Varahommikul on Dan rauli ukse taga ja küsib, et kas on
juba minek. Raul, kes ei saa aru sedagi, mis päev on, vaatab Dani rõõmsasse ja
rõõsasse näkku ja tunneb vihkamist.
Pole kerge taaskord asju pakkida. Iga kord seljakotti
pakkides tähendab see millegi lõppu, ning antud hetkel Hue külaskäigu lõppu. Jälle
lähevad seljakotti särgid ja püksid, müts pähe, päikeseprillid ette, viimane
kord veel tuba üle vaadata ning raul astub oma meeldivalt konditsioneeritud
hotellitoast välja tänavale.
Väljas on 40 kraadi kuuma.
See on temperatuur mis sulatab ning mõne hetkega on raulil
seljasolev särk läbimärg. Kohalikud jalutavad ringi, dressipluusid peal et
mitte päevituda ning neid ei paista see sugugi kõigutavat, et raul on kohe
kuuma kätte koolemas.
Michael on juba arved kokku löönud ning surub raulil
tugevalt kätt ja sama teevad kõik teised hotellitöötajad. Hue 4 Seasons hotell
ei ole parimaid kohti, kus raul on ööbinud toa kvaliteedi mõttes, kuid
teeninduse poolest on see konkurentsitult parim, ja kui üks Michaeli tüdrukutest
langeb Danile nuuksudes kaela ja ütleb, et kallis Dan tagasi tuleks, siis raul
ei oskagi seisukohta võtta, kas tegemist on väga hea näitlemisega või on Dan
oma õnneliku buda välimusega Vietnamis tõsiselt laineid löömas.
Michaeli Vennapoeg on juba ootamas oma Chevyga ning
konditsioneeritud auto tundub tapva kuumuse kõrval suisa paradiislik. Auto
kasuks otsustasid Dan ja raul peale pikka vaidlemist ja arvutamist, kuna nagu
selgub, siis on kahekesi autorent odavam kui rongisõit Huest Da Nangi ning seejärel
taksoga Hoi Ani, mis on nii rauli kui Dani järgmine sihtpunkt.
Michaeli Vennapoeg võtab kummide vilinal paigast ja
sukeldub Vietnami hullumeelsesse liiklusesse.
Vietnami liikluses on täpselt kaks reeglit - sa vastutad ühest
küljest selle eest, et sa kedagi ei tapaks, ning teisest küljest ka selle eest,
et sind ei tapetaks. Kõik ülejäänud on kõrvaline, pigem soovituslik, ja
vaatamata sellele, et raul istub tagaistmel, näeb ta seda liigagi lähedalt. Parajasti
on riisikoristusaeg ja tee kõrval lõigatakse traditsioonilisel viisil sirpidega
riisi ning laotatakse see otse autoteele kuivama, kus siis lapsed seda hiljem
luudadega kokku pühivad. Michaeli Vennapoeg tuiskab kuivavast riisist läbi nii
et kogu maailm saab riisi täis, tehes ühe kaelamurdva manöövri teise järel.
Kui Vennapoeg alustab möödasõitu kolmest eesolevast sigu
vedavast rekkast vaatamata sellele, et ilmselgelt on näha meie poole
vastassuunast kihutav rekka, siis on raul kindel, et nüüd on reisiga ja ilmselt
ka vist eluga kööga. Michael lükkab gaasi põhja, peaaegu mõrvab eikusagilt välja
ilmunud mootorrattajuhi ja keerab tagasi õigesse ritta vahetult enne rekkaga
kohtumist, kokkupõrkest ja kindlast surmast jääb puudu millimeeter. Michaeli
Vennapoja näol ei liigu ainuski lihas, ta kerib akna alla ja sülitab välja,
ning põllult vaatab seda natuke halvakspanevalt üksik vesipühvel.
Tee Da Nangi on maaliline, keereldes läbi kurude ja üle mäetippude.
Vasakule poole jääb roheline meri ning teisel pool kõrguvad mäed, mille tipud
on mattunud paksudesse vihmapilvedesse ja kus pidevalt sähvivad välgud. Kogu
pilvelaviin on liikumas mägedest mere poole ning selleks ajaks, kui on jõutud üle
Hai Van kuru, algab laussadu. See pole enam senine uduvihm, vaid kallab nagu
oavarrest ja välja pole näha midagi, kui välja arvata mõni metsiku kiirusega
eikusagilt vastu sööstev rekka või kriiskav buss.
Michaeli Vennapojal on vihmast sügavalt savi. Ta annab
gaasi.
