kolmapäev, 7. mai 2014

Halong Bayst

Ööbuss jouab Hanoisse My Dinh bussijaama kell viis hommikul.

Raul on selleks ajaks omadega üsna kutu. Vaatamata sellele, et eelmisel hommikul ajas Phami kukk ta niigi rahutust unest kell neli üles, on raulil onnestunud bussis vaevalt paar tundi magada, ning väsimusest pooleldi tuikudes hiivab raul selga oma seljakoti ning koos sama kutu ameeriklase ja kanadalasega leiavad nad peale pikka otsimist vanasse kvartalisse viiva minibussi. Ameeriklane on ilmselgelt Xanaxit üledoseerinud, ning ta peab käib vasakule ja paremale nagu tuulelipp, ning ainukesed fraasid, mis ta kuuldavale toob, käsitlevad erinevatel viisidel reisiagendile otsa peale tegemist.

Hoan Kiem järve juures minnakse pikemata lahku ja raul läheb mööda varahommikust Hanoid otsima oma koduhotelli, kust teda peaks peale votma Halong Baysse suunduv minibuss.

Varahommikud on Hanois ilusad. Inimesed ärkavad hommikul viie paiku ja tänavad on täis sörkijaid ja muidu harjutajaid. Järvekallas on täis aeroobikagruppe ning puude madalamate okste küljes tommatakse louga. Poodides riputatakse kaupu välja ja podisevate pho tünnidesse tühjendatakse kausitäite kaupa kanaliha voi vähemalt midagi, mis väljanägemiselt meenutab lihasarnast ollust. Temperatuur ja niiskus on veel talutavad ja tänavatel pole veel miljonit ringisiblivat mootorratast ja voib kondida kasvoi keset tänavat kohtamata kohest ja äkilist surma.

Raul suudab koike seda antud hetkel hinnata sama paju kui kurt elevant Mozarti muusikat.

Onneks on hotelli vastuvotupoiss piisavalt viisakas et anda raulile tühja toa voti, ning peale ekstra pikka kuuma voolava vee all ligunemist tunneb raul elu vähehaaval naasvat, ning ta suudab isegi alla minna kausitäit phod otsima. Selle käigus saab raul jutule ka kahe blondi Taani tüdrukuga, kes samuti räägivad väga negatiivselt oma Sapa kogemusest ja on nagu raulgi liikumas Vietnami pohjaosast lounasse.

Kui saabub minibuss, mis peaks viima rauli Halong Baysse, siis raul tunneb kerget masendust - koik bussisolijad on lääne paarid, kes keegi omavahel ei suhtle. Halong Baysse soidab minibuss neli tundi, tehes vahepeal peatusi turistiloksudes, millega raul sai väga valulikult tuttavaks Hiinas ja mida ta nüüd väldib nagu vanakurat välku. Oma olemuselt on turistiloksud hiiglaslikud kompleksid, kus müüakse igasugust jama, mida esitletakse kui kohapeal valminud käsitööd, mis pigem valmib masstoodanguna kusagil Hiina provintsis ning mida müüakse kümnekordse hinnaga.

Reisijuhiks on huvitava aktsendiga vietnami poiss, kes teeb ülevaate Vietnami ajaloost ja majandusest, aga mitte väga hästi. Religioonist rääkides mainib ta, et ta käib templis palvetamas, et jumalad saadaks talle ilusa tüdruksobra ning vaikib, vaadates ootavalt ükshaaval igale bussis olevale naisele otsa ja on ilmselgelt pettunud, kui keegi pakkumisest kinni ei haara.

Halong Bays on ilmselt suurim turistide kontsentratsioon kogu Vietnamis, ruutmeetri kohta vähemalt viis turisti. Ringi siblivad tänavamüüjad, püüdes parseldada voltspärleid ning müüa kolossaalse hinnaga veepudeleid turistidele, kes looskava päikese all higistavad kuupmeetrite kaupa vett, nagu ikka gringod troopikas. Lisaks Lääne turistidele on hulgi ka Vietnami kohalikke turiste, kes on ehitud, meigitud ja üles löödud viimase moesona kohaselt.

