Otse põhisisu juurde

Mootorratastest

Kui raul läheb hommikust sööma, siis hommikusöögi kõrvale ettekandja laulab talle. Ta laulab kõva ja üsna koleda häälega, tuues raulile taldrikutäit praetud nuudleid, ning laulab kõva häälega, taldrikut pärast ära viies. Raul on kindel, et enam ta siin hommikusööki ei söö ja selle asemel otsustab hotelli vastas oleva pagaritöökoja kasuks kus müüakse kooke mis, nagu kookide juures olev silt teavitab, ei sisalda grammigi inimliha.

Kolm Easy Riderit juba ootavad hotelli ukse taga. Bossiks neil on Hero, kelle lõua otsast turritavad pikad mustad habemekarvad ja kelle selja taha raul ennast istuma sätib. Sofie ja Johanna saavad ka mõlemad omale personaalsed mootorrattajuhid ja Dan, kellel on probleeme nii oma kõhuga mootorrattale istumisega kui ka endiselt ei tunne ta veel ennast sajaprotsendiliselt hästi, otsustab targalt hotelli edasi magama jääda.

Vaevalt on raul saanud ennast mootorrattale enam-vähem sisse seada, kui Hero lükkab gaasi põhja ja paneb Da Lati unistel tänavatel ajama nagu ajaks teda maksuametnik taga, raul vaikselt vandudes tema ümber klammerdudes. Samas on ilmselgelt tegemist lihtsalt esimese harjumisega, ning peale natukest aega ei tundugi kogu asi enam väga hull, kuigi selja taga kostavad Johanna karjed veel mõnda aega - ilmselgelt läheb ka temal natuke kauem aega harjumiseks.

Hero ja kompanii viivad eurooplastest turiste nii turistirajal olevatesse kohtadesse kui ka väljaspoole turistimarsruute. Üheskoos ronitakse ennast Da Lati lähedal oleva mäe otsa minnes hingetuks, kuid sealt avanevad vaated on imelised. Astutakse läbi kohviistandusest, kus müüakse Vietnami versiooni Kopi Luwaki kohvist - kohvioad söödetakse sisse nirgilaadsetele loomadele ning väljaheidetest välja sorteeritud kohviubadest pruulitakse metsikult kanget kohvi, mida müüakse turistidele hirmsa hinna eest. Tee viib mööda Elevandikoskedest, kus on võimalik näha hiljutistest vihmadest laiaks paisunud jõge kaljustesse sügavustesse sööstmas. Joekallas on väga ebavietnamlikult ümbritsetud aia ja siltidega, mis keelavad aiast ümber ronida ning millesse suhtutakse väga vietnamlikult, ehk ronimise asemel minnakse ümber aia kaljude peale turnima.

Vahepeal on tee üles kaevatud ning tegeletakse selle toestamisega, kusjuures hiiglaslike graniidirahnude otsas istuvad kümnete kaupa mehed, kes gigantsetest kandilistest kividest taovad välja väiksemaid kandilisi kivisid, kasutades selleks kangi, haamrit ja peitlit ning tehes päevade kaupa tööd, mille teeks ära üks suruõhuhaamer mõne tunniga. Astutakse läbi siidifarmist, kus tegeletakse kõigega, mis puudutab siidi, alates siidiusside kasvatamisest ja lõpetades turistidele siiditoodete pähemäärimisega ja küpsetatud siidiusside söömisega. Viimasena külastatakse Kanaküla, mille peamiseks vaatamisväärsuseks on gigantne kivist kanakuju, millega on seotud legendid, mida keegi päris täpselt ei mäleta.

Tee, mida mööda sõidetakse, on maaliline ja viib üle mägede ja läbi orgude, üle väikeste jõgede ning järvekaldaid mööda. Vahepeal aetakse mööda teed lehma- või pühvlikarju, kes on kogu tee sõnnikut täis külvanud, ning Hero püüab nendest enamasti mööda manööverdada, kuid vahepeal sõidab sõnnikust ka täie hooga läbi nii et sitta lendab igale poole.

Kuid tõenäoliselt kõige märkimisväärsem elamus kogu kaheksatunnise reisi juures on Pongouri kosk, mis 30 meetri kõrguselt langeb üle astmeliste kivide, levitades igale poole kirevaid vikerkaari. Lisaboonuseks selle juures on see, et kose all voib seista, ujuda, dušši võtta ning libedatel kividel libiseda ja kukkuda, mis kõik saab pisikese reisiseltskonna poolt kõik ära proovitud.

Tagasiteel hakkab sadama. Taas kord pole tegemist mitte lihtsalt niisama uduvihmaga, vaid kallab südamest, ja kuigi natuke aega saab istutuda kellegi kohaliku majakatuse all vihmavarjus, on peagi selge, et see vihm niipea ei lõpe. Aetakse rattad taas välja, hüpatakse peale ning läbi kallava vihma asutakse Da Lati poole teele, ning järgmised 20 kilomeetrit koosnevad valdavalt üha enam läbivettimisest. Hero annab gaasi, kiivri visiir on vett täis nii et suurt midagi näha ei ole, mööda teed voolavad jõed ja vihmakardina tagant ilmuvad aeg-ajalt välja tuututavad rekkad ja bussid, millest Hero mingi imetrikiga alati imenapilt mööda manööverdab. Mingi hetk raul avastab, et Hero naerab kõva häälega, ilmselgelt nautides läbi vihma sõitmist ning raul, endalegi arusaamatult, olles ise läbimärg nagu oleks ta just laevahuku läbi teinud, irvitab koos Heroga, vihm vastu kiivrit tagumas.

´See oli äge,´ konstateerib Hero lõpuks peale miljoni märja tunni möödumist Da Latti rauli hotelli ette saabudes, ning raulil ei jää muud üle kui nõustuda.

Dalatis on ka ööturg, kus müüakse koike, mida lähikonnas toodetakse ja ajanud ka Dani hotellist välja, uuritakse ka see läbi. Tänavate peale pannakse püsti pisikesed putkad ja müüakse asju ka otse soiduteele laotatud mattidelt - riideid, ehteid, puuvilju. Samuti on lettide vahel pisikesed grillid, kus küpsetatakse kana, liha ja pelmeene ning meeletult head lohnad hellitavad haistmismeelt.

Tagasi hotelli saabudes suruvad Dan ja raul hüvastijätuks kätt - Dan seab sammud Nha Trangi poole järgmisel hommikul ning raul koos Johanna ja Sofiega votab ette viimase osa oma reisist- Ho Chi Minh City.

Viimane, mida raul näeb enne oma toaukse sulgumist on Dan, kudrutamas roomsalt vastuvotutüdrukuga. Dan näeb rauli pilku ja tostab käe: 'Head teed sober, olgu su reisid alati nii ägedad kui meie koos veedetud aeg siin!'

Ja see on soov, mille täideminekut raul kogu südamest loodab.

Kommentaarid