Da Nangis oli plaanitud esialgu peatus, aga Dan teatab et
tal on väga halb olla, nii et peatumata sõidetakse otse edasi Hoi Ani. Hoi Anis
pole ei raulil ega Danil hotelli broneeritud, nii et nad astuvad sisse esimesse
enam-vähem mõistlikuna tunduvasse hotelli ja nõuavad öömaja. Selle nad kohe saavadki,
23 dollarit öö, mis on küll Vietnami mõistes üsna krõbe, aga hoovis oleva
basseini eest tundub olevat hea investeering. Dan püüab hinna osas läbi rääkida
ja saabki paar dollarit alla ja särab üle näo, aga siis selgub, et allahindlus
tehti talle läbi selle, et lihtsalt võeti ta hommikusöök ära, ja Dani nägu on
taas tusane.
Plaan on olla Hoi Anis kaks ööd. Raul jääb neljaks.
Hoi An on maaliline väike linn. Siin on piisavalt väikeseid
tänavasöögikohti, kus tehakse suurepäraseid ja arvatavasti hirmus ebahügieenilisi
salati ja lihaga täidetud saiu 20 000 dongi eest, ning kus peale paari külastust
hakatakse raulile ta voileiba tegema juba siis, kui nähakse teda ta hotellist välja
astumas. Siin on supiurkad, kus rauli vaadatakse nagu ilmaimet, kui ta ennast
tibatillukesele plastiktoolile istuma sätib, põlved peaaegu lõua all, ja küsib
kausitäie suppi riisinuudlitega, mis valdavalt on 30 000 dongi kandis. Siin on
suurepärane rand, kus raul, Dan ja Dani sõber, San Franciscost pärit Kate kogu
päeva veedavad. Siin olevas hotellis on bassein, mis on ümbritsetud palmidest
ja raulile tundmatutest õitsevatest puudest, mis puistavad iga tuulepuhanguga oma
valgeid ja punaseid õisi basseinivette. Siin on võimalus jalutada mööda tänavaid
ja näha kodudes perekondi koos söömas ja telekat vaatamas. Siin on gekod, kes
jooksevad üle majaseinte ja üle kõnniteede. Siin on võimalus rentida
jalgrattaid ja sukelduda Hoi Ani liiklusesse, mis pole küll nii hull kui mujal
Vietnamis, aga ometi piisav, et raul peaaegu ajaks alla mõned kanad ning mõnetunnise
rattasõidu käigus tahetakse teda sihilikult alla ajada vähemalt kaks, kogemata
aga kusagil kolm korda, mis esimese rattasõidu kohta on üsnagi hea tulemus. Ohtud
saab valdavalt veeta jõe ääres, imetledes koos Dani ja Katega kohalikku elu
ning suurepäraselt säilinud Vietnami vanalinna.
Dan on üldiselt üsna osavõtmatu. Tal on paha olla ja ta
veedab suure osa ajast, rääkides oma kõhust ja sellest kuidas see ei tööta, ja
astub läbi igast apteegist mis ta leiab, et osta erinevaid ravimeid, mida ta
siis endale peotäite kaupa sisse kallab.
Tõeliselt ellu ärkab Hoi An ühtuti. Siis läidetakse
lugematud tuled, mööda jõge lastakse allavett pabertopsides küünlad ning jõekaldad
on täis värve. See linn on ilus ja meeliülendav, kuhu võib ennast unustada
tundideks ja päevadeks. Ohtuti on avatud kõik poed, mis müüvad nii nipsasju kui
kirevaid riideid, ja kitsastel tänavatel patseerivad samuti värvilistes riietes
turistid. Ohtuti on riidepoed täis inimesi, kes lasevad ennast uute ülikondade
jaoks mõõta ja seejärel istuvad välikohvikutesse õlut jooma, samas kui poodide
tagatubades käib aktiivne õmblustöö. Raul jalutab selle keskel igal õhtul, mõnikord
koos Dani või Katega, mõnikord üksi ja hingab sisse seda värvilist elu ja istub
hilisõhtuti vaheldumisi basseini äärel raamatut lugedes või punaste ja kollaste
paberlaternate poolt valgustatud vees ujudes ja teiste turistidega nipet-näpet
rääkides.
Ja ühel neist vaiksetest Hoi Ani õhtutest, kus raul loeb
basseiniserval, jalad soojas vees ja selg toetatud vastu palmipuud, kuuleb ta
laulu. Kuigi päev on olnud kuum ja pilvine, on õhtul jahe tuul pilved laiali
ajanud ja lisaks laternavalgusele paistab kuu ning peegeldub veest vastu ja
selle valgel on näha basseini vastasserval tüdruk, kes ulbib vees, pea
basseiniserval ja vaatab tähistaevast. Tema näol on naeratus ning ta laulab,
vaikselt, kuid kuuldavalt, laulab saksa keeles kummituslikult kaunist
meloodiat, ning tema kohal pudenevad puult valged ja punased õielehed ja
maanduvad aeglaselt kuupaistest valgustatud vette.
Hoi An on maagiline.
Kommentaarid
Postita kommentaar