Halong Bay tuur ise on üles ehitatud täpselt nagu sojaväelaager. Minutipealt pisikesse paati, mis tühjendab inimesed suuremasse paati, mis läheb täpse ajagraafiku kohaselt turistiatraktsioone vaatama - koopad, ujumisrand, kajakimine. Koopad on iseenesest huvitavad, iga stalaktiit ja stalagmiit on nimetatud harvemini mone looma järgi, sagedamini erinevate suguelundite järgi, ja toovad katsudes valdavalt kas onne, raha, pikka iga voi midagi muud head. Koobastes ringikäimine on nagu militaarharjutus - astud sisse, minut aega vaatamiseks ja fotodeks, edasi järgmisse koopasse, minut aega seal ning edasi, muidu järgmine grupp tuleb peale.

Sama skeem jätkub ka teiste peatuste puhul. 45minutit ujumiseks siis tagasi paati ja edasi. 45 minutit kajakiga seilamiseks, mille käigus raul tüürib efektselt kajaki vastu igat saart millest nad peaksid idee kohaselt mööda soitma, ja rauli kajakikaaslane, habetunud prantslane Jean-Pierre, laseb korduvalt kuuldavale vaikseid hirmukarjatusi, kuna ta ei oska ujuda.

Selliseid laevu, nagu meie oma, on Halong Bays korraga paarsada ning nad koik soidavad läbi sama marsruuti nagu lasteaialapsed nööri otsas.

Kuid vaatamata hirmsale turistilikkusele peab tunnistama, et Halong Bay on maaliline. Sinisest merest tousvad rohelised kaljusaared, kohalikud kalapaadid ning särav meri. Ilm ise on pilves aga soe ja laev, millega raul ja teised soidavad, näeb välja nagu peaks ta veel mitu head nädalat vastu enne kui uppuma hakkaks, mis on samuti kiiduväärt. Pettumust valmistab toit, mis on küll nagu vietnami oma, aga mitte päris, ja laevas pole ühtegi söögipulka, vaid ainult noad-kahvlid.

Ohtuks vallanduvad isegi piinlikku vaikust hoidnud paarikeste keelepaelad ning raul leiab hingesugulased Torontost pärit Marcis ja Sarahis, kes on kahekuusel ringreisil Aasias ja millest nad viimase nädala on veetnud vaheldumisi wc potil istudes voi sinna oksendades, ja seetottu pornitsevad iga lauale toodavat toidutaldrikut pisut kahtlustavalt. Sel ajal kui hollandi ja hispaania tüdrukud laeva tagaosas igavlevalt olematuid kalmaare püüavad püüda, lahendavad Marc, Sarah ja raul ära maailma mured ja peale kolmandat olut leiavad ideaalse lahenduse Ukraina probleemidele, mis paraku peale neljandat olut ununeb lootusetult.

Vahepeal avastab raul ka, et pooled laevasviibijad töötavad erinevates turundusvaldkondades, ning ülejäänud ohtu veedetakse erinevate turundusteemadega, samas kui tüdrukud, väsinud mitteeksisteerivatele kalmaaridele konksude loopimisest, kutsuvad lähemale ühe poepaadi, ja püüavad kalmaaride asemel sealt kropsupakke konksudega laeva sikutada.

Enne oma kajutisse magamaminekut vaatab raul korra veel üle öise Halong Bay. See on täis tuledes säravaid turistilaevu, kust kostavad karaokehääled, korguvaid tumedaid saarekesi ning ohtuks laiali läinud pilvede vahelt paistavad tähed. See on turistikas, kuid sellele vaatamata ilus ja nauditav. See pole Sapa oma mägede ja hämmastavate inimestega, kuid see on teistsugune osa Vietnamist, ja mitte liiga palju halvem.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar