitatakse, et peale röstsaia muud pole, ja rauli arvamus tuurist langeb kahekümne protsendi vorra. Täiesti arusaamatu, kuidas saab olla Vietnamis koht, mis ei paku phod ja raul tunneb, nagu teda oleks petetud.

Hommikusöögist lounasöögini seilatakse niisama saarte vahel ringi, eespool kolmkümmend laeva ja tagapool veel viiskümmend. See on meeletu mass laevu mis Halong Bayl korraga on ja koik nad püüavad hoida kurssi järjest suuremate lainete vahel, mis on eriti keeruline, kui kakskümmend laeva korraga jouavad mingi eriti poneva kujuga saarekese juurde, ning laevakaptenid rihivad laevad üksteise otsa ja vastu ja siis karjuvad üksteiste peale koledasti ning raputavad rusikaid.

Tuur saab militaarse täpsusega läbi kell üksteist. Paatide randumiskai on juba paksult täis turiste, kes pornitsevad natuke tusaselt pilvi ning sikutavad mütse sügavamale üle korvade ning Hanoist ühtlase vooluna saabuvatest minibussidest pudeneb välja aina suurem hulk turiste. Raul topitakse koos teiste oma paadikaaslastega ühte just saabunud bussi, kus raul okupeerib oma harjumuspärase aknaaluse koha, ning kupatatakse nad ära Hanoi poole, uutelt tulijatelt eest ära. Bussi topitakse lisaks ka hulk vietnami kohalikke turiste, kellest üks poiss istub rauli korvale, piilub silmanurgast tema habet ja kui raul aknast välja vaatab, siis sikutab seda pisut ja itsitab.

Tagasiteel peatutakse juba tuttavas turistiloksus, kust raul kiiresti läbi lehvib et ruttu bussi peale saada. Onnetukseks on ta korval istunud vietnami poiss märkimisväärselt vilunum trügimises, ning ta pääseb raulist napi kümne sekundi vorra varem bussi. Selleks ajaks kui raul bussi saab astutud, on vietnami poiss hoivanud rauli aknaaluse koha ja paistab, et selle kümne sekundi jooksul ka sügavale lapseunne suikunud.

Järjekordselt Hanoisse joudes lehvitavad Marc, Sarah ja raul üksteisele hüvastijätuks ja kanadalased lähevad lennujaama poole, et jätkata oma tuuritamist Louna-Koreas ja Havail, ning raul läheb otsib üles oma Hanoi baasi, Hanoi Culture Hoteli, kus talle lahkelt antakse tasuta tühi tuba puhkamiseks ja dusi all käimiseks. Ruumi parajasti koristatakse, kuna kesiganes seal on olnud, on toa välimuse järgi otsustades seal pidanud mammutit ja paistab, et seda mammutit vannitoas ka kääridega korralikult püganud.

Kell seitse tostab järjekordne pisike vietnami poiss rauli seljakoti enda ette mootorrattale, raul paneb pähe kiivri, istub motika tagaistmele ning vruuuuuuuuuuuuuuummmmmm lähevad nad valgusekiirusel läbi ohtuselt hullumeelse Hanoi liikluse rongijaama poole, poiss vottes kurve nagu vana ralliäss ja raul klammerdumas poisi kohnade ribide külge nagu ihnur sajaeurose külge.

Hanoi rongijaam on kaos ja paanika ning raul ei moika midagi kuhu minna, aga onneks on ta motikajuht pisut adekvaatsem ja viib rauli ühtedest treppidest üles ja teistest alla, monedest tunnelitest läbi, keerutades paar korda ümber arusaamatute nurkade ning müstilisel kombel materialiseerubki udust Hue poole soitev rong, kus raul maandub neljasesse kupeesse. Kupee on üllatavalt okei, kummagi seina ääres nari ja kupee keskel väike laud koos voolupistikutega, mis voimaldab raulil koik oma kaasatassitud elektroonika taas täis laadida. Rong on ühtlasi täis rauli tuttavaid nii Halong Bay tuurilt kui varasemast, ja igast kupeest lehvitatakse ja hoigutakse tervitusi mis, peab tunnistama, teeb seest üsnagi soojaks. Ühest kupeest ei hoigata, seal on ennast sisse seadnud punt tüüpe, kes on ilmselgelt juba silmini täis ja näha on ringikäivat viskipudelit.

Vietnam on üllatavalt väike maa kui asi puudutab turistiradasid, ning üsna pea sa näed, et kohtud pidevalt samade nägudega.

Natukese aja pärast astuvad rauli kupee uksest sisse ka kaks pikka tursket turisti ning laotavad oma asjad laiali ja senini nii suurena tundunud kupee jääb kole väikeseks. Richard on inglane, Londonis töötav investeerimispankur ning on parajasti tegemas kahenädalast tuuri läbi Vietnami koos oma elukaaslase Patrickuga, kes on iirlane ja töötab samuti Londonis kinnisvaraarendajana. Vaevalt on lopetatud tavapärased tutvumisrituaalid (kes sa oled, kust sa oled, misasi see Eesti on, oo, te olete Euroopa Liidus? Äge) kui ukse tagant kostab puhkimist ning sisse astub neljas kupeekaaslane, kelleks osutub rauli vana tuttav Sapa-Hanoi ööbussist, ehk xanaxisoltlasest ameeriklane, kelle eluunistuseks on oma reisiagendi morv.

Tuleb välja, et ameeriklane on Dan, pärit Chicagost, elukutselt eraettevotjast kinnisvaramaakler, kes saatis oma kodus oleva töö pikalt ning otsustas teha kuuekuulise reisi läbi Kagu-Aasia.

Raul sirutab ennast üllatavalt pikas, kuigi kovas, voodis välja, saadab vaikse palve korgemale poole, et hinnanguliselt raulist kolmkümmend kilo raskem Dan talle öösel ülemiselt narilt pähe ei kukuks ja sulgeb silmad. Rong ei ole küll imeliselt mugav, kuid see on okei, ja vorreldes ööbussidega igal juhul edasiminek. Aeg-ajalt avaneb kupee uks ning pakutakse müüa teed ja kohvi, grillvorste ja maisitolvikuid, ning rong koliseb ühtlaselt Hue poole soites, väljas vilkumas väikeste Vietnami külade tuled.